I promised to tell you the truth..

"Mul on kahju," sõnas Lizard, "ta tundus hea inimene olevat." Vähemalt selline mulje jäi tüdrukule nendest paarist lausest, mis noormees talle loovutas. Oli näha, et Steven oli Danielile oluline. Seda võis näha tema silmadest, kui ta temast rääkis. Hetkel tundis tüdruk, et ta oleks tahtnud sead meest tunda ja kui ta veel elus oleks, siis tahaks ta temaga kindlasti kohtuda. "Siiski valikuvõimalust just palju ei ole. Aga kuidas sa siis siia tagasi said tulla? Jälle mingi operatsioon käsil või antakse seal CIAs ikka inimestele puhkuseid ka?" uuris tüdruk. Isegi kui ta on puhkusel, siis ühel hetkel peab ta jälle lahkuma. Aga vähemalt sel korral teaks Lizzie vähemalt seda, miks. Hetkel tundus kogu see Danieli elu õppimine nagu sibulakoorimine. Sa jõuad vaevalt ühe kihi selgeks saada, kui ilmneb midagi uut. Ühesõnaga ta on selline eriagent, keda sa pigem arvaksid, et leiad teleekraanilt, mitte päriselust enda kõrvalt. Tundnud noormehe kätt enda käel, peatus tüdruk vastumeelselt, kuid ta ei tõstnud enda silmi Danielile. Mehe sõnad läksid talle korda ja ta teadis, et ta mõtleb neid tõsiselt, sest ta on aetud nii viimasele piirile ja ta teab, et on Lizzie enda elust praktiliselt kaotanud. Tal ei ole enam midagi kaotada. Seega miks valetada? Kuulnud mehe järgnevaid sõnu, vaatas tüdruk Andrew'le otsa ning lasi tal enda käega teha, mis tarvis. Tunda mehe tukusvat südant ja kuumavat rinda enda käe all oli tüdrukule paras piin. "Daniel," lausus näitsik vaikselt, "miks see kõik meie vahel nii keeruline peab olema?"

"Ta oligi," lausus Daniel viivuks veel Steveni kohta. See mees oli imeline inimene, noore Danieli jaoks oli ta kõik muud kui lihtsalt isa. Ta oli täielik eeskuju, iidol ja mingil määral lausa jumal. Kui mees juba midagi ütles, siis pidi see tõsi ka olema. Seega sõnakuulelikkusega polnud Andrew'l kunagi probleeme. Vähemalt mitte kodus.
"Mitte just otseselt puhkus, kuid midagi sinna kanti," kehitas Andrew õlgu, maigutades samas endamisi hapult suud. Tegelikult on tema töö hetkel tehtud ning temasugustel agentidel kulub vähemalt neli kuud, ennem kui ta saab uuesti tööle naasta. Umbes nii kaua suudab inimese mälu säilitada ähmast mälestust ning nii pea kui Daniel saab uue operatsiooniga uue inimese, keda mängida, pole vaja, et keegi mäletaks noormeest nimega Daniel Nathan Stone või Taylor Morgan Black. Tal on vaja aega, et alustada uuelt puhtalt lehelt.
"Kunagi üks tark mees ütles, et elu ei pane inimese teele kunagi takistusi, millest ta üle ei saa. Kõik on ületatav, tuleb leida ainult õige moodus," sõnas noormees vaikselt, sest polnud vaja eriti valju häält, et tema sõnad jõuaksid Lizzie kõrvadeni. Ning järgmisena võttis ta ette vägagi julge sammu. Noormehe käsi libises õrnalt neidise põsele, seda vaikselt pöidlaga silitades. Loodetavasti pole Lizard väga halvas tujus täna. Sekundeid lihtsalt neidise nägu, eriti silmi jälgides kummardus Dan talle lähemale ning kinkis näitsiku huultele õrna-õrna suudluse.

"Mis see siis on, kui see ei ole puhkus? Ma ei taha enam neid ebamääraseid vastuseid," sõnas tüdruk natuke teravamalt kui ta plaanis. Ta ei tahtnud enam rahulduda ainult noormehe poolikute vastustega. Oli aeg, et kõik välja tuleks. No more secrets. Need hakkavad ühel hetkel lihtsalt kuhjuma ja siis toovad nad ainult kahju. "Ta oli tõesti tark mees," turtsatas Lizard ja isegi muigas kergelt, kuid see hajus kiiresti. Kui Danieli käsi tema põske puudutas, vaatas ta meest alguses pisut ehmunud näol justkui teadmata, mida ta edasi peaks tegema. Kas laskme asjal minna või see lõpetada? Kuid siis hakkas ta tema nahka pöidlaga silitama, mis jättis neidise põse lihtsalt kuumama ja kihelema, pannes samal ajal tema südame kiiremalt lööma. Ja kui Danieli silmad tema omadele kinnitusid, võis Liz juba vanduda, et teab, mis edasi tuleb. Aga ta ei teinud midagi, et seda peatada. Ta ei lükanud meest eemale, aga ta ei suudelnud teda kohe ka otseselt vastu, vaid tunnetas lihstalt mehe huuli enda omadel. See oli midagi, millest ta puudust oli tundnud, aga samas ka miski, mida ta vandus, et enam kunagi ei juhtu. Viimaks paotas ta pisut enda suud ning suudles meest õhkõrnalt vastu, jättes selle suudluse imelühikeseks. Asetanud käe enda suule, astus tüdruk Danielist sammukese eemale ning keeras talle siis selja, hoides enda ühe käega noormehe käest kinni. "Sa lihtsalt ei anna meie osas alla, ega ju?" küsis tüdruk peaaegu hääletult. "Sa lähed alati ära ja tuled siis tagasi ja räägid mulle terved maad ja ilmad kokku sellest, kuidas me elame ilusti igavesti koos ja siis sa lihtsalt kaod jälle ja tuled mõne aja pärast tagasi ja kõik kordub uuesti. Ma ei jõua seda enam. Mu süda ei jõua seda enam teha. Mul on vaja teada, et isegi kui sa pead kuskile operatsioonile minema, et sa tuled tagasi, et sinu elus on ainult üks naine ja see olen mina, sest kui aus olla, siis ega ma ei teagi seda, kas ma olen sul ainuke.... Ma vajan kindlust ja teadmist, et sa oled minu jaoks olemas, et sa ei kao enam lihtsalt niisama," rääkis tüdruk, keerates end siis aeglaselt jälle näoga noormehe poole, "kuidas ma saan sind usaldad, kui sa mulle korduvalt haiget teed?"

Kuna Daniel sõlmis endaga lepingu, lubaduse, et ta ei valeta enam Lizardile, siis seda ta ka püüdis mitte teha. No more lies. Noormees noogutas õrnalt, ennem kui midagi ütles. "Iga CIA agent, kes on olnud salaagendina ühel operatsioonil kauem kui kaks aastat, peab tõmbuma mõneks ajaks eemale ühiskonnast, et tema variprotokoll kaoks, ununeks teiste inimeste meeltest. Uueks variprotokolli tegemiseks ja eelmise kustutamiseks kulub tavaliselt seitsekuud kuni aasta. Seega lühidalt öeldes eemaldati mind kuueks kuuks töölt, et Daniel Stone kaoks ja vajadusel tekiks uus isik, kellena ma esinen teistele maffiajõukudele, palgamõrtsukatele - keda parasjagu vaja on, et imbuda vaenlase ridadesse," püüdis Andrew seda nn unustusaega võimalikult lihtsalt ja pinnapealsete detailidega neidisele ära seletada. Tegelikult on protseduur tunduvalt keerulisem, pikaajalisem ja ohtlikum. See sarnaneb tihti õhukese jääga, kus nad peavad kõndima, sest kuhugi ei kao võimalus, et kuskil on keegi, kes mäletab noormeest nii Taylori, Danieli kui ka Andrew'na.
Kui Lizzie teda kohe eemale ei tõuganud ega paremasirge ei andnud, vaid hoopis õrnalt vastu suudlus, seda küll lühikeseks hetkeks, muigas Daniel läbi suudluse, tõmmates teda kergelt endale lähemale. Loomulikult head asjad ei kesta igavesti ning see suudlus oli üks nendest.
Käed rinnal risti surunud, toetas Daniel ennast vastu diivanit, hoides enda tumedaid silmi Lizziel ja tüübi suul oli kerge muie.
"Ma käitusin valesti, ma tean, kuid see oli vajalik - minu kadumine mõneks ajaks ja siis jälle välja ilmumine. Ma pidin käituma loomulikult ega tohtinud jätta küsimärgiga lünki enda külge. See oleks ainult kahtlust äratanud ning pannud nende inimeste elud veelgi rohkem ohtu, kes mulle tõesti midagi tähendasid. See ei andesta küll seda, et ma sulle nii palju haiget tegin ning korduvalt lootsin, et sa võtad mu tagasi enda juurde," lausus Daniel vaikselt, langetades enda tumedad silmad, kui Liz enda pilgu tüübile kinnitas. Justkui oleks noormees hetkel kahtlusalune, kes istub teisel pool lauda lambi all, ümbritsetud elavatest valedetektoritest. "Kunagi pole olnud kedagi teist. Alates päevast, mil ma sind esimest korda nägin, on minu jaoks kõik muutunud. Pealegi kes teine suudaks mind taluda nii pikalt kui sina," püüdis Andrew neidise näole õrna naeratuse tuua.

Danieli jutt tundus igati loogiline ja tundus, et need inimesed ikkagi mõtlevad ka seal natuke enda agentide eludele ja sellele, et nad turvaliselt oleksid. Seda muidugi ei tea keegi, kas nad teevad seda sellepärast, et neil ei ole kedagi teist võtta või sellepärast, et nad tõesti hoolivad. "Aga siin tuntakse sind ju alati Nathan Stone'ina," lausus tüdruk, "ma arvan, et see ärataks kahtlust, kui ma sind korraga Andrew'ks hakkaksin kutsuma. Pealegi....see jutt, mis me siin kõik praegu räägime. Ma ei või seda kellelegi rääkida?" Lizzie rohelised silmad oli kindlalt mehel, kui ta tema vastuseid kuulas. Need olid esimest korda põhjalikud ja ausad. Nad ei jätnud tüdrukule muljet nagu jätaks Daniel poole enda teada. Ja see oli kuidagi vabastav tunne, et kõik need augud nende vahel hakkasid vaikselt täituma. Muidugi on tüüp nüüd hoopis uus inimene tüdruku silme all, aga need tunded ei kao kuskile. Olgu ta siis Andrew või Nathan. Süda on neil sama. "Kas nad teavad?" küsis Liz üsna ebamäärase küsimusi, "kas CIA teab seda, mis meie vahel on ja kas nad teavad, et sa seda kõike mulle siin räägid? Kas nad üldse hoolivad sellest, et agentidel või kes iganes sa ka ei oleks, on perekonnad ja inimesed, keda nad armastavad ja kes neid armastavad? Või olete neile lihtsalt ühed tööriistad, kes teevad kõik musta töö ära?" Lizard hammustas alahuulde ning tõmbas kerge närvilisusega käega läbi enda tumedate juuste. Ta seedis Danieli sõnu, mis teatasid, et seal on alati olnud ainult tema. Vähemalt sellest ajast peale, kui nad kohtusid. Ilmselt siis enne teda oli siiski keegi olnud, aga see oli aastaid tagasi. Lizzie suule ilmus tõesti kerge muie, sest tõesti - kes suudaks sellise eluga leppida? Ainult Liz laseb ennast mehel niimoodi edasi-tagasi solgutada, laskmata temast endiselt lahti. Vähendanud selle lühikese vahemaa nende vahelt, asetas tüdruk enda käed ümber mehe kaela ning kallistas teda tugevalt, toetades enda pea vastu Andrew rinda. "Mis me teeme?" küsis tüdruk sosinal.

"Pigem kasutavad inimesed siiski Danieli, nii praegu kui ka varem. Andrew on pigem üks lisanimi paberil, mitte keegi pole mind kunagi sedasi kutsunud. Seega pole muret," lausus Daniel vaikselt, tumedad silmad kindlalt Lizziel püsimas. Need jälgisid tähelepanelikult iga näitsiku liigutust, näoilmet ja pisematki muutust.
"Nad teavad peaaegu kõike ning see, mis ma sulle rääkinud olen, räägin või mida sa loed, peab jääma nende seinte vahele. Sa oled hetkel ainukene, kes teab, kes ma tegelikult olen. Ning juhul see informatsioon peaks sattuma valedesse kätesse, siis ... nohjah .. umbes midagi sellist, mis juhtus aasta alguses, kuid seekord ei lõpeta kumbki meist just väga elusana," lausus Daniel vaikselt ohkel, asetades enda käed Lizandra puusadele, kui näitsik teda embas. Kuigi ta rääkis Lizziele tõtt, käib tüdruk endiselt üsnagi õhukesel jääl, olles endiselt ohus ja seda Danieli tõttu. "Ma rääkisin neile, mida sa mulle tähendad, ning tollest hetkest saadik oled sa minu vastutusel, seega palun, ära püüa neid väga kritiseerida, muidu mu pea lendab ja seda vägagi suure kaarega," lisas noormees õrnal naeratusel, tõstes ühe käe Lizzie pihalt, silitades sellega tema tumedaid juukseid. "Nad võivad kõlada küll südametu konveiermasinana, kuid tegelikult oleme üks suur pere seal. Nagu musketärid kunagi ütlesid - üks kõiki, kõik ühe eest. Seega juhul kui nad peaksid ühte meist ründama, ründavad nad tervet organisatsiooni," püüdis Andrew tüdruku esmase arvamuse CIA'st ümber lükata. Erinevalt FBI'st on CIA's tunduvalt vähem agente, mis tõttu hoiavad nad ka rohkem kokku. Sama lugu on ka riikliku julgeolekuga.
"Mmmm.. keerame puhta lehekülje ning püüame minna tagasi õigele teele," pakkus Daniel vaikselt välja, "ning tore on kuulda, kui keegi ütleb, et armastab kedagi, isegi kui see on kaudselt öeldud," ei saanud noormees ütlemata jätta. Õrnalt tõstis ta Lizzie pea enda rinnalt, kinkides tema roosadele pehmetele huultele veel ühe pisikese suudluse.

Lizzie kuulas igat sõna ülima tähelepanelikkusega ja noogutas mehe jutu peale, hoides temast samal ajal tugevalt kinni. "Seega ei räägi kellelegi ja pean CIAd natuke rohkem austama. Kuigi see viimane saab raske olema," tunnistas tüdruk. Rääkigu Daniel, mida tahab. Tüdruku jaoks on nad kõike muud kui head seal. Nad lennutasid meest pidevalt tema elust minema. Aga eks ta hoiab siis vähemalt avalikult enda keelt hammaste taga. "See kõlab hea plaanina," vastas tüdruk mehe ettepanekule, "ma armastan sind alati ja sa tead seda." Lizzie ajas end natuke rohkem püsti, kui Andrew tema huultele ühe õrna suudluse andis, mille Lizard ise natuke intensiivsemaks muutis.

Joseph käis ühe tuttavaga baaris istumas ja tuli nüüd koju. Mõnus oli vanu aegu meenutada ja ka sõbra praeguseid uudiseid kuulata. Tuli välja, et semu oli kihlatud, vaat kus lops! Joe astus korterisse sisse ja võttis jalanõud jalast. Uks oli lukust lahti, aga mitte midagi ei olnud kuulda. Enne ju kedagi kodus ei olnud, kui ta välja läks. Astunud elutuppa, ei saanud mees aru, mida kuradit Daniel siin tegi. Joseph köhatas valjult ja ristas käed rinnal, tundes suurt soovi minna Danielile kallale. Siiski hoidis poiss end tagasi, et mitte kaklust algatada.

"Vähemalt luba, et sa proovid. Neil pole eriti huumorisoont - I have tried," muigas Daniel õrnalt, nautides neid ilusaid pruune silmi, mis on teda alati kütkestanud ja ligitõmmanud. Need olid ühte aegu salapärased ja samas nii avatud. Neisse oli võimatu mitte armuda.
"Mina sind ka, pisikene, rohkem kui sa arvata oskad," lausus noormees vaikselt, nautides järgmine hetk juba seda magusat suudlust, mis oli tunduvalt intensiivsem ja julgem kui esimene. Enda käed kindlalt ümber Lizzie piha kinnitanud, olid noormehe huuled nii kaua näitsiku omadel, kuni kostus vaikne ukse avanemine ja seejärel sulgemine ning kellegi sammud jõudsid elutuppa ja siis oli köhatus. Vastumeelselt võttis Daniel enda huuled Lizardi omadelt, tõstes enda tumepruunid silmad Joe'le. Loomulikult, kes siis muu, kui mitte tema. Hea ajastus, mees, väga hea ajastus.

Lizzie tõi kuuldavale ühe turtsatuse, kui noormees mainis, et on proovinud, aga CIAl ei ole huumorisoont. No, arvata oli. Aga see selleks. Hetkel puudutas asi rohkem neid kahte, kuigi tundus, et noormehe töö jääb alati mingil määral nende suhet juhtima. "Ma arvan, et ma tean nüüd täpselt kui palju sa mind armastad," sõnas tüdruk sosinal, kui hetkeks suudluse lõpetas, kuid siis sellega uuesti pihta hakkas, kinnitades enda käed kindlalt ümber mehe, kus need kiirelt tema särgi alla tahtsid libiseda, kuid Liz hoidis end kenasti tagasi. Ta sulges enda silmad ja hingas rahulikult, olles meeleldi mehe embuses, tundes samal ajal tema huuli enda omadel. Kõik ilus peab aga ühel hetkel lõppema nagu näha, sest see köhatus oli liigagi tuttav ja pani näitsiku koheselt enda käsi Danieli ümbert ära võtma samal ajal kui Andrew ise suudlusele lõpu tegi. Lizzie astus sammukese mehest eemale ning vaatas enda vanemale vennale otsa, hammustades samal ajal alahuulde. "Ma sain aru, et sa lähed täna pikemaks ajaks välja," lausus tüdruk, kuid sai siis aru, kui halvasti see kõlas. Nagu tal olekski olnud plaanis Danieliga siin kokku saada. Selle asemel, et enda vennale otsa vaadata, viis ta enda pilgu hoopis noormehele enda kõrval. Ta on vanem las tegeleb selle asjaga, mis siin nüüd toimuma hakkab.

Joseph kergitas kulme. "Et siis sa plaanisid kohe minu lahkudes D a n i e l i siia kutsuda, et diivanil ameleda?" küsis mees. "Daniel. Mida kuradit sa siin teed? Tuled jälle Tree Hilli, et Lizziega midagi arendada ja siis jälle kuhugi kaduda? No, I don't think so," raputas Joseph pead. "Get the fuck out of my apartment," lausus mees endalegi üllatavalt rahulikult. Varem oli tal viha taltsutamisega probleeme, aga nüüd oskas ta seda vaka all hoida.

"EI!" lausus Lizzie, "esiteks ma isegi ei teadnud, et ta siia tuleb ja teiseks me ei amelenud diivanil." Need olid kõigest mõned suudlused olnud. Nüüd, mil tüdruk oli jälle natuke kindlama jalgealuse saanud, oli jälle kellelgi vaja see kõikuma lüüa. Kuulnud enda venna sõnu, vaatas ta Danielile otsa ja raputas enda pead, et ta kuskile ei läheks. "SINU KORTER?!" kergitas näitsik enda kulme, ristates enda käed rinnale, "see on minu korter täpselt sama palju kui see on sinu oma. Ja mul võivad käia külalised minu enda valikul. Pealegi, kes tegi siin selle remondi ja kes elab siin enamuse ajast?" Lizard silmitses enda venda ning hingas siis sügavalt välja. Ei olnud vaja nüüd enda vennaga ka tülli minna. Ta teadis, et mõlemad noormehed siin ruumis tahavad talle head teha. Seega ei saanud ta väga kummalegi neist midagi pahaks panna.

Daniel surus enda käed teksade taskutesse, astudes Lizzie kõrvale, silmad endiselt Joe'l. Ta küll austas tüdruku venda ja pidas teda enda heaks sõbraks, kuid igal asjal on oma piir. Juhul kui tüüp peaks talle mingil põhjusel kätega kallale tulema, siis ei kavatse Daniel küll Joele olla poksikott ning paneks tüübi silmagi pilgutamata paika.
"Joe, ära räägi enda õega nii. Tal polnud aimugi, et ma täna siia tulen," astus Andrew sammukese ette poole, jäädes osaliselt Lizzie ette. Ta justkui kaitses tüdrukut tüübi eest. "Ma arvan, et see ei puutu sinusse. See on minu ja Lizandra vaheline asi. Seega hoia eemale," lausus mees valjemalt, võttes käed teksade taskutest välja ning surudes need rinnal risti. "Ning su õel on sama palju õigus öelda, kas ma võin sinna olla või ei, nagu on sul. Seega jääb see tema otsustada," lisas ta veel, pöörates enda tumedad silmad Lizziele, kes ka talle otsa vaatas.

"Sa olid kunagi perekond. Mäletad neid aegu, kus sina, mina Lizzie ja Alex olime nagu perekond? Siis hakkasid sina ma ei tea keda mängima ja tõmbasid pikaks ajaks minema. Kui sa tulid uuesti tagasi, hakkasid sa Lizziega käima, mis tundus mulle alguses pisut veider, sest me olime varem nagu vennad, aga ma nägin, et sa oled tõesti isegi peale lahkumist normaalne kutt. See on üle piiri minek. Ära hakka mind provotseerima, palun," rääkis Joseph Danielile. Pöördunud Lizandra poole, lausus mees: "Mäletad, kui Daniel kadus ilma ühegi sõnata? Kaks korda. Kas sa tahad, et ta trambiks su peal ka kolmandat korda?" Mees lasi kätel külgede peale kukkuda, kuid käed olid siiani rusikas. Ta ei saanud aru, kuidas Lizandra nii rumal oli ja lasi Danieli enda ellu tagasi.

"Joe," sõnas tüdruk võimalikult rahulikult enda venna nime, "ta on endiselt see sama mees ja ta on endiselt perekond. See, mis vahepeal juhtunud on, see ei defineeri Danieli olemust." Lizzie vaatas Josephile otsa ning jalutas siis tema poole, jäädes tema ette seisma. "Jah, ma mäletan, sest seda on raske unustada, aga kolmandat korda seda ei juhtu. Me rääkisime Danieliga asjad selgeks. Ja minu ja tema vahel on lihtsalt asju, mis jäävadki sinna meie kahe vahele. Kuna sa ei näe tervet pilti, siis ma palun, et sa ei lükkaks teda lihtsalt tema vigade pärast perekonnast välja. Kui mina, kellele ta on korduvalt haiget teinud, suudan talle andestada, siis peaksid sina seda juba ammu tegema. Aga nagu Daniel ütles - meie suhe ei puutu siiski sinusse. Ma ei kavatse teda maha jätte lihtsalt sellepärast, et sina ei suuda sellega leppida, et ma temaga koos olen." Lizzie peatus ja tõmbas käega läbi enda juuste, et end natuke koguda.