I promised to tell you the truth..

Sellest pisikesest, kuid vägagi ebameeldivast vahejuhtumist politsei jaoskonna ees oli möödunud peaaegu nädal, kui Daniel viimaks seadis sammud korteri poole, kuhu teda oli kunagi oodatud vägagi soojalt, aga nüüd ilmselt lüüakse pigem uks nina ees kinni. Päris üllatav viimane variant noormehe jaoks polnud, sest vaevalt Liz teda üldse nähagi tahab ning juhul kui Joe on kodus, võib Dan lõpetada ka mõne korraliku sinika ja murtud ribiga. Lizardi suur vend võib vägagi agressiivseks muutuda, kuigi ilmselt ta Danielist jagu ei saa.
Kohale tuli ta enda mootorrattaga, jättes selle maja ette. Võtmed nahktagi taskusse surunud, võttis Daniel istme all olevast laekast kausta ning sisenes seejärel tuttavasse majja. Tal kulus kõigest mõni minut, et jõuda õige ukse taha. Kergelt sõrmedega läbi juuste tõmmanud, hingas mees paar korda sügavalt sisse ja välja ning vajutas alles sekund hiljem uksekella.

To Lizzie
outfit

Lizzie sõi parasjagu elutoa diivani peal istudes praetud pelmeene koorega, kui uksekell käis ja Smokey koheselt tulijat tervitama jooksis. Näitsik asetas taldriku lauale ning kõndis, suud tühjaks süües, ukse juurde. Ta neelas suu tühjaks ning avas siis ukse, olles rohkem kui üllatunud, kui seal Danielit nägi. "Tervist," lausus Liz kõige pealt, lastes koera enda selja tagant mehe juurde, sest ta oli juba hullumas, "mida sa tahad?" Mitte kõige viisakam, aga kas tüdrukul oli üldse põhjust viisakas olla?

Outfit, juuksed lahti ja kingi pole

Daniel suutis koguni hetkeks mõelda, et Lizziel pole kavaski ust avada. Vaatab ära, kes on, ning kõnnib tagasi enda toimingute juurde. Las poiss ootab seal nii kaua kui tahab. Tema mõtted kinnitust aga ei leidnud, sest peagi avanes uks ning seal ta seisiski. Imeilus nagu alati. Hetkeks suutis Danieli mõistus tema peast minema joosta, lauldes ja naerdes hõisates.
"Hei," tervitas noormees tüdrukut vaikselt vastu. Kausta endale kaenla alla pannud, kükitas ta maha, sügades Smokeyt, kes oli vist ainukene, kellel on hea meel teda näha. "Sa tahtsid tõde kuulda ning selleks ma siin olengi," tõusis Daniel uuesti püsti, ulatades Lizardile kausta.

Tahtmatult ilmus tüdruku näole muie, kuid ta nägi, kuidas Smokey noormehelt silitusi nurus ja kuidas viimane neid talle ka andis, kui hetkel, mil Daniel püsti tõusis, oli ka naeratus kadunud. "Emn... mis see on?" küsis Lizard pisut kahtlevalt, võttes siiski kausta vastu. Tema rohelised silmad olid kinnitunud kaustale samal ajal, kui ta ukse pärani lahti tõmbas, et Nate sisse saaks tulla. Sulgenud ukse, vaatas ta tüübile otsa. "Ma olen üksinda kodus nii et me võime elutuppa minna," sõnas tüdruk, hakates sinna ka liikuma, "tahad süüa ka? Ma just tegin?" Kõik need viisakusküsimused tulid üle tüdruku huulte alles pärast seda, kui ta oli kergelt köhatanud, et enda hääl puhtaks saada.

"Kuna sa viimane kord ütlesid mulle, et ei tea, kes ma olen, siis püüan ma sulle natukene vastu tulla," sõnas Daniel vaikselt, astudes Lizardi järel tuppa, sulgedes ukse enda selja taga. Smokey tiirutas saba liputades ümber tema, püüdes saada võimalikult palju tähelepanu.
Kaustas oli lastekodu väljastatud sünnitunnistus, millel oli tema päris nimi, sünniaeg, sünnikoht, milleks oli märgitud kiriku loodud lastekodu, ning kaks tühja rida, kus peaksid olema noormehe vanemate nimed. Enda lapsepõlve kohta polnud ta valetanud ning selle tõestuseks oli ka koopia tema vanast kuriteoregistrist. Samuti oli seal veel mõned pildid tema lapsepõlvest, keskkooli lõputunnistus, sõjaväekooli paberid, CIA paberite koopiad, mida oli väga raske hankida. Tema vari Daniel Nathaniel Stone ei erinenud tegelikult nii palju Danieli tegelikust isikust. Kõik, mida ta on läbielanud, pole olnud vale ning samuti ka tema tunded Lizzie vastu. See kaust sisaldas kõike Danieli minevikust, mida noormees suutis leida.
"Ei, aitäh.. ma tulin sulle ainult seda tegelikult ära tooma, sest vaevalt sa tahad mind siin kauem näha kui paar minutit," sõnas Daniel, tumepruunid silmad Lizardil.

Lizzie noogutas mehe sõnade peale. Ta tahis tõesti teada, kellega on ta kõik see aeg koos olnud. Kelle voodi kõrval ta istus peaaegu kuu aega oodates, et ta silmad avaks. Kellega on ta üldse enda voodit jaganud ja kellele on ta andnud enda südame. Kuulnud aga, et Daniel tuli ainult seda mappi tooma, jäi ta poolel teel elutuppa seisma ning keeras end ringi, vaadates talle enda roheliste silmadega otsa. "Sa tood mulle lihtsalt selle ühe kausta ja arvad, et kõik minu küsimused saavad vastuse?" küsis näitsik üllatunult, "mis siis, kui mul uusi küsimusi tekib?" Ta kavatses endale ikkagi põhjalikult selgeks teha, kellega on tegu.

Daniel seisis kõik need sekundid ühe koha peal koridoris, tumedad silmad seiklemas korteri uue välimuse ja Lizzie vahel. Kuna näitsik oli ise uue kujunduse teinud, oli siin tunda tugevat naiseliku tooni. Kuulnud näitsiku küsimusi, jäi Andrew tumedad silmad kindlalt Lizziele pidama. "Nii palju kui ma sinu sõnadest tookord aru sain, ei sul mingit soovi mind kauem enda silma all näha, kui vaja on. Seega püüan ma sulle ainult vastu tulla. Ega ma ei tahaks ka endaga kauem ühes toas viibida kui vaja on, kuid ma ei saa kahjuks iseendast lahti. Aga kui sa soovid, siis ma võin jääda ja sinu küsimustele vastata nii kaua, kuni sul enam ühtegi pole," sõnas noormees vaikselt, surudes käed rinnal risti ja toetades ennast vastu seina.

"Daniel, ära ole selline," sõnas tüdruk mehele otsa vaadates, "ma tean, mis ma sulle ütlesin, aga see ei tähenda, et me ei võiks üritada vähemalt natukenegi sõbralikumalt teineteisega rääkida või olla. Me elame siiski hetkel samas linnas ja see on väike koht. Me võime siin paratamatult kokku juhtuda." Lizzie neelatas ning sulges korraks enda silmad. Valus oli meest niimoodi kuulata. Millegi pärast jäid sõnad 'Ega ma ei tahaks ka endaga kauem ühes toas viibida kui vaja on, kuid ma ei saa kahjuks iseendast lahti' tüdrukule pähe kummitama ja hirmutasid teda millegi pärast. Kas ta tõesti kartis Danieli pärast? "Tule ja istu vähemalt," viipas tüdruku diivani poole, kus ta ise istet võttis. Ta lükkas taldriku laua servast eemale ning asetas sinna hoopis noormehe toodud kausta. Enne selle avamist vaatas ta veel korraks mehele otsa. Tulgu, mis tuleb. Lizard avas kausta ja hakkas seal vahel olevaid pabereid uurima, kortsutades vahepeal kulme või asetades käe imestusest suule. Aeg-ajalt tõstis ta enda rohelised silmad Danielile, kuid ei öelnud veel midagi. Aga see ei tähendanud, et tal küsimusi pole. Neid oli tal küllaga ja neid tuli aina juurde.

Kuna Danielil oli veel vägagi kindel leping nii CIA, FBI kui ka Interpoliga, kes aeg-ajalt CIA kaudu mehe teenuseid palgasõdurina, kes on vägagi osav snaiper, tellib. FBI'ga ei tegele Dan enam nii palju, kuid North-Carolina probleemid, mis vajavad kiirelt ja professionaalselt lahendamist, lükatakse tema õlgadele. Nii et mees ei saa enam lihtsalt 'ei' öelda. "Ma püüan lihtsalt teha kõike, mis võimalik, et sind kõigest sellest sitast välja jätta. Ma poleks sind pidanud alguses sisse tirima, mul on kahju. Mul tõesti on südamest kahju," ohkas Daniel vaikselt. Kuigi Lizzie pakkumine kõlas ahvatlevalt, arvas mees hoopis vastupidist. Tüdruku jaoks oleks parem, kui Daniel lahkuks praegu ega tuleks enam kunagi tagasi. Neidise küsimused leiavad enam-jaolt vastuse kaustast, mille mees talle andis ning kui on selliseid küsimusi, millele pole seal vastust, siis Liz teab tema numbrit. Ta lihtsalt ei taha neidisele enam rohkem haiget teha. Et tagada Lizardile hea õnn, oli kausta vahel ka üks valge ümbrik, milles oli Danieli õnne toov rist, mille ta aastaid tagasi lastekodust sai.

See, et Daniel temale diivani juurde ei järgnenud, ei olnud tüdrukule eriti suureks üllatuseks, aga vähemalt jäi ta paigale. Või vähemalt seda Liz arvas. Ta oli kaustaga juba poole peale, kui mitte kaugemale jõudnud, kui noormehe sõnad tema kõrvu kostusid. "Daniel," sõnas näitsik taaskord, tõustes diivanilt püsti ning jalutades mehe juurde. Lizard võttis tema käest kinni, sundides teda niimoodi seisma jääma. "Ära mine veel...palun," lausus tüdruk, "ma sain just teada, et sa oled ennast kaks aastat nooremaks valetanud, sa oled tegelikult keskkooli üsna heade hinnetega ära lõpetanud, politesi akadeemias käinud, kus sa okei....feilisid, aga läksid sealt edasi sõjakooli....ja kaugemale ei ole ma veel jõdnud, AGA sa ei saa veel minna, sest esiteks ei ole ma sind veel löönud, teiseks ei ole ma veel sinu peale kisanud ja kolmandaks ei ole ma sind millegagi visanud. Seega - sa ei saa veel minna." Tüdruk muigas ja lootis, et Daniel läheb asjaga kaasa ja jääb siia, mitte ei lähe, sest...olgem ausad, Liz nägi just praegu nendes sõnades esimest korda seda, et Danielil on tõesti kahju ja ta on tõesti enda arvates ainult tüdrukut kaitsnud. Tüdruk nägi, et ta kahetses. See oli justkui mehe hoopis mingi uus pool, mida ta varem näidanud ei ole.

Kuulnud Lizandra suust enda nime, aeglustas Daniel enda sammu, peatudes täielikult, kui neidis tema käest kinni võttis, pöörates mehe enda poole. Ilma ühegi katseta vastu näitsiku tahtmist talitleda, jäi Daniel talle otsa vaatama. Ta on alati neid pruune silmi jumaldanud, need mõjusid talle lihtsalt maagiliselt ja meeliülendavalt. "Kolm aastat, ma olen kolm aastat vanem, kui ma öelnud olen," parandas ta vaikselt Lizzie. Tüdruku argumentide peale, miks mees veel lahkuda ei tohi, muigas ka Andrew kergelt. Oi kui väga ta tahtis praegu neidise silme eest juuksesalku kõrva taha lükata, silitades samaaeglselt tema pehmet nahka ning suudelda neid magusaid huuli, mis ajavad ta lihtsalt hulluks. Daniel oli lihtsalt lootusetult sellesse plikasse armunud. Lisaks sellele oli mees momendil ka nagu peksa saanud kutsikas, kes visati külma, vihmasesse ja pimedasse. Ta on nagu mees, kes on kaotanud kõik, ning seda ta tegelikult ka on. Ta on kaotanud ainsa inimese, kes on võimeline temasugust armastama ja kes loob temas turvatunde ja soojuse ning kes suudab luua Danieli jaoks selle kindla koha, mida saab julgelt kutsuda koduks. Lizzie oli Danieli jaoks kõik, mida ta eales tahtnud ja vajanud on ning ta on tüdruku kaotanud. Arvatavasti igaveseks. Sellegi poolest allus ta neidise palvele ning eemaldanud enda nahktagi ja saapad, kõndis ta diivani juurde, istudes näitsiku kõrvale maha. Tema tumedad silmad jälgisid tähelepanelikult Lizzie, püüdes talleda tema olemust viimse detailini.

"No, seda enam," tõstis tüdruk pisut enda häält, kuid muie tema näol säilis. Tal oli hea meel, et Daniel siiski ümber mõtles ja temaga diivanile istus. Nüüd sättis tüdruk end mugavalt rätsepistmesse ning tõstis kausta enda jalgadele. "Esiteks, kes on see inimene, kes on su keskkoolitunnistused allkirjastanud? Sa ütlesid, et sul ei olnud pärast lastekodu ühtegi hooldajat," tõstis tüdruk enda silmad noormehele. Samal ajal, kui ta ootas Danieli vastust enda küsimusele, keeras ta kaustas lehti edasi, uurides nendel olevat infot. "Sa oled sõjas käinud?! Ja sa töötad FBI heaks? Oota...ei CIA?" küsis või pigem hüüatas Liz, tõstes ühe paberi teiste hulgast välja, hakates seda uurima.

Samal ajal kui Lizandra silmad ammutasid endasse igat pisematki detaili erinevatelt lehtedelt, püsisid Danieli tumepruunid silmad kindlalt neidisel. Eneseteadmatagi oli tema suul õrn naeratus.
"Tema nimi oli Steven McClay. Ta oli Kansase politseijaoskonna varem uurija. Lahutatud, eks naine oli laste hooldusõiguse edale saanud ning mina ilmumine tema koduukse taha oli tema jaoks õnnistus. Ta kohtles mind kõik need aastad nagu enda lihast poega," lausus Daniel vaikselt. Ülejäänud oli paberites kirjas.
"Peale armees olekut sain ma algul tööd FBI's, kuid umbes aasta hiljem värbasid CIA omad mind endale ning nüüd töötan ma nii CIA kui ka aeg-ajalt kui Interpoli jaoks. Juhul kui neil on vaja kedagi, keda saata välisluuresse, helistavad nad mulle ning juhul kui on vaja ohutuks teha ohtlik sihtmärk, vaatavad nad mulle otsa," lisas Daniel vaikselt, püüdes vastata igale Lizzie küsimusele. "Sõjas polnud ma kaua, vaid mõned kuud Iraanis ja hiljem kaugemal Lähis-Idas," kehitas ta õrnalt õlgu.

Tahtmatult ilmus tüdruku suule naeratus, kui ta kuulis, kuidas noormees sellest mehest rääkis. Näitsik oli alati arvanud, et Daniel ei ole lapsepõlves kordagi armastust kogenud, aga järelikult ta ikkagi oli. Ta lihtsalt ei olnud seda väikest detaili tüdrukuga jaganud. "Kas sa suhtled temaga endiselt?" uuris Liz, tõstes hetkeks enda pilgu noormehele. Tal oli tunne, nagu ta õpiks Danielit uuesti tundma justkui oleks see mees siin inimene, keda ta näeb esimest korda. "Nii et nemad ütlevad ja sina teed? Nii see käibki? Sul ei ole üldse sõna õigust?" küsis Lizzie kui oli pärast mehe monoloogi natuke aega vaikinud ja kausta lõpuni vaadanud. Ta sulges selle ning asetas tagasi lauale. "Nii et sa jätsid mu suve alguses maha, et kuskile Lähis-Itta operatsioonile minna? Su haavad olid vaevu paranenud!!! Kas nad üldse mõtlevad ka seal??!! Ja miks sa mulle siis seda kõike ei rääkinud? Ma ei oleks ju seda kellelegi rääkinud? Ma oletan, et ega ma ei tohi seda kõike praegugi kellelegi edasi rääkida, on mul õigus?" Liz oli vahepeal diivani pealt püsti tõusnud ja jalutas nüüd teleka ees edasi ja tagasi, lastes enda kätel käia. "Mul on tunne nagu seal kausta vahel oleks keegi hoooopis teine inimene..." raputas näitsik enda pead.

Mees oli Danieli jaoks tõesti ainus, kelle kohta sai ta kasutada nimetust 'perekond', seda loomulikult päevani, mil ta sai tuttavaks Lizzie, Sayeri, Jasoni ja Joega. Need tüübid lõid veel ühe pisikese perekonna noormehe jaoks, kus Dan sai enam jaolt olla tema ise. Oli hetki, mil ta ei pidanud ütlema ühtegi valet, rikkumata samas enda variprotokolli.
"Ta suri tulevahetuses, kui ma olin 20-aastane. Ta pandi koos paarimehega saatma pangaautot, sattudes keset röövi ning siis lasti teda. Neli kuuli rindkeres ning ta ei andnud alla. Tema paarimees suri silmapilkselt, kuid tema tegi enda tööd ning pidas vastu kuni abivägi tuli. Ta suri mitu tundi hiljem operatsioonilaual. Ma olin siis juba armees ning kuulsin sellest alles mitu päeva hiljem," lausus Andrew vaikselt. Loomulikult oleks ta tahtnud olla enda isa kõrval, kuid see polnud võimalik. Järelikult polnud selline käik Danielile ette määratud.
"Mitte alati. Meil on ikka võimalus keelduda, kuid tihti kutsutakse sind juhtudel, kus pole lihtsalt kedagi teist võtta ning sa oled parim, kes neil võtta on. See oli üks selliseid olukordi. Pealegi juhul kui sa oled spetsialist teatud valdkonnas, siis ole sa millises seisundis tahes, kuid sa pead enda meestele appi minema," püüdis Daniel selgitada. Enne Lähis-Ida operatsiooni pidi mees korra läbi hüppama Argetiinast, kus ta veetis kaks kuud ja alles siis seadis sammud Aasia suunas.
"Ma poleks kunagi osanud arvata, et kõik nii kaugele läheb, et ma leian kellegi, kes suudab mind panna unustama kõik, mida ma olen elu jooksul kogenud. Ma poleks kunagi osanud arvata, et ma leian kellegi nii erilise nagu sina," tõusis Andrew samuti püsti, järgnedes Lizziele. Noormees lasi näitsikul mõnda aega edasi-tagasi kõndida, kuni võttis tema käest, sundides ta niimoodi peatuma. "Seal kausta vahel on inimene, kellel on natukene erinev minevik, kuid siin pole tal midagi erinevat," sõnas Daniel vaikselt, võttes Lizardi ühe käe ning asetades selle enda südame kohale. See, mida ta tunneb selle tüdruku vastu siin, on tõeline ja igas võimalikus võtmes.