Let us be children for a moment

"Mõnikord mul siiski õnnestub sind üllatada," lausus Trey ning embas tüdrukut veel kord, enne kui enda ühe käe tema ümbert ära võttis ja Eastside'i poole liikuma hakkas. Teine käis oli tal aga kindlalt ümber tüdruku, et teda enda vastas hoida ja seega talle natuke sooja anda. "Tead, me võiksime kohale jõudes korteri ära kaunistada, piparkooke teha ja glögi juua. Tekitaks natuke jõulutunnet...kuna sul üldse viimati sellised...kuidas öelda...ah, saad aru küll, mis ma öelda tahan," lõi mees käega ning vaatas Ravenile otsa. Tegelikult käis tal korraks peast läbi ka mõte sõita jõululaupäevaks üldse Coloradosse, kus tal üks maja on. See on mõnusalt metsa sees ja lähimad naabrid on üle järve ja lähim linn mitmekümne kilomeetri kaugusel.

"Mõnikord tõesti," muigas Aaren õrnalt endamisi, hoides enda tumedaid silmi maas, jälgides puhtaks pühitud teed, mida mööda nad Eastside poole hakkasid liikuma. Ühte kätt mantli taskus hoides, puhkas teine rahulikult ümber Trey.
Mehe sõnu kuuldes lõid Raveni silmad hetkega särama. Ta armastab talve ja jõule kõige rohkem. Ning tema viimasest korralikust jõuluõhtust on tõesti aastaid mööda. "6 aastat," sõnas näitsik vaikselt, "6 aastat tagasi olid mul viimased korralikud jõulud," lisas ta veelgi vaiksemalt Jeromy sõnade peale. Kas sellest oli tõesti juba nii palju aega möödas? Tundub küll. Kaks aastat ennem kui Faye koolist välja visati, ta oli siis 16-aastane olnud, jäi tema vanaema haigeks ning traditsioonilised jõulud kaotasid enda tähenduse tema pisikeses kodus, mida ta jagas enda vanavanematega. "Aga see kõlab hea mõttena. Aitäh," sõnas Faye mõne sekundi pärast rõõmsama tooniga, tõstes enda tumepruunid silmad Treyle.

Kuus aastat. Ja palju siis Sethil veel sellest möödas oli? Kas tal on üldse kunagi tõelisi jõule olnud? Loodetavasti tulevad selle aasta jõulud meeldejäävad. "Siis olekski sul aeg taas ühtesid jõule nautida," sõnas Trey, vaadates tüdrukule otsa ning vajutades tema otsmikule siis ühe pisikese musi. "No näed, mõne minuti jooksul juba kaks head mõtet," muigas Trey lõbusamalt, "midagi peab ikka nihu olema. Muideks...kas sul on jõulu kingituse suhtes mingeid kindlaid soove ka?" Kuigi mehel oli ilmselt piisavalt raha, et tüdrukule kasvõi maja osta, leidis ta, et tahaks talle pigem midagi tähendusrikast kinkida. Midagi, mis tüdrukule pikemaks ajaks meelde jääks. Veel hullem on muidugi Sethiga, sest ilmselt peab Trey mõtlema talle kingituse, mis ei tekitaks tüübis tunnet nagu ta tahaks enda rahaga kekutada või midagi.

Seth oli passinud terve aja korteris. Ta ei viitsinud välja ronida, et näha, kuidas turteltuvid omavahel kudrutavad. Noormees oli pagana õnnelik, et ta sai nendest heledate seintega ruumidest lõpuks tulema. Võõrutusravi oli äärmiselt rõve koht, seal olid enamus Sethist palju hullemad. Mõned värisesid pidevalt nagu peksa saanud koerad. Seth oli harjunud sellega, et kanget kraami teeb harva, seega polnud üks kuu eriti katsumus. Küll aga ajas ta hulluks kanepi puudumine, he liked that shit. Nüüd oli mees siis väidetavalt puhas ja valmis uuesti kooli minema. Ausalt öeldes oli Sethil nüüd just tekkinud vastikus kooli suhtes, kuna ta oli tõsiselt maha jäänud ja kohe-kohe pidi üks õppeaasta läbi saama.
Noormees ajas lõpuks nahktagi selga ja läks tänavale. Näinud ajaleheputkat, ostis mees endale sealt tavalised suitsud lootes, et need kuidagigi aitavad. Tal oli piisavalt tahtejõudu, et mitte minna tuttava juurde ja kanepit nõuda. Ravil käis tugev töö ka mõistusega, mis oli praeguseks Sethile pähe söövitanud, et ta tapab end ja enda lähedasi kanepiga.
Saanud suitsupaki kätte, võttis ta ühe sealt välja ja pani ette. Paar mahvi tõmmanud, pidi Seth tõdema, et see ei olnud pooltki nii hea kui kanep. Ülejäänud paki ära visanud, hakkas ta jalutama ja nägi juba Fayet ja Treyd. Mõlemad nägid välja nagu neid oleks veevoolikuga üle lastud. Ausõna, mis neil ajude asemel oli? Vesi. Seth võttis maast pisut lund ja tundis, kuidas sõrmed hakkasid kohe seda ka sulatama. Lume palliks voolinud, saatis ta selle Trey poole teele. Hello, birdies.

Vaevalt oli Trey enda küsimuse lõpetanud ja Faye'le otsa vaadanud, kui midagi märga vastu tema kaela lendas. Lumekuul, mis vastu tema kaela oli lennanud, oli katki läinud ja seega pritsis lund ka tema näole ja mujale mantlile. Nagu ta ei oleks juba piisavalt märg. Pööranud enda näo suunas, kust kuul tulnud oli, märkas ta Sethi. Ta raputas uskumatusest enda pead. On alles julge noorem vend tal. Trey võttis omakord maast lund ja saatis siis ilusa ümara palli venna poole, ise talle vaikselt lähemale liikudes. Ei noh, mängiks ta kõnniteel lihtsalt lumesõda.

Seth sai kuuliga vastu õlga ja pühkis lume maha. Talve kohta oli ta üsna õhukeselt riides, teksad, kirsad, pusa, nahktagi ja oligi kõik. Ta kasutas tavaliselt talvel liikudes autot. Varem aitas ka kanepipläru sooja hoida, nüüd pidi ilma hakkama saama. Siiski oli Seth kindel, et ta läheb varsti harjumuse juurde tagasi, hoiab kokaiinist ja muust kangemast eemal. "Teil hakkas vist väga igav, et ujumas käisite," turtsatas Seth.

Jõudnud lõpuks venna juurde, jäi Trey noormehe juures seisma, üksi käsi endiselt ümber Raveni piha. "Kuule võib vist nii öelda jah," sõnas mees, viies enda kriitilise pilgu Faye ja enese riietele. Noh, nad täitsa ei tilkunud, aga märjad olid nad küll. "Kuhu sa siis teel oled?" küsis Trey, vaadates nooremale vennale otsa. Vaikselt hakkas juba hämarduma ja pealegi ei tundu mõte Sethist üksinda kuskil linna peal just eriti hea.

"Mõtlesin natuke värsket õhku hingata," kehitas mees õlgu. Väga mingit eesmärki ei olnudki jalutuskäigul, tekkis lihtsalt soov paar tundi linna peal ringi kolada ning oma mõtteid mõelda. "Te lähete koju?" uuris nooruk Faye ja Trey käest. Sethil polnud praegu soov minna kanepijahile, aga ta polnud ka veel tugev. Ainult mõnest asjast piisab, et ta kukuks jälle samasse auku.

Trey noogutas venna vastuse peale ning silmitses hetkeks tüdrukut enda kõrval. Oli tunda, et mees ei osanud väga Sethiga õige jutu peale saada ja seega võis ta rahulikult välja hingata, kui tüüp ise küsimuse esitas. "Kui mõelda sellele, millised me välja näeme, siis on see vist üsna ilmselge," muigas Trey, "mõtlesime korterisse natuke jõulutunnet tekitada. Sa võiksid ju meiega ühineda." Eks nüüd näeb, kas Seth naerab nad välja või nõustub ja tuleb kaasa.

"Vaadates teid arvan, et lähete hoopis haiglasse. Ausõna, ise täiskasvanud, aga mõistust pole," irvitas Seth. See kõik oli rohkem naljaga öeldud. Järgneva peale krimpsutas nooruk nägu. "Ei, aitäh. Mulle ei meeldi jõulud," vastas noormees pearaputusega. Ainus talutav püha oli mehe meelest Halloween. "Ma olen ära vast paar tundi," pakkus mees oletatavalt.

"No ma väga vabandan, et sul niiiii lapsik vanem vend on," muigas Trey samuti üsna lõbusalt, laskmata Sethi irvitusel enda tuju alla viia. Tal oli lihtsalt liiga hea meel jälle Tree Hillis olla. See oli kodu. Pealegi oli tal Faye ja loodetavasti saavad asjad ka Sethiga ükskord korda, kuigi ei tasu väga naiivne olla. "Väga kahju, aga eks sa pead siis need mõned kuud siiski ära kannatama," kehitas tüüp muretult enda õlgu. Ega ta kedagi sundima küll ei hakka, aga lihtsalt paratamatult kui Faye ja Trey tahavad jõule pidada, siis tuleb ka Sethil sellega leppida. Vanema venna käsi libises teksade taskusse ning ta tõi sealt nähtavalt enda mobiili, kust ta kella vaatas. Noooh....paar tundi ehk isegi võiks. Nagu nii ei võtkas Seth ilmselt 'eid' väga kuulda. "No eks sa mine ja ole, aga enne keskööd oled tagasi," sõnas Trey, vaadates vennale otsa.