Closing time

Livial lõppes tööpäev, kuna nädala sees pandi restoran kinni kell 22. Kiirelt Sunset Sushi kirjaga tööriided vahetanud hallide teksade, tumesinise pusa ja punase mantli vastu, tõmbas tüdruk jalga ka mustad poolsaapad ning viskas koti üle õla ja väljus tagaukse kaudu, kus ta nägi tuttavat silmapaari. "Henri," sõnas neiu naeratusega. Ta oskas poisi keerulist nime hääldada tänu sellele, et Marc oli ise seda esimeses prantsuse keele tunnis õpetanud. "Kas sa kodus õppimas ei peaks olema? Homme on bioloogias suur töö," meenutas Sienna, kuid oli kindel, et poisil on kõik juba ammu selge erinevalt Liviast.

Täitsa juhuslikult oli Henri pidanud pikemalt tööle jääma, sest just enne tema vahetuse lõppemist toodi uus laadung DVDsid ja tal paluti need üles panna - kastid tõi sisse mees, kes kogu laari ka kohale sõidutanud oli, kui kena temast -, nii et tal läks peaaegu kümneni. Vahepeal sai muidugi Corini murelikku "kus sa oled, kas kõik on korras?" kõnet kuulata. Selline lihtne ülesanne andis aega mõtlemiseks ja ta sai mahti arutleda, kas Olivia tahaks mõnda filmi koos vaadata, mõnda Hepburni või Monroe filmi näiteks, sest talle meeldisid vanad filmid kohutavalt. They don't act that way anymore... No jah, filmid said oma kohtadele, tema sai minema. Trés bien! Kaubanduskeskusest välja jõudes heitis noormees pilgu kellale ja talle meenus, et Olivial pidi täna ju tööpäev kümne paiku lõppema... Kui ta õige natuke kiirema sammuga läheb, ehk saab neiu veel kätte, enne kui see kodu poole ajama paneb. Vedas, sest vaevalt oli ta tagaukse juures seisatada jõudnud, kui oodatud isik sealt väljus. "Hei," tervitas Marcel neidu kerge kallistusega, nagu tal kombeks oli. Küsimust kuulnud, naeratas ta. "Ma ei käi ju bioloogias," tuletas nooruk Livile meelde.

Olivia kallistas noormeest vastu. "Õigus," noogutas tüdruk. Ta vaatas Henri poole, kelle näol mängles naeratus, mis tundus olevat tõelinud. Olgugi, et Liv ei tundnud poissi pikalt, oli Sienna hakanud tegema tähelepanekuid näiteks võltsi ja tõelise naeratuse kohta. "Õigus, sa oled teinud targa valiku," noogutas neiu. Praegune teema oli üsna segane ja raske, kuna varasem bioloogia oli täiesti teist tüüpi. "Mis sul plaanis oli?" tahtis Sienna seejärel teada. Äkki võisid nad midagi koos ette võtta, kuna Liv ei viitsinud praegu enam õppida, hommikul oli aega küllalt.

Olivia võis end õnnelikuks pidada, et tema naeratustel vahet tegi, sest üldiselt ei saanud inimesed aru. Corin sai veel, aga teised arvasidki, et ta on kogu aeg õnnelik ja oma eluga rahul. Näidelda ta igatahes oskas, olgu lavaks teatrisaali lava või ükskõik missugune koht päriselus. "Heh," tegi Henri Livi märkuse peale. "Kelle jaoks targa, kelle jaoks rumala. Mulle pakuvad keeled rohkem huvi." Küsimuse peale kehitas noormees õlgu. "Mul läks tööl kauem ja lootsin, et saan su siin kinni püüda," vastas ta. "Saan su kas või koju saata, kui eskorti vajad," lisas Marcel seejärel lustliku häälega.

"Yeah, ma saan aru, miks sulle keeled huvi pakuvad," naeratas tüdruk ja hakkas Sunset Sushist eemale kõndima. "Sa ei kujuta ette, milline klient meil täna käis. Ükski asi ei sobinud ja lasi peakoka kohale kutsuda. Meil oleks Gordon Ramsay sarnast inimest vaja, kes suudaks selliste klientidega tegeleda," sulges Liv hetkeks silmad. "Aga sa midagi mu juures teha tahaksid?" küsis tüdruk. Okei, tal polnudki seal väga midagi teha, sest ühetoaline korter ei pakkunud väga võimalusi, aga sülearvutist sai filme vaadata.

Üks, mis Henrile Olivia juures meeldis, oli neiu töökoht - sealt tuli ikka ja jälle midagi, mida oli põnev kuulata. "Aga te saite ju hakkama, eks?" päris noormees küsival häälel. "Kuigi jootraha ta teile vist ei jätnud, ma pakun." Kõndides torkas ta käed oma lühikese mantli taskutesse. Pime oli, aga mõnusalt pime, ja taevas oli selge. Tähendab - läheb külmaks. "Mm..." tegi Marcel küsimuse peale. "Veendun, et sa bioloogiat õpid?" pakkus ta muiates. "Sest sa ei tohi lihtsalt sellepärast alla anda, et tundub raske." Nii ei kõlba kuhugi. Just siis helises tema telefon, hakates mängima Simple Plani "Jet Lagi" refrääni. Õngitsenud mobiili taskust, vabandas Marc viisakalt ja võttis kõne vastu. "Jah?" ütles ta kõnetorusse kiires prantsuse keeles, sest tegemist oli tema vennaga. "Ma lähen Livi poole. Ma ei tea, ära mind oota. Jah, ma saan hakkama, sa pole ainus, kes teab, kus ma oma inhalaatorit hoian." Nooruki silmad vilksatasid neiule. "Ja-jah. Head ööd," soovis ta Corinile ja torkas telefoni seejärel tagasi taskusse. "Vahepeal ma mõtlen, kui vana ma olen," lausus noormees taas inglise keeles, muie näol. "Mu vend käitub ikka veel, nagu ma oleksin mingi kümneaastane."

Kui ise ei pidanud selliste sitapeadega tegelema, siis oli ikka põnev kuulata. Tegelikult Liviale meeldis enda töö, kuna see oli igal õhtul pisut erinev. "Saime küll, mu boss on nii karm mutt, et palus viisakalt koristada tollel snoobil enda tagumik restoranist," turtsatas Olivia naerma. Ta ise oleks tahtnud veelgi halvemini öelda, aga ei tahtnud töökohaga riskida. Kuulnud, kuidas Henri mobiil laulma hakkas ja sellele järgnes sorav prantsuse keelne jutt, teadis neiu juba, kes on toru teises otsas. "See ongi vast vanemate vendade asi," oletas tüdruk. Enda kogemustest ei osanud ta seda kahjuks kinnitada. "Aga sa ei tule mu juurde bioloogiat õppima, seda teen ma hommikul," oli tüdruk kindel.

"Ju vist," pidi Henri Oliviaga nõustuma, "aga see muretsemine on täiesti ülehinnatud. Ma olen täisealine, ma ei ole mingi voodihaige, saan ise suurepäraselt hakkama, mingisugune eriline seisund ei tee minust veel inimest, kelle pärast kõik muretsema peaksid." Corin oli ses osas veel õnnelik juhtum, et ei käinud personaalselt kontrollimas, vaid ainult helistas, kui midagi oli. Niikuinii nägid nad üksteist igal hommikul ja õhtul, pealegi oli tal pärast Tree Hilli tulekut parem olla, muret polnud nii palju kui Prantsusmaal. "Hommikul on liiga hilja," arvas noormees. "Õpi täna, on homme hooleta, saad hommikul muude asjadega tegeleda." Tema püüdis oma asjad enne ööd ära teha, vahel aitas Corin ka, kui ta hätta jäi. Hommikul oli tal sageli halb olla, siis ei tulnud sageli isegi söömisest midagi välja, õppimisest rääkimata.

"Kuule, vähemalt on sul keegi kes muretseb, eks ole?" ütles neiu. "Oled jah täisealine," naeratas Livia. Talle meeldis, et neil oli Henriga pisike vanusevahe, sest noormees oli nii mõistlik ja seda 18-aastaste juures tihtipeale ei leidnud. "Henri," vingus Sienna. "Ma ausõna ei jõua enam midagi õppida, mu ajud sulavad k o h e üles!" oli neiu kindel. "Ma tegin enne tööd matemaatika ära ja homseks muud polegi," lisas Olivia. "Ja sa ei ole mu isa," muigas tüdruk, öeldes ära viimase trumbi.

Mõistlik või lihtsalt pisut teistsuguse kasvatusega. Üks või teine, Olivia vastuväited ajasid Henrit naerma, kui ta ette kujutas, kuidas neiu kõrvadest sooja ja auravat roosat möga välja tuleb. Ta sai naeru pidama alles siis, kui köhima hakkas, aga see polnud eriti midagi hullu. On hullemaidki kordi olnud. "Jumal hoidku selle viimase eest," sai noormees öeldud, kui end taas sirgu ajas, kerge muie näol. "Olgu-olgu, ma ei kiusa siis sind bioloogiaga, aga see oli minupoolne idee, mida sinu pool teha. Sinu kord pakkuda," lausus ta. Ta võib neiule alati prantsuskeelseid roppusi õpetada...

"Mis sa naerad?" uuris tüdruk ja müksas noormeest. "Minu juures saab filme vaadata, juua-süüa ja...Sa võid mulle prantsuskeelseid väljendeid õpetada," tõi tüdruk uusi variante välja, kuna bioloogia ei tulnud kõne allagi. Ta ei suutnud lihtsalt enam RNA ja DNA ülesandeid pähe suruda, kuna sellised asjad ei jäänud niisama linnulennult külge.

"Naljakas oli, seda naeran," vastas Henri muheledes. "Olgu, ma võtan väljakutse vastu. Mis filme? Mida süüa ja juua? Mis valdkonna väljendeid?" jätkas ta Olivia pakutud jada venitamist. Nad möödusid ühest 24/7 avatud poest, mille ukse ees lösutav silmnähtavalt joobes mees nende poole mörises, ning noormehe näole tekkis vastikusilme. Ta ei joonud eriti, seda ainult sellepärast, et kartis, et ei leia purjus peaga vajadusel oma inhalaatorit üles või kaotab selle sootuks ära. Seda ka veel vaja. "Ja kas see söök on värskelt valmistatav või mikrolaineahjusöök?" naasis Marcel nende teema juurde, lükates joodiku oma mõtetest välja.

Livia silmas joodikut ja viis kohe pilgu eemale. Ta ei sallinud meelemürkide kuritarvitajaid ja ei olnud seetõttu ka ise üks nendest. "Ükskõik, mis filmi, mul on tasuline kasutaja ühel saidil, kust saab vaadata paljusid seriaale ja filme," ütles tüdruk. "Mul on eilsest veel lasanjet alles, mida üles soojendada," lisas Sienna.

Ükskõik mis filmi? Oh, aga see on ju väga hea võimalus... "Olgu," lausus Henri mõtlikult. "Mis sa arvad, kui vaataks filmi "Roman Holiday"? Audrey Hepburniga." Sest see on vana film. Vot. Muidugi võiks "Rohelist miili" vaadata, aga Olivia on seda ehk näinud... "Ja jooks lasanje kõrvale teed?" Muidugi pole tee see lasanje juurde passiv jook, aga suva sest.

"Ma olen sellest filmist kuulnud, aga pole näinud," ütles Liv. "Jaa, tee on hea. Tead, mul on tavapärase punase tee kõrvale ka pakk rohelist ilmunud," muigas Olivia, kes armastas vaid üht sorti teed. "Sa midagi homme õhtul teed?" küsis neiu, kellel polnud mainitud õhtul midagi plaanis.