On my way home

"Ma tänan," muigas Selena lõbusalt, kookides hetkeks enda teksade taskust välja enda mobiili. Kell oli nüüdseks ilusti üle 11 ning venna oli talle mitu korda helistanud. Huvitav, et ta seda ei kuulnud, sest telefon hääletu peal küll ei olnud. Tagasi helistama tüdruk ei hakanud, sest esiteks oli kell juba päris palju ning teiseks Blake arvatavasti magas juba. Vähemalt Lemon teeks seda võimalusel. "Sellisel juhul on sul palju, millest mu vennaga rääkida," turtsatas näitsik vaikselt, libistades telefoni tagasi taskusse ning tõstes enda pruunid silmad Colinile.
Tema omapära on Selenale tihti nina alla hõõrutud, nagu ta seda ise ei teaks. Täielikult taotuslik see pole kunagi olnud, eriti veel sellisel põhjusel, et see sobib hästi bändi image'ga kokku. Tüdrukule lihtsalt meeldis see stiil ning ta tundis ennast nii hästi ja iseendana. End of story.
Näitsik ei jõudnud Colini sõnade peale midagi öeldagi, kui tüüp võttis juba kaamera kotist välja ning tegi järgmine hetk tüdrukust pildi. Bussis pole tõesti kõige parem pilti teha, aga kui õiget säritust ja ava kasutada koos õige ISO (tundlikuse) ning +/- kombinatsiooniga kasutada, siis tulevad tegelikult päris head pildid välja. Juhul kui värvilide kombinatsioon pole kõige parem, on alati võimalus need hiljem must-valgeks muuta.

"Väga tore," lausus Colin, kuigi vaevalt ta nüüd Blake'i juurde läheb selleks, et Selena kohta juttu rääkida. Pole väga miski, mida noormees teeks. Kui pilt tehtud sai, vaatas noormees, mis sellest välja tuli ning pidi lihtsalt muigama hakkama. Mitte midagi head, aga koomilist küll. Ta sättis natuke kaamera seadeid ning kavatses siis uue pildi teha, et proovida, mis välja tuleb. "Noh, näita nüüd mulle kui 'normaalne' sa oled," muigas Colin ning tõstis fotoaparaadi enda silma ette. Ta keeras end pisut küljega istuma ning kallutas end natuke vahekäigu poole, et natuke paremini neidise nägu pildile saada. "Sa saad praegu tasuta sessiooni sa peaksid õnnelik olema," muigas tüüp enne kui pilte hakkas klõpsima.