Let us be children for a moment

Faye on alati lund armastanud. Juba pisikese tüdrukuna oli ta nõus loobuma kõigest muust, peaasi, et saaks olla väljas lume keskel ning tunda sellest rõõmu. Tihti polnud tüdruk nõus isegi kooli minema ega õhtul hilja tuppa tulema. Nii tugev mõju oli lumel ja üldse jõuludel Aarenile. Seda ka praegu.
Nad olid eile üsna hilja Trey'ga tagasi Tree Hilli jõudnud. Kell oli tõesti julgelt üle südaöö, kui nemad kord pea padjale panid ja silma looja lasid. Hommikul ärkas näitsik aga üksinda, sest Trey oli läinud linna omi asju ajama ning Sethi polnud ta juba tükk aega näinud. Seega veetis Faye umbes kolm tundi üksinda kodus, tehes õhtuks söögi valmis ning lugedes natukene Remarque teost "Elusäde", millega ta peaaegu läbi sai.
Nelja paiku tõmbas Raven endale peale musta-valge-halli kirju mantli, pannes juustele musta soni, kätta mustad käpikud ning jalga kõrge säärega talvesaapad ja kõndis Westside poole, kus oli park. Nimelt tuli tüdrukul tuju lumega natukene mängida ning paremat kohta ei osanud ta leida.
Kella Faye otseselt ei jälginud ning isegi hetkel, mil Trey talle helistas, et küsida, kus tüdruk on, ei pööranud näitsik enda tumepruune silmi kellale telefoniekraani ülemisel parempoolsel nurgal, vaid pistis telefoni tagasi taskusse ning jätkas enda pisikese lumememme ehitamist. Vanad head ajad tulid meelde.

To Trey

Trey oli hommikul üsna varakult kooli läinud, et veel viimased asjaajamised Sethi kohta ära teha, enne kui ta tagasi kooli tuleb. Seal oli ta kulutanud kuskil poolteist tundi ning edasi oli ta enda sammud viinud ühe hoone juurde, kuhu temale kuuluv kiirtoidu restoranikett suureneda soovis. Tal oli ausalt öeldes sellest suhteliselt ükskõik, aga ta pidi siiski enda nägu näitama. Seal läks tal suurem aeg ära, sest kuigi alguses see talle huvi ei pakkunud, siis peagi hakkas talle see mõte meeldima, et Tree Hillis on üks toidukoht, mis kuulub talle. Kui ta paberimajanduse ja muu jamaga valmis sai, helistaski ta Faye'le. Kuulnud, et too on pargis, võttiski Trey suuna sinna. Mees kandis tumedamaid teksasi, militaarstiilis musti saapaid, musta keskmise pikkusega talvemantlit, musta mütsi ja nahkkindaid. Mantli all oli tal hall t-särk ja selle peal üks soe beež kampsun. Noormees jõudis parki kuskil pool tundi pärast kõne, sest ta oli täna jalamees. Tree Hill oli nii väike, et autoga ei olnudki siin suurt midagi teha. Trey leidis õige pea enda silmarõõmu üles ning jalutas vaikselt tema juurde. Mõned meetrid enne neidist võttis ta maast ühe mõnusa peotäie lund, voolis selle ilusaks kuuliks ning viskas siis neidise suunas. Nii palju siis romantikast...

Faye tõusis ilusti püsti, kloppides enda lumised käpikud vastu põlvi puhtaks, et need nii kiirelt märjaks ei saaks. Kuna Trey kõnest oli juba üpris palju aega möödas, hakkas tüdruk telefoni taskust haarama, kuni vastu selga maandunud lumepall ta peatas. Käpiku tagasi kätte toppinud, pööras Faye ennast kiirelt ümber, et vaadata, kes see julge oli olnud. Loomulikult ikka Trey. Tüübile kergelt nägusid teinud, võttis tüdruk maast kuhjaga peotäie lund, mudides selle korralikuks palliks ning saatis korraliku hooga mehe poole teele, et see teda ikka korralikult tabaks.

Trey hakkas aga lihtsalt naerma, kui Faye talle nägusid tegi. Vähemalt ei saanud näitsik pahaseks või midagi. Vastupidi, ta saatis kena kuuli hoopis mehe poole, mis tabas teda korralikult rindu. "Ma armastan sind ka, musi," lausus Trey irooniliselt ning valmistas uue kuuli, hakates, see käes, tüdruku poole liikuma, justkui võiks ta iga hetk Raveni poole uue palli lennutada. Jäänud viimaks Faye ette seisma, puistas Trey selle kuuli hoopis näitsikule pähe. "Ära pane tähele. Lumi teeb mu veel lapsikumaks, kui ma juba olen," naeris mees ning haaras siis tüdruku sülle, hakates temaga sügavamale lumme sumpama.

Kuulnud, kuidas Trey naerma hakkas, ilmus ka Faye suule õrn naeratus, kuid peagi tegi ta uuesti mehele tema iroonilisuse tõttu nägusid. No on alles koomik meil siin, oleks näitsik tahtnud öelda, kuid peagi oli tema käes uue kuuli jagu märga kokkukleepuvat materjali, mis jäi kindlalt tüdrukule kahe pihu vahele. Kui Trey talle lund pähe puistas, tõmbas Aaren pea õlgade vahele, et külm tahke kristallne vesi talle krae vahele ei pudiseks. Suuremalt jaolt jäi see õnneks tema juustesse ja vaid killukene sattus krae vahele, hakates seal sulama ning külmad veenired liikusid aeglaselt mööda tema selga alla poole. "Nagu poleks sa mul piisavalt laps," turtsatas Aaren valjult ning järgmine hetk oli ta juba vaikse lõbusa kiljatuse saatel Trey süles. "Sinu õnneks oskan ka mina lapselik olla," andis tüdruk naerdes teada, tehes käes oleva lumekuuli katki. Suurema osa määris ta mehe juustesse ning teise osa toppis talle krae vahele, püüdes seda nii särgi alla saada kui võimalik.

"Jah, mul on sinuga ikka vedanud....või siis mitte - mida sa teed?!" oli mehe kord protestida, kui märg lumi talle pähe ja krae vahele hakkas kukkuma. Mehele ei meeldinud juba väikese lapsena see, kui lumi krae vahele läks. See on kõige ebameeldivam tunne üldse. Ja selleks, et lumi kiiresti naha vastast ära saada, lasi ta Ravenil ühte suuremasse hange vajuda ja siis hakkas Trey ise ühe koha peal hüppama, et lumi rutem mantli alt välja saada. Kaugelt võisid nad kahekesi väga koomilise mulje jätta. "Tead, ma sul teen siin lund-krae-vahele panema," sõnas Trey ning võttis maast kahe peoga lund ja viskas selle neidise kohale õhku, kust see justkui lumesajuna jälle alla vajus. Ja seda kordas tüüp veel mitmeid kordi.

"Payback time," muigas Aaren lõbusalt, rõhutades neid kahte sõnu vägagi pikalt ja naudinguga, püüdes külma lund võimalikult suures koguses Trey kraev vahele toppida. Sed aloomulikult hetkeni, kui ta prantsatas suurde lumehunnikusse. Enam polnud küll ühtegi pragu, mis poleks lumine. So not cool, Trey. "Pigem mängid sa mul siin hetkel lumekahurit," turtsatas Raven lõbusalt, hakates naerma, kui mees kahe käega lund õhku viskas. Immiteeris ta seda masinat küll vägagi edukalt. Õnneks sai näitsik ennast üsnagi kiirelt lumehangest püsti. Võtnud maast kahe peo täiega lund, viskas ta seda Trey poole, tabades täpselt tema nägu. Nii armas. "Minu väikene lumememm," muigas Aaren õrnalt.

"Noh, see tuleb mul ilmselt paremini välja," jõudis Trey öelda, enne kui ühe sahmaka lund endale näkku sai. Vot see nüüd küll tore ei olnud. Tõmmanud näo puhtaks, raputas mees silmi vidutades enda pead, vaadates Ravenile otsa. "See ei olnud sinust üldse ilus," viibutas tüüp enda sõrme, lähendes tüdrukule uuesti. Ta võttis näitsiku enda käte vahele ning lähenes talle nii, nagu hakkaks teda kohe suudlema, kuid selle asemel võttis ta hoopis enda jalaga neidisel jalad alt ära nii, et ta jälle hange vajus.

"Selles on sul küll õigus," muigas Raven lõbusalt, silmitsedes Trey lumist nägu, mis meenutas talle momendil üpriski palju jõuluvana. Lumememmest jäi natukene puudu, kuid selle saab üsna kiirelt parandada. Loomulikult tüdruk selleni kohe ei jõudnud, sest mõne sammuga oli tüüp tema ees, hoides enda käsi ümber Aareni ning selle armsa suudluse asemel leidis näitsik ennast hoopis lumehangest, kuid ta polnud ainukene, kes samuti sinna kukkus. Faye oli jõudnud Trey sallist kinni võtta, tõmmates mehe endaga kaasa. Nüüd olid nad vähemalt sama palju lumised.
"You were saying something?" turtsatas tüdruk lõbusalt, hakates järgmine hetk lihtsalt naerma. Võtnud peotäie lund, kallas ta selle Trey'le pähe, kinkides seejärel mehe huultele õrna suudluse.

See oli Treyle väga ootamatu, kui ta korraga end tüdruku pealt hangest leidis. Selle peale ei olnud ta tõesti mõelnud, et Faye ta endaga kaasa tõmbab. Mees maigutas enda suud ja raputas pead, hakates siis tõesti südamest naerma, kuid selle peatas see, kui ta endale ühe kena portsu lund pähe sai. Aga ta ei jõudnudki protestima hakata, sest sai Raveni poolt hoopis ühe õrna suudluse, mille ta ise natuke pikemaks venitas. Viimaks tüdruku soojadest huultest eemaldunud, raputas Trey hoogsalt enda pead, nii et lund igale poole lendas. Ta ajas ennast jälle püsti ning tõmbas tüdruku endaga kaasa. "Ei tasu ennast kohe esimese lumega haigeks teha," teatas Trey targalt, "tead, me võiks lumeingleid teha, sest mu sisemine laps hetkel mässab ja ma ei ole seda nii ammu teinud." Ja juba hetk hiljem oligi tüüp ühes lagedamas kohas pikali maas ja liigutas enda käsi ja jalgu.

Nende pikale veninud õrn suudlus oli just täpselt see, mis praegu puudu oli. Juhul kui nad alustasid väga omapärase romantikaga, mis tuleks panna kindlasti jutumärkide vahele, siis praegusel hetkel oli see stseen võetud kohe kindlalt mõnest armastusfilmist.
Peagi oli Raven õnneks jälle enda kahel jalal ning pühkis lund enda mantli pealt ja püüdes ka juustest kristallikesi kätte saada, ennem kui need täitsa ära sulavad, jäätudes uuesti üheks suureks massiks ning muutes näitsiku juuksed vägagi kõvaks ja tekitades sinna pulki.
"Ning lumeinglite tegemine on vähem haigeks tegev kui näiteks hanges istumine? Sinu mõistus töötab küll vägagi kummaliselt," turtsatas Faye pead vangutades, seistes Jeromy juures ning vaadates alla mehele otsa, kes oli vägagi rõõmus enda lumeinglit tehes.

"Ma tean seda," lausus Trey, "ma ei olegi alati väga loogiline nii et ära püüa seda mu käitumisest ka leida." Suutnud ühe korraliku ingliga hakkama saama, tõusis meest istuli ning võttis Faye kätest kinni, et end püsti ajada nii, et see kohmakas lumeingel terveks jääks. Trey raputas natuke enda riideid, sest ta ei olnud siiski riides nii nagu ta veedaks väljas ühe mõnusa talvetralli. "Aga lumesõda oli siiski kõige lahedam," teatas tüüp, kõndides natuke eemale. Ta võttis maast lund, voolis selle kuuliks ja lennutas uuesti Aareni poole, hakates juba järgmist tegema.

Aaren muigas lõbusalt Trey sõnade peale. Tüüp käitus tõesti vahepeal vägagi ebaloogiliselt, kuid näitsik on sellega juba ära harjunud ning ega ta ise just väga palju normaalsem pole. Seega on nad täitsa paras paar. Kaks napakat. Samas Trey ütles talle kunagi, et sarnased peavadki tõmbuma.
Aidanud Trey peale ilusat lumeinglit püsti, pühkis ta natukene lund tema juustest ära, jäädes mehele otsa vaatama. Hetkeks arvas näitsik, et nad lähevad nüüd kuhugi sooja, kuid looda vaid. Korraga oli Jeromy käes ilus suur lumepall, mille ta saatis Faye poole. Õnneks jõudis näitsik kiirelt reageerida ning ennem, kui ta oleks saanud sellega vastu pead, astus tüdruk sammukese kõrvale. "Sa ikka norid ühte korralikku keretäit?" turtsatas Raven lõbusalt. Võtnud maast lumekuuli jagu materjali, vormis tüdruk kiirelt ühe pallikese, visates selle mehe poole. Kui lumesõda, siis lumesõda.

Treyl oli lihtsalt ilmselgelt liiga palju üleliigset energiat ja see oli vaja kuidagi maha joosta. Lumesõda sobis selleks väga hästi. Näitsiku kuul tabas meest korralikult vastu õlga, mis siis, et tüüp üritas sellest kõrvale põigata. Sellest kõigest sai alguse üks korralik lumesõda, mille lõpuks olid mehe kindad päris korralikult läbiligunenud, rääkimata pükstest ja sellest, et lund leidus ka mehe mantli all. Treyl ei olnud juba ammu nii lõbus olnud ja seega oli see samal ajal justkui kergendav. Selleks üheks hetkeks ei pidanud ta mõtlema mitte millelegi muule, kui ainult sellele, et kuuliga Ravenile pihta saada. Aga ühel hetkel väsis tüüp ikkagi ära. Pealegi olid nad mõlemad nii märjad, et ega kauem ei olekski soovitav väljas viibida. Trey jooksis naise juurde selja tagant ning võttis siis selja tagant kätega tema ümbert kinni ja keerutas teda terve ühe ringi, lastes ta siis jälle maale. Keeranud tüdruku näoga enda poole, vajutas ta Faye huultele ühe magusa suudluse. "Tead, ma arvan, et me peaksime koju minema, sest mina olen vähemal läbi märg ja ma ei tunne varsti enam enda sõrmi," turtsatas mees ja naeris muretult.

Nende pisikese lumesõja alguse pidas Faye täitsa korralikult vastu, kuid saanud lõpuks liiga paljude kuulidega pihta, mis tõttu tema must mantel oli ilusaid valgeid laigukesi täis, muutes selle peaaegu üleni valgeks, peitis tüdruk ennast ühe pingi taha, püüdes Trey kuulirahe edukalt üle elada. Loomulikult sai ta vahetult enne lõppu ühe kuuliga vastu pead, mis pani neidise pingi tagant püsti tõusma ning järgmine hetk oli ta juba mehe embuses.
Armsa keerutusringi lasi Raven mööda naeruga. Olles jälle kahe jalaga maa peal ning järgmine hetk vaadates juba Trey siniseid silmi, suudles näitsik teda vastu. Enda käed põimis ta ümber mehe kaela. "Üks parimaid ideid tänasel päeval, vähemalt siiamaani," muigas näitsik lõbusalt, hoides enda käsi endiselt Trey kaela ümber ning olles seega tema embuses. Vähemalt jagavad nad nüüd allesjäänud kehasoojust, hoides nii üksteist soojas.
Aareni must mantel oli läbimärg, tema saapad, püksid ja juuksed. Samuti ka mantli alla jäävad riided. Juhul kui ta oleks üks suur käterätik, mida on vaja kuivaks väänata, siis tuleks sealt umbes pool ämbri täit vett kindlalt ära.