Closing time

"Roman Holiday", õigus. Kuidas see ununes? "Go rainbow power," naeratas tüdruk ja suudlus muutis asja veelgi paremaks. "Romantikat on ka vaja," nõustus Sienna. "Mul on mõned lõhnatud küünlad ka, võib neid põletada," arvas tüdruk. Põhiliselt kasutas ta lõhnaküünlaid, aga Marcelile ei olnud need ilmselt head. Neiu läks elutuppa ja lülitas sülearvuti sisse. Paber kohvilaual tuletas kõik meelde ja Livia mõtles, mis peaks kirjaga tegema. Ära hävitama? Alles hoidma? Internetist filmi välja otsinud, pani ta selle mängima, kuid vajutas pausi, et see saaks natuke laadida.

Küünalde mainimise peale Henri noogutas. Lõhnatud küünlad talle ilmselt midagi kurja ei tee, kui nende süütamisel just väga ei suitsuta, sest siiani oli ta end küünalde seltsis päris normaalselt tundnud. Järgnenud Oliviale elutuppa, heitis noormees pilgu arvutile, kust neiu filmi välja otsis, ja tema silmanurgast püüdis pilku Kevini kiri. No kurat. Pikemalt mõtlemata võttis ta kirja laualt ja rebis selle otsustavalt tükkideks. Mida iganes Olivia selle kirjaga teha plaanis, tema ei tahtnud seda enam näha, pealegi miks peaks Liv selle alles hoidma, kui see meenutas talle kõike negatiivset? Mingisugune maniakk ei riku nende meeldivat õhtut ära, veel vähem laseb ta seda teha mingil kirjal. Tükid kööki prügikasti viinud, naasis ta elutuppa.

Livia võttis lauasahtlist ühe suure kandilise valge küünla, mis oli tegelikult kihiline ja hakkas sulades enda sisu näitama. Selle süütanud, pani ta filmi mängima. Neiu hingas kergendatult, kui Marcel võttis kirja hävitamise enda peale, kuna tüdruk oleks ilmselt seda mingisuguses kartuses alles hoidnud ja lasknud ühel paberil enda elu juhtida. Sättinud end mugavalt diivanil sisse, puges neiu Henri juurde, et tema kaisus mõnuleda ja head filmi vaadata.

Henri võttis Olivia mõnusalt enda kaissu ja pööras pilgu ekraanile, et filmi vaatama hakata. Küünal, mille neiu süüdanud oli, andis toale romantilise olemuse ja see meeldis talle väga - romantiline film, küünlavalgus, Olivia soojus tema juures... Muidugi hakkas oma osa mängima ka lisakoormus tööl, sest film oli kuhugi poole peale jõudnud, kui hirmus uni maad laastama hakkas ja noormees, pea Livi õlale toetatud, magama jäi. Väga inetu temast küll, aga ta oli üpris väsinud. Ehk annab neidis talle andeks...

Sienna nautis filmi ja Marceli lähedust, selline elu oli ikka elu nime väärt. Tundnud, kuidas mehe pea aina õlal libisema hakkas ja hingamine raskemaks muutus. Filmi kinni pannud, haigutas Livia, kattes käega suu ja hoidis silmi noorukil, kes magas väga rahulikult. Küünla ära puhunud, tuli ta väga aeglaselt poisi alt ära ja sättis Henri külili. Jalad diivanile tõstnud, võttis ta suure padja ja pehme teki ning sättis tasakesi ka padja poisile pea alla. Vahetanud ise riided pidžaamade vastu, läks ta Marceli kõrvale ja jäi kiirelt magama.

Kõik oli väga ilus, ta nägi nunnut und, kuidas nad Oliviaga koos midagi küpsetasid - päriselus ei tahtnud tal millegi praadimine, keetmine või küpsetamine kuidagi välja tulla, aga see oli unenägu -, olid vist muffinid... Banaanimuffinid ka veel. Kell oli midagi nelja paiku hommikul, kui ta järsku köhima hakkas. No muidugi. See praktiliselt igapäevane äratuskell, mis tema ja vahel ka Corini üles ajas, nii et mõlemad pool päeva nagu padjaga näkku saanud ohmud välja nägid. Kuidas ta üritas Oliviat mitte üles ajada, aga köhahoog oli nii tugev, et seal ei saanud muud varianti olla kui ebameeldiv äratus. Kuidagimoodi sai noormees end istukile aetud ja jaki sisetaskust oma inhalaatori kätte. Kaks korda pidi ta hingama, enne kui lämbumistunne tagasi tõmbas. Ja nüüd klaas vett...

Livia magas sügavalt, kuni ärkas köhimise peale. Ajanud end istukile, vaatas neiu ringi ja üritas aru aada mis toimub. Õigus, Henri. "Marcel? Kõik korras?" küsis Sienna ja vaatas nooruki poole. Silmad hakkasid ka juba pimedusega harjuma ja neiu hoidis silmi poisil, kellel oli käes inhalaator. Tüdruk ei teadnudki, et see juhtus ka öösel, aga tal polnud varem astmaga kogemusi ka.

Tjah. Tore. "Anna andeks," pomises Henri inhalaatorit tagasi jaki põuetaskusse pannes. "Ma ei tahtnud sind üles ajada." Suu oli kuiv. See ravim tekitas vastiku tunde, nagu ta oleks jahu neelanud. Ettevaatlikult nihutas noormees end diivanil, et Oliviast mööda saada. "Kõik korras... nüüd küll," vastas ta, kui end püsti ajas ja seejärel kööki kõndis, et endale klaasitäis vett kraanist lasta ning see ühekorraga ära juua. Siis naasis ta elutuppa, et diivaniservale istuda. Nüüd ei tule uni tükk aega.

"Pole hullu," sosistas naine, teadmata isegi, miks ta normaalse hääletooniga ei rääkinud. Ta ootas Henri ära ja kui poiss naases, toetas tüdruk enda pea ta õlale. "Tuled tagasi magama?" küsis Olivia ja joonistas mehe seljale sõrmega erinevaid mustreid. Ta ei saanud aru, miks poiss jäi diivaniservale istuma, kui oli võimalus teki alla tagasi pugeda.