That was...unexpected

Nende nädalate jooksul, mil Bekah Nathanieli juures elas, oli muutunud nii mõndagi, ent ei saa sugugi öelda, et paremuse poole. Bekah' säästud hakkasid otsa saama, ta otsis endiselt tööd ja kõigele lisaks oli tüdruku enesetunne viimasel ajal üsnagi kehv. Tal olid ilmnenud sümptomid, mis viitasid selgelt rasedusele, aga kuna Rebekah ei olnud selles nii kindel, otsustas ta testi teha. Apteegis käidud ja test ostetud, luges neidis selle kasutusjuhendi läbi ja tegi siis täpselt nii, nagu juhendis kirjas. Nüüd jäi veel mõned minutid oodata tulemust. Nähes kahte triipu, muutus Rebekah' ilme tõsiseks. Kuidas Nathaniel sellele kõigele reageerib? Loomulikult peab mees ju teadma, aga kas ta on üldse valmis seda vastutust võtma ja Rebekah'ga koos last kasvatama?

OT: Kinni

Nathaniel astus majja ning erinevalt vägagi paljudest teistest õhtutest ei veetnud noormees aega alkoholi seltsis. "Ma olen kodus," hõikas Nate ning läks külmkapi kallale, et sealt midagi söögipoolist leida. Ühtteist sealt leidnud, pani Nate toidu taldriku peale ning pani selle mikrolaineahju soojenema. Samal ajal kõndis noormees Bekah' juurde ning tegi viimasele kerge põsemusi. "Kuidas sul tänane päev möödus?" esitas Nathaniel küsimuse ning läks seejärel kööki toidu järele. Hetk hiljem oli mees tagasi elutoas ning hakkas sööma.

Bekah oli meeldivalt üllatunud, kui Nathaniel seekord alkoholi polnud tarbinud. Ta oli kaine peaga palju armsam. Ta naeratas, kui mehelt põsemusi sai. "Väsitavalt, nagu ikka," vastas Bekah. "Tulin poole pealt koolist ära, sest mul ei olnud just kõige parem olla." Öelnud viimase lause, pööras tüdruk ümber. "Sa peaksidki midagi teadma," lausus ta nüüd tõsisemal häälel ja ulatas kaht triipu näitava rasedustesti Nathanielile. Katsudes näida võimalikult rahulikuna, kartis tüdruk ikkagi Nathanieli reaktsiooni. Mis üldse saab?

Kuulnud vastust, noogutas Nathaniel aeglaselt ning tõstis uue ampsu toitu enda suhu. Selle peale, et naisel poole pealt halb olla hakkas, ei öelnud Nate midagi. Ta ei osanud arvata, et selle taga võis mingi suurem probleem olla. Järgmise lause peale vaatas noormees naisele otsa ning mehe pilgus valitses segadus. Mis see ikka nii väga hullu sai olla, et Bekah korraga tõsiseks jäi? Kui naine talle korraga rasedustesti ulatas, vaatas Nathaniel seda segaduses pilguga ning läks paar sekundit aega, et talle need kaks triipu kohale jõuaksid. "Ahniii," ütles Nate viimaks, kuna ta lihtsalt ei osanud midagi muud öelda. "See nüüd ei olnud küll tore uudis," lausus noormees ning libistas käega läbi oma juuste. "Ja ma pakun, et see on kindlasti minu laps?"

Bekah noogutas Nathanielile vastuseks. Kelle siis veel? Juhtus, et noored tõepoolest olid viimane kord natuke ettevaatamatud ja nüüd on tagajärg käes. Neiu istus sõnagi lausumata diivanile ning vaatas enda ette maha. "Mis nüüd saab?" küsis ta siiski mõne hetke pärast imevaiksel häälel, tõstmata silmi. Kui Nate ei ole nõus vastutust võtma, olgu, saab ise ka kuidagi hakkama. Peab saama.

Nathaniel ei osanud midagi öelda, kuna ta oli üsnagi veendunud, et Bekah ei taha seda last. Küsimus tuli noormehele üllatusena ning see väljendus ka Nate'i pilgus. "Abort?" pakkus Nathaniel välja ning võttis seejärel uue ampsu. "Või sa tahad selle asjanduse alles jätta?" esitas Nate küsimuse, kui oli suutäie lõpuni närinud ning pilgu seejärel taaskordselt lõpuni viinud. Ta isegi ei öelnud sõna laps, kuna see oleks probleemi mehe silmis reaalseks teinud. "Sa ei kavatse ju ometigi seda alles jätta?" sõnastas Nate oma küsimuse ümber.

Juba Nathani mainitud sõna kuuldes tundis Rebekah, kuidas see teda ärritab. "Lollakas oled või?" prahvatas ta. "Muidugi ma jätan selle asjanduse alles." Kuidas Nate võib üldse midagi sellist mõelda? Bekah ei tahtnud loomulikult abordist kuuldagi. Tema oli juba otsustanud, et sünnitab ja kui see Nate'ile ei meeldi, noh, tema enda mure. Saab üksi ka selle lapse kasvatatud, kui vaja. Ta tõmbas oma jalad diivanile ja surus põlved vastu rinda, katsudes oma vihapurskest rahuneda. Pole vaja hakata praegu tülitsema.

Kui Bekah korraga ta peale vihaseks sai, oli Nathanieli kord üllatuda. Ta polnud arvanud, et naine seda tahab. "Ei, ma ei ole lollakas. Ma olen mõistlik. Miks kurat sa peaksid tahtma oma elu mingisuguse tite pärast ära rikkuda? Sul on piisavalt head hinded, et peaaegu ükskõik missugusesse ülikooli sisse saada ja siis otsustad sa sünnitada? Pigem oled sina see, kes siin hetkel lollakas on. Mõtle reaalselt," tõstis Nathaniel häält. Ta polnud isegi mõelnud selle peale, et Bekah võiks tahta sünnitada. See keeraks kõik lihtsalt pea peale ning see noormehele ei meeldinud sugugi.

Bekah raputas pead. Nathanieli sõnad ärritasid teda veelgi rohkem. "Ma ei võtaks inimese elu ja sulle teadmiseks, mu sees kasvab inimene. Aga kui see sulle ei sobi, siis olgu. Ma kolin välja, saan üksi ka hakkama," tõstis ka Bekah juba häält, üritades pisaraid tagasi hoida. Nathanieli sõnad tegid sellel hetkel lihtsalt haiget. "Ja kooli saan ma ka lõpetatud," pomises ta tigedalt ja läks siis kööki, et omale tassike teed teha.

"Ta pole mitte mingisgune inimene veel," vaidles Nathaniel vastu. "Selle hetkeline eksistents on viga, kuid seda saab veel parandada. Ta ei tunnekski midagi," lausus Nate ning kõndis Bekah'le järgi. "Sa ei pea välja kolima. Sul poleks kuhugi minnagi ju. Selle inimese eksistents oleks viga, kuna ei sina ega mina pole veel valmis vanemaks saama. Me oleme noored, meil on veel terve elu ees ning ühe tite pärast hakata kodu mängima? Kas see on tõesti sinu arvates tark otsus?" küsis Nate ning istus kööki toolile maha. Ta poleks isegi kõige hullemas õudusunenäos näha osanud, et Bekah sünnitada võiks tahta. Samas ei saanud Nathaniel naist ka lihtsalt selle pärast tänavale visata.

Bekah valas kuuma teevee tassi ja lasi sellel tõmmata, istudes ise ka samal ajal toolile. Tal oli aega veidi rahuneda, aga vaatamata Nathanieli vastuseisule polnud ta mitte mingil juhul nõus oma otsust muuta. "Mulle teeb haiget, et sa nii räägid," tunnistas ta Nathanielile. "Aga jah, ma olen oma otsuses kindel. Ma sünnitan ja kasvatan selle lapse üles. Sa veel näed, et ma saan sellega hakkama," vastas ta ning tõmbas teetassi endale lähemale. See oli vist valmis.

Kuulnud, et see teeb Bekahile haiget, ohkas Nathaniel kergelt. "Mul on kahju, kuid ma pean su maa peale tagasi tooma. Miks sa teda üleüldse sünnitada tahad?" esitas Nate naisele seejärel küsimuse ning mehe silmade pilk püsis Bekah'l. "Ma ei üritagi väita, et sa ei saa sellega hakkama. Ma ei saa aru, miks sa oled valmis oma elu selle pärast ära rikkuma," lausus noormees ning tõmbas käega läbi juuste. "Tunduvalt lihtsam oleks aborti teha. Poleks last, poleks probleemi," lisas Nathaniel

Bekah võttis oma teest lonksu ja pööras pilgu uuesti Nathanielile. "Sest ma armastan teda kõigele vaatamata," vastas ta mehe küsimusele ja pani käed oma kõhule. "Kui sa arvad, et ta rikub mu elu ära, sa eksid rängalt. Ma saan ka lapse kõrvalt normaalset elu elada. Olgu, sa ei pea ju tema elust osa saama, kui sa seda ei soovi, aga ma ei kavatse mitte mingil juhul oma rasedust katkestada," rääkis Bekah kaitsval toonil. Tüdruk tundis, et tahabki enda sees kasvavat olendit iga hinna eest kaitsta ja anda talle kogu oma armastus, isegi, kui see tähendab üksikemaks saamist. Nathanieli suhtumine ei meeldinud Rebekah'le absoluutselt.

Naise lause peale Nathaniel pööritas silmi. "Kuidas sa saad armastada kedagi, kelle olemasolust sa eile veel isegi teadlik ei olnud?" ärritus noormees. "Teda isegi veel põhimõtteliselt ei eksisteeri. Paar tabletti ning probleem on kadunud," üritas Nate naisele mõistuse pähe panna. "Sa oled alles 20-aastane. Sa jõuad lapsi veel saada küll ja küll aga tee seda pärast kolledžit, mitte enne keskkooli lõppu. Ning jah, see rikuks küll sinu elu ära. Kas sa tahad terve ülejäänud elu kuskil kohvikus ettekandja olla?" rääkis Nate kergelt ärritunud toonil. Ta ei tahtnud seda last, mitte üldse kohe ei tahtnud.

"Ma olen 20 ja ma ei taha abordist midagi kuuldagi," ütles Bekah häält tõstes. "Ja ma ei pea kuskil ettekandja olema, ma saan kooli ilusti lõpetatud küll." Laps peaks ju alles septembris sündima, seega ei ole mingit probleemi kõhukesega ka koolis käia. "Kui see on sinu jaoks probleem, olgu, ma kolin välja, leian omale elamise ja kasvatan ta üksi üles," rääkis Bekah juba kiiremini, pisarad silmis. Talle ei jõudnud lihtsalt kohale, kuidas Nathaniel sai nii hoolimatu olla. "Ma pakin juba homme oma asjad. Lähen Stacia juurde, kuniks oma elamise leian," lausus Bekah ja ajas end püsti. Tal polnud enam mingit tuju Nathanieliga vaielda.