Noorus on hukas...

Ryan istus enda kabinetis ning tema ees oli kahe õpilase kaustad. Üks neist oli väga silmapaistev ja õpetajate sõnul särav õpilane. Teine oli koolitöös mitte just kõige parem, aga seda kompenseeris tema tugev korvpallitalent. Ja kuidas on võimalik, et sellise taustaga inimesed kooli katusel tundide ajal millegi ebasündsaga tegeleda võiksid? Mees ohkas ning hingas sügavalt välja. Olukord oli ülimalt raske. Eriti kuna mõlemad olid veel Seniorid ja kui kogu see juhtum nende paberitesse kirja pannakse, siis vaevalt just paljud ülikoolid neile kohta hoiavad. Olgu nende tulemused nii head kui tahes.

Eelmisel õhtul oli direktor õpetajatetoas istunud koos mõlema noore vanematega. Ta selgitas neile juhtumit ja nad mõtlesid koos, mis oleks kõige parem lahendus. Pärast vanematega rääkimist pidasid veel kõik õpetajad ja kooli juhtkond selle üle pikalt aru, mõeldes parimale lahendusele. Asja tegi ju eriti hulluks see, et video oli kõikjal linnas olemas ja kui kool mingit karistus välja ei mõtle, siis leiab terve linn peagi, et Ryan on õpilastega ebavõrdne, jättes paremad ja eeskujulikumad õpilased karistamata. Lisaks sellele olid pärast video avaldamist paljud lapsevanemad kooli helistanud ja kogu asja tõsiselt kritiseerinud. Ryan oli aga kogu juhtumiga pikalt viivitanud, et sellele õige nurga alt läheneda. Ja samas lootis ta ka sellele, et ehk tulevad noored pärast video avaldamist ise tema või mõne muu koolitöötaja jutule, aga kus sa sellega.

Tänaseks oli mees paika pannud kohtumise mõlema osapoolega. Alguses mõtles ta nad eraldi ette võtta, kuid leidis siis, et ehk on koos isegi parem. Tunnid olid läbi ja aega oli ka veel korvpallini, mis tähendas, et kumbki nooruk ei pea millestki loobuma. Kuigi...khm...tundub, et Nathanieli koht Ravenite hulgas on tõsiselt ohus.

OT: Rebekah ja Nathaniel

Nathaniel oli olnud üsnagi üllatunud, et pärast seksvideo ilmumist polnud teda ega Rebekahit direktori juurde kutsutud. Mees oli isegi lootnud, et ehk saab kogu see jama unustatud ning eluga edasi mindud, kuid see oli enne seda, kui Nate koju minnes oma vanemad eest oli leidnud ning kes paari lausega olid väljendanud oma vastumeelsust sealviibimise osas ning seletanud, et direktor oli neid kutsunud. Pärast direktori juurest tulekut olid vanemad muidugi uuesti lahkunud, vaevumata Nathanielile isegi head aega ütlemast. Njahh.. Polnud ka väga üllatav, arvestades seda, et vanemad endiselt Nate'i oma noorema õe surmas süüdistasid. Saanud kutse direktori juurde, võttis Nathaniel ühendust Bekah'ga ning tuli välja, et Nate polnud ainsana kutset saanud. Leppinud kokku, et nad lähevad direktori juurde koos, ootaski Nathaniel Bekat direktori ukse taga.
Näinud seejärel tuttavat kogu, üritas Nate midagi naeratuse laadset ette manada. Normees oli otsustanud kogu süü enda kaela võtta, et Bekah saaks võimalikult väikse karistuse. Bekah polnud milleski süüdi. "Ära muretse. Kõik saab korda," lausus Nate neidisele ning vajutas kerge musi Rebekah'i huultele.

Njah, nii et Bekah pigem kahetses, et ta julges koju tagasi oma nägu näidata, kuna tema väike vale tuli välja ja kogu see asi lõppes sellega, et Bekah oligi sunnitud omale töökoha otsima ja kodust lahkuma. Ta ei tahtnud Nate'ile koormaks olla ja seega elas ta vaid ajutiselt seal. Kuni saab piisavalt raha, et omale korter üürida või midagi. Nüüd sai ka tema kutse direktori juurde ja tüdruk kartis, et ohus on ka tema koht kisakooritiimis. Nad Nathanieliga olid mõlemad kooli ikkagi häbistanud. "Ma olen suht kindel, et mind kõrvaldatakse õppetööst või halvimal juhul visatakse välja," ütles ta Nate'ile. "Aga...väga lohutav, et sa üritad mu tuju parandada. You must really love me."

"Nad ei viskaks sind välja," lausus Nathaniel ning neidise viimase lause peale ilmus õhkõrn naeratus mehe näole, kuid ta ei kommenteerinud seda kuidagi. Ta ei oleks just öelnud, et ta Bekah't armastaks, kuid ta hoolis neidisest. Nate koputas kaks korda uksele ning astus koos neidisega direktori kabinetti. Tavapäraselt oleks ta niisama sisse marssinud, kuid hetkel pidas ta paremaks end veidi viisakamalt üleval pidada. Tal oli enda karistusest üsnagi ükskõik, olgugi et ta ei oleks tahtnud korvpallist loobuda, kuid tundus, et tal just väga suurt valikuvõimalust ei ole. Kurat küll, ta kippus direktori kabinetis viimasel ajal natukene liialt palju aega veetma. "Eeehh.. Tere," alustas Nate, kuna ta ei osanud midagi muud just väga öelda ning teretamine oleks olnud vist viisakas?

Ryan vaatas juba, et noored ei jõuagi kohale, aga jõudsid ja seda väga täpselt. "Tere, võtke istet," lausus direktor, viibates kahele tugitoolile enda laua ees. Mehe olek oli üsna mittemidagi ütlev, seega oli üsna raske mõistatada, kui hullus olukorras noored tegelikult olid. "Ma olen kindel, et te mõlemad teate, miks te siin olete. Me ei oleme juhtkonnaga kogu juhtunut pikalt arutanud ja oodanud ka, et te ise meie jutule tuleksite, aga seda te ilmselgelt teinud ei ole. Ma pean ütlema, et Tree Hill High ajaloos ei ole keegi veel millegi sellisega hakkama saanud. See on tõeline häbiplekk nii meie koolile kui ka linnale," alustas Ryan üsna vaoshoitud häälel, mis lõpus siiski pisut vailjemaks muutus, "kõige pealt tahaksin ma kuulda, mis teil endale selle kõige kohta öelda on."

Nathaniel istus toolile ning oli valmis direktori kõneks. Ta ei teadnud täpselt kui suures jamas nad olid, kuid vähemalt tundus direktor üsnagi rahulik. Noormees kuulas seejärel meest ning ükskõik kui väga Nate ka ei üritanud, ei suutnud ta kerget muiet tagasi hoida. See ei olnud nüüd ju nii hull ka. "Ups?" Me enam nii ei tee?" pakkus Nathaniel seejärel direktorile välja ning vaatas mehele otsa. Nate ohkas vaikselt. "No juhtunut me ilmselgelt tagasi ei saa võtta, ükskõik kui palju me siis seda ka tahaksime. Peasüüdlane olen mina, mitte Rebekah. Ta oli lihtsalt pigem sunnitud kõige sellega kaasa tulema," rääkis Nathaniel, üritades Bekah'le võimalikult väikse karistuse saada. Ta polnud kindel, kas paremini töötaks see, kui ta direktori täielikult enda peale välja vihastaks või üritaks võimalikult rahulikuna kogu olukorda hoida. Kui see ei tööta, eks siis tuleb seda esimest varianti kasutada.

Bekah istus Nathanieli kõrvale, üks käsi noormehe pihus. Ta oli valmis kõigeks, mis iganes tuleb, ka selleks, et ta õppetööst kõrvaldatakse. Ehk saabki siis mõneks ajaks linnast lahkuda. Ta ei osanud väga midagi enda kaitseks öelda, kuid kuulas Nathanieli sõnu. "Ma pakkusin talle, et me läheks sealt ära, aga ta ei kuulanud mind," lausus ka neidis. Tema ei hakanud muidugi keerutama ja rääkis, nagu asi oli. Sorry, Nate.

"Kas see pidi vaimukas olema? Mina sinu asemel võtaksin asja tõsiselt. Alles mõned nädalad tagasi ma pidin sinuga siin maid jagama. Ja vaevalt jõuad sa ühe karistusega lõpule, kui ma pean sulle juba uue andma," lausus Ryan. Kui Nathanieli esimene pakkumine pidi naljakas olema, siis Ryan selles küll midagi väga naljakat ei leidnud. Pigem näitas see seda, et noormehe arvates ei ole kolukord sugugi nii tõsine, kui see tegelikult oli. "Nathaniel, sinu jutust jääb praegu mulje nagu sa oleksid Rebekah't sundinud endaga vahekorda astuma, aga see video, mis kahjuks kõigi inimeste kätte juba jõudnud on, näitab midagi muud. Millegi sellise toimumiseks läheb vaja siiski kahte inimest. Üks inimene ei saa rohkem süüdi olla kui teine. Kuigi, miss Wyler, sinust ei oleks keegi midagi sellist oodanud," sõnas mees, vaadates tüdrukule otsa, "te pakkusite Nathanielile, et te läheksite mujale ja kui ta nõus ei olnud mõtlesid sa pigem asjaga kaasa minna kui see lõpetada? Tundub, et sul siiski ei olnud nii kiire kooli katuselt kadumisega." Ryan tõmbas käega üle enda näo ning vaatas kord ühele ja siis teisele otsa. Oli ilmselge, et tüdruk oli rohkem hirmul ja kahetses enda tegu, kuid Nate oli sama ülbe ja enesekindel nagu ikka, olles arvamusel, et tema tegu on õige! "Me rääkisime õpetajatega ja jõudsime sellise tulemuseni, et miss Wyler, sa pead tagastama õpilastööde kapi võtme ja sa ei ole enam kooli Tutor," Ryan hingas sügavalt välja, "lisaks sellele olete mõlemad kolmeks kuuks õppetööst eemaldatud. Kuna te mõlemad olete Seniorid, siis paneb see ka küsimärgi alla teie lõpetamise, sest te peate siis märtsis kooli naastes kolme kuuga kõik tööd, mis teil tegemata on, ära tegema. See on aga suhteliselt võimatu tegevus. Ja kuna te kolm kuud koolis ei käi, siis on üsna ilmne, et te kumbki ei kuulu tänasest päevast peale enam Ravenite hulka. Enda treeneritega ei ole teil mõtet vaidlema minna, sest nad mõlemad oleksid tahtnud teid meeskonda alles jätta, kuid õpetajad, lapsevanemad ja juhtkond olid selle vastu." Ruumis oli hetk vaikust, sest direktor ootas, kuidas kõik see vastu võetakse.

Nathaniel kuulas direktorit ning esimese küsimuse peale ei vastanud Nathaniel mitte midagi. See oli pigem lihtsalt aus. Bekahi lause tuli aga Nate'ile täieliku üllatusena ning olgugi et see oli tõene, tegi see võib-olla et noormehele isegi veidi haiget. Ta polnud seda Bekah' poolt oodanud. Kui direktor seejärel nende karistusest hakkas rääkima, oli Nathaniel algselt üsnagi rahulik. Beka tutori koha kaotamine polnud just eriline kaotus ning kuulnud seejärel, et neid kolmeks kuuks koolist eemaldati, tahtis Nathaniel hakata protesteerima, tuues põhjuseks Raveni. Kuulnud seejärel, et ta jääb korvapallist ilma ning Beka oma kisakoori kohast, ületas see Nate'i jaoks igasugused piirid. Nate vaikis hetke, kuni talle karistuse kogu raskus kohale jõudis.. Alles ta oli olnud nõus väikseid õpetama ning pallipoissi mängima, et Ravenite kohta alles jätta ning nüüd tuli välja, et see kõik oli asjata? "Te teete nalja eksole? See karistus on kolm korda karmim kui see olema peaks!" tõstis Nathaniel häält, tumepruunid silmad koolidirektoril. "Kui Reyna mulle põhjuseta kallale tuli, siis tema sai kaks nädalat koolist eemaldamist ning kui mina ja Bekah teeme ühe vea, siis kolm kuud koolist eemaldamist ning korvpalli ja kisakoori grupist välja viskamine?! Mis kuradima otsast see aus on? Peale selle visati Rebekah selle intsidendi pärast kodust välja! Kas see ei ole mitte piisav karistus juba? Okei. Ma saan aru, et kool peab ka karistama ja blablabla, kuid kolm kuud eemaldamist JA Ravenist väljaviskamine?!?! "Kas te olete lolliks läinud?" rääkis Nathaniel valjul ning vihasel toonil, kuigi seda võis juba vägagi edukalt karjumiseks pidada ning enesele märkamatult oli Nate juba püsti tõusnud, tumedate silmade pilk kindlalt direktoril püsimas.

Bekah oli ka üsnagi tujust ära, kuid kui karistusega tuli leppida, eks ta leppis sellega. "Nojah, ma võtan parem üldse siis paberid välja ja jääb kool pooleli, kui juba kolmeks kuuks eemaldamine," protsesteeris ka tema. Poleks nagunii olulist vahet ju. Jätab kooli pooleli, sõidab oma piskuga veel linnast igaveseks minema ja alustab mujal otsast peale. Mis see siis ka ära ei ole. Samas tundus karistus tõesti natuke ebaõiglane võrreldes sellega, mis Reyna Nathanielile tegi.

"Kas ma olen sellise näoga nagu ma teeksin nalja?" küsis Ryan ning vaatas noormehele otsa, kes hakkas sõnu loopima ja häält tõstma, tõustes viimaks üldse püsti. Noh, pole eriline ime. Mees ei olegi enda kabinetis eriti kohanud inimesi, kes enda karistusega rahul oleksid. "Enda arvates olen ma küll täie mõistuse juures, aga tänan küsimast," vastas direktor üsna külmalt noormehele, "esiteks see, mida miss Wyleri vanemad tegid ei puutu minusse. Mina vastutan õpetajate, õpilaste ja nende vanemate eest. Ja nende otsus oli selline. Minul ei ole võimu, et seda muuta. Teiseks Reyna ei puutu hetkel siia. Tema juhtum oli hoopis midagi muud, kui teie oma. Teie teguviis oli kõvasti häbiväärsem ja ebasünnis." Ryan viis enda pilgu poisilt tüdrukule, kess vaid ühe lause kuuldavale tõi, "see, mida te edasi teete on teie enda valik."

Bekah reaktsioon tuli Nate'ile tõelise üllatusena ning Nate kortsutas hetkeks kulmu, kui ei hakanud sellel teemal hetkel neidisega rääkima. Oli hetkel tähtsamat teha. Nathaniel kuulas direktorit ning ta oli kõike muud kui õnnelik. Nate polnud valmis selleks, et ta Ravenist välja visatakse. Koolist eemaldamine ei tulnud talle üllatuseks, kuid kolm kuud oli igatepidine ülereageerimine. Kuulnud direktori lauset, et nende tegu oli kõvasti häbiväärsem ning ebasündsam, raputas Nathaniel uskumatusest pead ning isegi turtsatas. "Seks on elu loomulik osa, seega see ei olnud just eriti häbiväärne. Tõsi, koht jättis küll tõesti võib-olla et veidi soovida, kuid teil ei tasu üle reageerida," rääkis Nathaniel ning üritas enda häält kontrolli all hoida. "Kas tõesti ei ole midagi, mida me saaksime teha, et karistust leevendada?" esitas Nate seejärel küsimuse ning vaatas direktorile otsa.

"Võibolla veidike soovida?!" kordas direktor poisi sõnu, tõstes enda häält ja pannes helisema ühe vägagi küsiva tooni, "mind ausõna ei huvita see, mida te teete miss Wyleriga magamistoas, aga koolikatusel või üldse kooli terrotooriumil seksiga ei tegeleta. Häbiväärne oli selle juures just koha valik. Pealegi toimus see tundide ajal!" Ryan hingas sügavalt välja ja raputas enda pead. Oli ilmne, et Nathaniel tahtis end asjast välja rabeleda. Direktor vaatas talle otsa ning avas siis noormehe kausta, lastes taaskord silmadega sellest üle. Ta oli seda viimastel päevadel nii palju kordi vaadanud, et võis seda varsti peast ette laulda. "Võibolla oskad sa ise sellisel juhul välja pakkuda midagi, sest mina olen päevi selle asja üle juurelnud ja ma ei ole suutnud midagi leida. Isegi kui me jätaksime teile alles teie Raveni staatuse, ei saaks te nende kolme kuu jooksul trennides osaleda. Seda näeb ette kooli eeskiri," sõnas mees.

Noormees krimpsutas kergelt nägu, kui ta direktorit kuulis, kuna tegelikult ta ju teadis, et mehe jutus oli iva täitsa olemas. Enese õigustamine ning karistusest väljarabelemine ei sobinud kokku ning Nathanielil oli raske end tagasi hoida, et mitte asju hullemaks veelgi teha. Sellega saaks ta vabalt hakkama, kuid esmalt tuli üritada enese Raveni staatus säilitada. "No alati on ju võimalik eeskirju ka muuta," lausus Nathaniel, teades isegi, et see oli üsnagi ebatõenäoline, et nad seda just Nathanieli jaoks oleksid nõus tegema. "Või siis leevendada karistust näiteks kuu aja peale ning jätta Raveni staatus alles," tegi Nate uue pakkumise. Noormees oli valmis isegi pakkuma ühiskondlikult kasuliku töö tegemist, kuid nii madalale polnud Nathaniel siiski valmis langema. "Või kompenseerida see siis koolile rahaliselt. Maine kahjustamise eest või nii," tõi noormees välja ka kolmanda alternatiivi, mis oleks Nathanielile ilmselgelt kõige meelepärasem muutunud.

"Kulla poiss, esiteks ei hakka keegi sinu pärast eeskirju muutma ja teiseks võiksid sa juba aru saada, et on asju ja kohti, kus raha ei aita ja pole isegi oluline," lausus Ryan, vaadates tüübile otsa, kuid ta oli pisut leebunud ja mõtles Nathanieliga ilusti kaasa, leidmaks võibolla õpilastele soodsam, kui siiski piisavalt karm karistus. "Ma võin tunnistada, et üks pakkumine käis veel juhtkonnast läbi," sõnas direktor ning võttis ühe punase kausta vahelt ühe valge paberi, "selle järgi te jääksite kooli alles, kuid te teete kolm kuud ühiskondliku kasulikku tööd ning olete kaks kuud Ravensites prooviajal, mis tähendab, et iga pisemgi rikkumine läheb teile koha maksma. Lisaks jätaks Nathan sulle alles sinu eelmised karistused - pallipoiss pluss väikeste treenimine kuni eksamiteni. Mis puutub miss Wylerisse, siis temalt võetakse ära tema Tutori staatus, kuid kisakoori koht jääks prooviajale. Ja lisaks oleks sul kohustus lasteaias väikestele midagi kehalise ja võimlemise vahepealse õpetada. Aga seda pead sa juba enda treeneriga rääkima. Samas hääletusel olid enamik kohalolijatest just eelmise karistuse poolt." Ryan asetas paberi lauale ning silmitses noori. Mida nad siis sellest arvaksid? On see siis parem? Kuigi see, et ta selle ette luges ei tähenda, et see käima läheks.