Raindrops keep falling on my head

Anna, võtnud õrnalt Chadi käevarrest kinni, köhis veel momendi, saades peagi enda hääle tagasi. "Ma saan.. " raputas tüdruk õrnalt pead. Lasknud mehe käest lahti, kükitas neidis momendiks, et võtta maast enda teetass ning kõndis seejärel kööki. Kruusi kraani alt läbi lasknud, asetas tüdruk selle kraanikausi kõrvale rätikule kuivama, püüdes ennast veel natukene koguda. Õnneks läks see nõme tunne peagi üle ning teise rätiku niiskeks teinud, kõndis tüdruk tagasi elutuppa. Tee oli suuremalt osalt kukkunud Anna pükste peale, määrides seal juures ainult kergelt vaipa ja seda laiku hakkas näitsik ka puhastama. Ta lihtsalt ei tahtnud hetkel rääkida mehega, mitte peale neid kolme sõna. Ta lihtsalt ei osanud midagi öelda või pigem ei tahtnud midagi öelda. Pealegi, mis oleks Ronnie pidanud vastama - ütlema tõde, et pole möödas päevagi, mil ta ei mõtle mehele ja ta armastab teda endiselt või hoopis võtma ennast kokku, manama ükskõikse näo ette ja valetama.

Chad otsustas Anna nüüd mõneks ajaks rahule jätta ja talle aega anda. Eks hiljem selgub, kas ta saab sealt üldse mingisuguse vastuse või mitte. Igal juhul tasus tal vähemalt proovida. Nii ei jää ta kogu oma ülejäänud elu endale mõtteis nina alla hõõruma, miks ta vait oli. Ilmselt olidki nad mõlemad enne liiga põikpäised olnud, ei tunnistanud oma vigu ja teisega esimesena rääkima ka ei läinud - sealt need lahkuminekuga otseselt seotud probleemid alguse saidki. Ja nüüd, kui Chad lõpuks ometi võttis ennast kokku ja tunnistas üles, mis teda juba eneselegi teadmata nii kaua vaevanud oli, Anna lihtsalt vaikis. Ja see tegi isegi rohkem haiget kui mis tahes muud sõnad, millega näitsik oleks vastata võinud. Selle asemel, et rohkem midagi öelda, läks Chad uuesti diivanile ja tõmbas seal ennast kerra nagu mingi väike armetu loomake.

Kõik enda emotsioonid - viha, kurbuse, ängistuse - surus Anna küürimisse, kuni tema näpud olid tundetud, punased ja hellad. Jätnud lapi sinna maha, potsatas ta istuma ja moment hiljem tõstis enda rohelised silmad diivanile, märgates kerra tõmbunud Chadi. Vaikselt endamisi ohkand, tõusis Anna püsti, kõndis need paar sammu meheni hiirvaikselt ja istus õrnalt tema kõrvale. Hetke oli Ronnie nii sama seal, kuni ta julges enda käe sülest tõsta, langetades selle vaikselt mehe juustele. Kuigi Kevini juuksed polnud pikad, meeldis Annale juba kaks aastat tagasi ja endiselt meeldib neid silitada, sasida. "Chad.." lausus näitsik sosinal mehe nime. Tüdruk tundis ennast hetkel vist kordades halvemini kui mees. Kevin oli vähemalt julgenud tunnistada enda tundeid, erinevalt Annast.

Chad ei kuulnudki, kui Anna diivanini jalutas, mis siis, et tema kõrvakuulmisel siiani midagi viga pole olnud. Kui aga neidis ka end diivanile istuma sättis, ei saanud see talle enam märkamatuks jääda. Sellegipoolest ei vaevunud ta ennast liigutama ja veel vähem pead pöörama, kuna ei suutnud praegu Annale rohkem silma vaadata. Mitte pärast seda, kui ta teadis. Või noh, oli enne ka teadnud, aga Chad polnud seda nii otseselt välja öelnud. Tundnud tüdruku kätt enda juustele maandumas, ei saanud ta aga Ronnie't rohkem ignoreerida, vaid vaatas pilku tõstes tema poole. "Jah?" vastas ta uuriva pilguga näitsiku iga liigutust jälgides.

Anna rohelised silmad püsisid kindlalt Chad'il, isegi peale seda, kui mees enda sinised silmad tüdrukule pööras. Õrn naeratus lihtsalt ilmus neidise suule, ilma, et ta oleks saanud sinna midagi otseselt parata. "Anna andeks ... ma ei tahtnud sulle kunagi mingil viisil haiget teha ... ja samuti ei taha ma sulle ka valetada, kuigi sa saaksid sellest kohe aru," turtsatas Ronnie vaikselt endamisi, pidades silmis seda, kui hästi Chad teda lugeda oskab. Noormehe jaoks on küll neidis nagu avatud raamat vahepealsete valgete lehtedega, kuhu mees peab ise oskama midagi kirjutada. "Kui ma ütleksin sulle, et sa jätad mu täiesti ükskõikseks, emotsioonituks, siis ma valetaksin ... miski pole muutunud nende kahe aastaga," lisas Anna vaikselt. Tüdruk pole kunagi sellistes asjades tugev olnud.

Kutt võis ju mingil määral Anna kehakeelt tõesti mõista, kuid igast pilgust ega sellele järgnenud naeratusest ta midagi välja lugeda ei osanud. Kui asi puudutas tundeid, oli see tema niinimetatud 'lugemisseade' suhteliselt kasutu. "Ma tean. Vaatamata kõigele pole sa kunagi mulle halba tahtnud ja mina sinule samuti mitte. Kogu see aeg, mil me enam koos polnud... Ma mõtlen siiani ning ka edaspidi, olen ma lootnud, et sul läheb hästi, et sa saad kellegagi koos õnnelikuks. Isegi, kui see keegi pole mina," seletas Chad ausalt, mida ta mõtles, kuigi see kõik oli ehk niigi selge. Kui mees kuulas, mida Anna edasi räägib, ilmus tema huultele uuesti kerge naeratus. Talle meeldis teadmine, et ka Ronnie on mingil määral veel temas endiselt kinni, mis muudab nende olukorda võrdsemaks. "Ja mida sa edasi teha mõtled? Kui jätame asjad nii, nagu nad on, siis oleks vist targem edaspidi teineteisest võimalikult kaugele hoida," arvas Chad. Vastasel juhul teeksid nad kõike endi jaoks veelgi raskemaks.

Anna rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult Chadi siniseid silmi, püüdes leida sealt vastuseid, mida noormees arvatavasti ei julgeks välja öelda, aga ta ei lugenud nendest midagi välja. Neidise käsi liikus aeglaselt läbi noormehe juuste, riivates korduvalt ka mehe laupa, mis tekitas näitsiku näppudes kerge surina ja tüdrukus endas meeldivalt sooja tunde. "Ma pole kedagi lasknud nii lähedale, kui ma lasin kaks aastat sinu ... seega pole mul kedagi vahepeal olnud," sõnas Anna vaikselt, pöörates enda rohelised silmad kõrvale. Peagi olid tema rohelised silmad siiski tagasi Chadi. "Nii ei saa me ju ometi jätkata," sõnas Ronnie vaikselt, mõeldes selle all üksteise ignoreerimist ja püüdmist olla lihtsalt sõbrad. "Aga samas on arvatavasti ka liiga hilja, et võita tagasi see, mis meil kunagi oli," lisas ta veelgi vaiksemalt, võttes Chadi käe enda sõrmede vahele.

Iga kord, kui Chad tundis Anna kätt enda nahka puudutamas, käis ka temast mingi imelik surin läbi. Noormees oli juba peaaegu unustada jõudnud, mis tunne see on, aga nüüd oli kõik tagasi ja veel võimsamal kujul kui enne. Kohati oli see isegi hirmutav. "Mina olen selle aja jooksul paljude naistega väljas käinud, kuid võin öelda, et mitte ükski neid pole sinu tasandini küündinud. Mitte kunagi," tunnistas Chad. Natuke aega tagasi oli ta üht tüdrukut kohanud, kellega ka kohe hea klapp tekkis. Siis ta isegi meeldis Chadile pisut, aga praegu ei suuda kutt pidada teda rohkemaks kui ainult sõbraks. Meest küll üllatas, et Annal polnud pärast teda rohkem kedagi olnud, aga ta ei hakanud selle kohta lisaküsimusi esitama. "Miks hilja?" küsis Chad. "Ei saa ju olla nii lootusetult hilja, kui kumbki meist pole edasi liikunud. Kui üks meist seda teeks, saaks alles öelda, et mingit lootust pole enam," seletas ta, vangistades neidise käe enda pihku

Anna naeratas õrnalt ja mingis mõttes isegi häbelikult Chadi sõnade peale. Raske on uskuda, et maailmas on naisi, kes ei suuda kündida tema tasemini või isegi kõrgemale. Kohe väga raske on seda uskuda.
Peale noormehest lahkuminekut kaotas Ronnie just kui suure osa endast, mis tõttu oli tal raske teiste meestega suhelda, sest iga üks meenutas talle mingil hetkel Chadi ja kõik see tugi, mille neidis endasse rajas, et püsida tugevana, varises hetkega maha. Seega peale paari kuud lõi ta käega ning keskendus veelgi rohkem enda õpingutele.
"Miks mitte hilja? Ilmselgelt oled sa enda eluga edasi liikunud ning millegi pärast olen ma kõik see aeg olnud üks suur tola, lootes, et ma võin kunagi seda suve jätkata, hoides seda iga päev üleval," turtsatas Anna endamisi häälel küll-ma-olen-ikka-loll. Juhul kui Chad poleks Anna käe enda pihku vangistanud, oleks neidis vägagi kiirelt diivanilt püsti tõusnud ja mehe silma alt kadunud. Aga kuna see oli võimatu, siis pööras ta enda rohelised silmad kõrvale.

Korraga meenutas Anna jälle seda häbelikku tütarlast, kelleks Chad teda kunagi pidanud oli, kui nad teineteist veel kuigi hästi ei tundnud. Chad ei saanudki aru, miks ta nüüd järsku kartma lõi. Nägi kutt siis tõepoolest nii hirmuäratav välja? Ta võis ju küll mõni päev tagasi hullu löömamehena näida, aga Chad ei uskunud, et Ronnie sel põhjusel niimoodi käituks. Ta pidi midagi muud kartma ning Chad üritas selle välja uurida. Kuulnud, mis näitsik tema küsimusele vastas, hakkas kutt endalegi ootamatult naerma. "Ma võiks sulle vist miljon korda kinnitada, et pole suhete tasandil pärast sinust lahkumist sammugi edasi liikunud, aga sa ikka ei usuks mind," vangutas ta pead. See oli tal hea mõte olnud tüdruku kätt oma peos hoida, et ta jooksu ei saaks pista. "Olgu. Ütle mulle, mida ma peaksin tegema, et sa mind rohkem eemale ei tõrjuks?" küsis Kevin, pööramata pilku neidise silmadelt.

Häbelik pole Anna otseselt kunagi olnud, vähemalt mitte tahtlikult. Kuid millegi pärast jätab ta inimestele sellise mulje enda otsuste, sõnade ja käitumisega. Tüdruk tahab olla üksinda, nautida rahu, vaikust ning iseenda seltskonda ja talle öeldakse, et ta on häbelik. Veel vähem kartis ta Chadi, kuigi mõni päeva taguse õhtuga suutis ta panna küll neidise ennast kartma. Võib-olla on see kartus siiski mingil määral veel temas olemas. "Sa ei saa midagi teha. See samm on minu enda teha," lausus Anna vaikselt, tõstes enda rohelised silmad peagi tagasi noormehe sinistele silmadele.

Kui Chadile tundus, ei kõik hakkas juba normaalselt sujuma, tuli Anna enam-vähem samasse kanti kuuluva jutuga välja, millega ka enne. Ehk oli sõnastus natuke teistsugune, kuid põhimõte püsis sama. "Ma pole sinu jaoks enam piisavalt hea? See on põhjus?" pakkus kutt huupi. Ei tahtnud nagu uskuda, et Anna päris sama asja mõtles, aga ühtegi paremat ideed tal praegusel hetkel pähe ei turgatanud. Väitis ta ju, et Chad ei saa enam midagi teha. "Olgu siis nii, nagu sina tahad. Ma ootan, et sa teeksid tolle sammu, mida just mainisid. Enne ei ütle ma ühtegi sõna," lisas Kevin ning jäi ootama, et neidis midagigi ette võtaks, sest muidu lõpetavad nad samamoodi nagu eelmisel korral, kui noormees siin käis. Või siis peab ta ise omaloomingut tegema hakata ja riskib sellega, et tšikk ta pikalt saadab.

Anna raputas pead. "Ei.. sa oled alati olnud enamat, kui ma vajan .. lihtsalt asi on minus," sõnas näitsik vaikselt, tõstes noormehe põsel enda teise ja ühtasi ka ainukese käe, mis polnud Chadi käes vangis. Õrnalt silitas ta pöidlaga Kevini põske, millel ta tundis juba õrna habet kasvamas. Kõdi, aga meeldiv tunne oli see. Nii nad istusid tihti õhtuti diivanil, kord oli Anna see, kes oli sellili pikali ja pea noormehe süles, kord oli nii hoopis Chad. Just nagu tänagi, silitas neidis ka kõik nood korrad mehe põske, hoides enda rohelisi silmi noormehel ja alati kinkis ta Chadi naervale suule ühe õrna suudluse, et ta vait jääks.
Pikalt jälgisid Ronnie rohelised silmad poissi, kes hoidis oma lubadust, olles vait ja lastes näitsikul enda samm teha. Minuteid kahtles neidis selles sammus, mis tal oli kavas ette võtta, aga viimaks ta tegi selle siiski ära. Kummardanud Chad'ile lähemale, suudles Anna teda õrnalt. See oli tunduvalt parem, kui ta mäletas.

Chad kuulas tähelepanelikult, mida neidis rääkis. Oma lubaduse kohaselt ei hakanudki ta vahele segama, kuna see oleks asja ainult hullemaks teinud. Parem oli oodata, kuni Anna julgust kogub. Kui nende mõtted muidugi üldse samal lainel liikusid. Mees mõtles tolle 'sammu' all muidugi ainult ühte võimalikku varianti. Iga mööduva minutiga pinge järjest kasvas ja saavutas oma tipu sellel hetkel, kui näitsik Kevinile lähemale kummardus. Nii lähedal ei mäletanud kutt teda olevat juba väga pikka aega. Kui ta viimaks Anna huuli enda omadel tundis, sulgusid Chadi silmad justkui automaatselt ning käed jäid pidama neidise pihal. Ronnie't suudeldes oli Chadil nii kerge tulema mõte, nagu ei tahakski ta enam kunagi seda lõpetada.

Chadi huuled tundusid palju paremad, kui Anna mäletas. Samuti polnud nad enam need noored ning noormees on kindlasti enda suudlemisoskust kõvasti parandanud. Kui Kevin näitsiku käe lahti lasi, oli see peagi poisi käevarrel, samal ajal kui teine oli vägagi kindlalt veel noormehe põsel, libisedes peagi tema kaelale. Anna rohelised silmad olid kindlalt peidus suletud silmalaugude taga ning seda suudlust oli lihtsalt raske lõpetada, isegi nüüd, mil kerge hapnikupuudus hakkas endast märku andma. Suutnud viimaks enda huuled Chadi omadelt võtta, avas näitsik ka enda silmad, jälgides noormehe siniseid silmi, mis nii lähedalt tundusid veelgi selgemad. Tundub, et see oli õige samm, sest Chad ei lükanud teda eemale ega katkestanud suudlust, nagu Ronnie oli algul mõelnud ja kartnud, sest sellisel juhul oleks ta siit vägagi kiirelt uttu tõmmanud, olles endal margi ikka täiesti maha teinud. Anna suule ilmus peagi ka õrn naeratus.