That was...unexpected

Nathaniel kuulas naist ning ohkas kannatamatult. "Miks sa minust aru ei saa? Sa ei suuda talle head elu tagada praegu," lausus Nate Bekahile, vaadates neidisele otsa. Järgneva jutu peale pööritas Nathaniel silmi. "Ei. Sa jääd siia ning teed abordi. Lihtne," lausus noormees ning jäi rahulikult toolile istuma. "Ära hakka enda elu keeruliseks elama. Sa tead, et sa ei saa üksi sellega hakkana," üritas Nate taaskordselt oma vaatepunkti naisele selgeks teha. Miks kurat ei võinud Bekah asjast aru saada? Ta oli ju mõistlik tüdruk..

"Mitte midagi ma ei tee," kähvas Rebekah. "See on minu otsus ja see, et sina arvad, et ma ei saa sellega hakkama, on su oma probleem." Tüdrukul oli ikka ilge tahtmine praegu Nathanielile kõrvakiil anda sellise jutu eest, aga siiski suutis ta end piisavalt tagasi hoida. "Tead, sa oled nii kohutavalt isekas ja ausalt, sa võiksid endast üle saada. Värdjas." Öelnud need sõnad, läks neidis magamistuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Seal heitis ta voodile ja puhkes lihtsalt nutma. Ta ei kavatsenudki teha nii, nagu Nathaniel ütleb ja oli valmis selle nimel isegi oma suhte lõpetama.

Kui Bekah korraga vastu hakkas, oli Nathaniel isegi veidi üllatunud, kuid Nate ei teadnud, kas see oli positiivne või negatiivne. Bekah oli tuld täis, mis iseenesest mehele meeldis, kuid hetkel vist mitte nii väga. Nathaniel saatis naist pilguga ning ohkas sügavalt. Kurat küll, kas Rebekah tõesti ei osanud siis rasedusvastaseid pille võtta või? Nate läks neidisele magamistupppa järgi ning ta isegi ei olnud väga üllatunud, kui ta Bekahi nutmast leidsid. "Pisarad ei mõju mulle sellises situatsioonis, Rebekah," lausus Nathaniel ning viskas naisele taskurätiku paki. "Sulle võib tunduda, et ma olen isekas, kuid ma ei ole. Ma lihtsalt olen realistlik ning mõtlen sinu eest ka, kuna ilmselgelt sa ei suuda ise seda hetkel objektiivselt hinnata."

"Sa mõtled ainult endale. Sa kunagi ei mõtle sellele, mida mina tahan või tunnen," nuuksus Bekah ja tõmbas end voodile kägarasse. Kas Nathaniel sellele üldse mõtles, milline süütunne naisel pärast aborti oleks? Vaevalt. Tema suhtumine oleks vist enamvähem "jajah, saad sellest üle". "Ma sünnitan selle lapse ja kõik. Jutul lõpp, see on minu otsus ja sellest ma ei tagane," ütles ta. "Kui sa minust tõesti hoolid, ei hakka sa mulle seda abordijuttu pähe määrima, sest sa tead, et see ei lähe läbi. Ma lihtsalt lõpetan meie suhte ja kaon."

Nathaniel pööritas taaskordselt silmi. Kas Bekah oli kogu aeg olnud nii loll või oli see mingisugune hetkeline veidrus? Sellele küsimusele noormees vastust tõesti ei teadnud. "Ja mida sa siis tunned?" küsis Nate, hääles peegeldumas tüdimus. No tõesti, kui kaua Bekah kavatseb oma jura ajada? "No eks ma siis ei määri. Tee mis tahad," lausus Nathaniel viimaks ning istus magamistoas olevale tugitoolile ning ootas vastust oma esimesele küsimusele.

Bekah'le tundus, et hoopis Nathaniel on see, kes nõmedalt käitub. Mees oli lapsik ja ennast täis. "Sa ei mõtle näiteks sellele, kui süüdi ma end tunneks, kui oma meelt muudaksin ja sind kuulaksin. Sa ei teaks, milliseid luupainajaid ma nägema hakkaks. Aga prsh, sind ju ei huvita, eriti veel selle nõmeda "saad üle" suhtumisega," vastas neiu etteheitval toonil Nathanieli küsimusele. Tüdruk ohkas. "Homme pärast kooli korjan oma kodinad kokku ja kaon siit. Loodan, et oled õnnelik."

Nathaniel kuulas Bekahit ning täpselt siis, kui ta hakkas ütlema, et saad üle, tuli lause noormehe suhtumise kohta. "Tundub, et ühest asjast oled sa õigesti aru saanud. Saad üle suhtumine on mul tõesti, kuna sa saaksidki sellest üle. Küll ei saaks sa üle sellest, kui sa sünnitad selle lapse, rikud oma tuleviku ning pärast seda kahetsed," rääkis Nathaniel naisele. Kuulnud. et Bekah siit välja kolib, ohkas noormees. "Tee, mida ise heaks arvad. Mind sa ju niikuinii ei kuula. Igatahes ma võin sind rahaga aidata. Nende kulude eest ei pea sa ise hoolt kandma, kuna su raseduses olen ka mina natuke süüdi," lausus Nathaniel ning tõusis tugitoolist püsti. "See oli su enda otsus. Mitte minu. Jäta see meelde."

"Ma ei riku enda, ma rikun sinu elu, sest sina oled see, kes ei taha vastutust võtta," pomises Rebekah. Aborti ta tõepoolest kahetseks ja tüdruk oli üldse arvamusel, et abort on see, mis ta elu rikub, sest tema ei suudaks elada selle süütundega. Pealegi oli ta oma sündimata last juba armastama hakanud ja tahtis pisikest iga hinna eest kaitsta. Kuulnud, et Nathaniel pakub raha, ei olnud Rebekah'l mingitki soovi seda vastu võtta. "Ma ei vaja su raha," lausus näitsik täiesti rahulikult. "See, et sinu isa oma puudumist rahaga korvab, ei tähenda, et sina peaksid sama tegema. Võib-olla ongi mu lapsel ilma sinuta parem, nii et hoia oma raha ikka endale...see on ju su issikese raha."

Nathaniel kuulas neidist ning raputas enda pead. "Mis kuradima otsast see minu elu rikub? Ei taha ning miks ma peaksingi? Ma ju ütlesin, et ma ei taha seda last," lausus Nate Bekahile, tumepruunid silmad naisel püsimas. Edasise jutu peale vaatas Nathaniel naist uskumatusega. Kas Rebekah tõi tõesti tema vanemad jutuks? Nojahh, Bekah ei teadnud üsnagi suurt osa, mis puudutas Nathanielit ning tema vanemaid, kuid isegi siis poleks noormees osanud oodata, et Bekah selle kaardi välja käib. "Vajad küll. Ma ei kavatsegi vaadata pealt, kuidas meie laps mingisuguses Westside'i uberikus üles peaks kasvama," lausus Nathaniel jahedalt.

Nathanieli sõnad panid Bekah kulmu kortsutama. "Miks sind peaks huvitama, kus ta üles kasvab, kui sa niikuinii temast midagi kuulda ei taha?" küsis Bekah. Süütundest midagi sellist ju ei tehta. Pealegi oli naine kavatsenud last Nathanielist eemal hoida, kuna mees oli juba mõista andnud, et isa temast sellele lapsele pole.

Seesugune küsimus tuli Nathanielile üllatusena. "Kuna ta on ka minu laps ning ma ei taha, et ta peaks millestki just väga puudust tundma," lausus noormees, justkui oleks see kõige ilmselgem asi üleüldse. Jah, ta küll ei tahtnud seda last, kuid ta ei saanud lapse eksistentsi siiski julmalt eirata. Mingit hoolt pidi ta oma lapse eest kandma juba kas või sellel lihtsal põhjusel, et enda mainet enam-vähem normaalsena hoida.

Nathanieli sõnad üllatasid Bekah't veel rohkemgi, kuid ta polnud enam mehe peale vihane. Väljakolimise mõte oli muidugi endiselt jõus, aga hetkel oli neiu lihtsalt väsinud. "Olgu," ütles ta rahulikul toonil. "Aga ma magaks nüüd natuke," lisas näitsik ja keris endale tekki peale. Nate'iga tülitsemine oligi juba piisavalt väsitav.

Kuulnud, et Bekah tahab magada, otsustas Nathaniel naise rahule jätta. "Tee mis tahad. Seda teed sa ju niikuinii, ka otsustes, mis ei puuduta sugugi ainult sind," lausus noormees ning lahkus magamistoas ning lõi ukse kerge pauguga kinni. Praegune olikord polnud mehele just ävga meelepärane. Nathaniel ohkas kergelt ning otsustas hakata masendust alkoholipudelisse uputama, kuna mis võikski parem olla.

Ukse paugutamise peale keris Bekah end rohkem teki sisse ja üritas uinuda. Nüüd oli see siis kindel, homme on ta siit läinud ja last Nathaniel ilmselt ei näe. Kurat küll, Bekah ei tahtnud ka tema raha vastu võtta, aga midagi muud sellega ka teha ei olnud. Üritades masendavad mõtted unustada, sulges tüdruk peagi silmad ja uinus.

OT: Läbi?