Closing time

"Oo, ütle nüüd, et sa ostsid selle minu jaoks," sõnas Henri magusa muige saatel. Ta oli varemgi Olivia pool käinud, kaks korda, ja kui läks soojade jookide tegemiseks, polnud kuskilt võtta tema meelisteed, rohelist. Nüüd oli see olemas. "Mm..." tegi noormees küsimuse peale, kehitades õlgu. "Mingeid kindlaid plaane nagu pole, ilmselt töötan tunni või poolteist oma portree kallal," selle kallal, mis praegu kunstiklassis molbertil seisis, "aga peale seda... koju."

"Jaa, sinu jaoks," naeratas Livia. "Tunne end meelitatuna," turtsatas tüdruk lõbusalt. Joonistamisega meenud Siennale, et ta peaks enda kavandi ära lõpetama, et saaks lõikeid hakata nuputama. Ta tahtis endale pintsakut õmmelda, aga oli üsna kindel, et ei saanud sellega enne uut aastat hakkama. "Olgu," noogutas neiu.

"Sa võiksid minu poole tulla," pakkus Henri, "kui sul homme midagi targemat teha pole. Corinil on kindlasti hea meel sind näha." Corinil oli kõiki tema sõpru hea meel näha ja ta arvas, et vennal on hea meel lihtsalt selle üle, et tal sõbrad on. "Ema saatis just mingisuguseid Ažerbaidžaani maiustusi, ma ei tea, kas sa oled neid varem söönud." Tähendab, ema käis Lähis-Idas või oli endiselt seal - näis, millal vanemad jälle Skype'i vahendusel helistavad. Vähemalt oli kunstiajaloolase elu põnev. Ta ise unistas Kreekasse minekust kõigi nende ägedate templite pärast.

"Miks ka mitte. Mul on pärast tunde üks vastamine, aga me võime hiljem kokku saada," lausus Olivia. Tore oleks Corinit ka näha, kuna nad polnud veel kokku saanud, aga Henri jutu järgi tundus ta sama põnev ja normaalne inimene olevat. "Su emal on lahe töö, ma tahaks ka tulevikus reisida," ütles Sienna ohkega. Unistus oli käia Milanos, aga see pidi ilmselt unistus olema veel järgmised 10 aastat.

"Teeme nii," sõnas Henri noogutusega ja naeratas. "Ma ütlen Corinile, et sa tuled homme külla, ehk keerab ta midagi maitsvat kokku." Tema vend oli suurepärane kokk, kui ta ise sai ainult võileibadega hakkama. "Sa võid ka ju kunstiklassi ootama tulla, vaevalt sa seal kedagi segad. Siis pole igav oodata." Sest kunstiklassis toimus alati midagi. Viimane kord, kui ta seal käis, pritsis üks noormees väga raevukalt punast värvi oma lõuendile ja ka sellest mööda, nii et ümbruskond punaste pritsmetega kaetud oli. Jumala õnn, et ta klassi teises otsas töötas. "See töö ei ole lahe, kui ta tuleb koju ja hakkab sulle Madalmaade renessansskunstnikest ja nende eraelust rääkima," mainis ta kannatajahäälega. "Saab õhtusöögi saateks kuulata, kuidas ema kahvliga vehkides mõne geikunstniku töömeetodeid kirjeldab. Mul ei ole geide vastu mitte kui midagi, aga nii detailset juttu ma oma pasta juurde ei taha." Tema ema oli tüüpiline prantslanna, lärmakas ja bravuurne, sigaret pidevalt näpu vahel (kuigi enam mitte nii väga, karma), taktitunnet vähem kui pudeliavajal, kuigi nad peaksid miskit kuninglikku verd olema.

"Diil," sõnas Livia naeratusega. "Jah, võib küll. Ma usun, et pool tundi läheb vähemalt vastamisele," lisas neiu ja astus kortermajja sisse. Ta kontrollis postkasti ja võttis sealt posu reklaamlehti, neid toodi isegi sellisesse piirkonda. Treppidest üles enda korrusele kõndinud, avas tüdruk ukse ja astus korterisse ning pani esikus tule põlema. Henri järel ukse kinni pannud, lausus neiu muigega :"Siis pead emale ütlema, et ta ei tohi nii detailselt kõike välja uuridagi." Saapad jalast võtnud ja mantli nagisse riputanud, läks tüdruk elutuppa ja pani reklaamlehed lauale. Nende vahelt piilus välja ümbrik. Kõigepealt võttis Sienna käekoti õlalt ja pani selle laua kõrvale ning alles seejärel vaatas ta valget ümbrikku lähemalt, millel polnud marki peal, järelikult toodi see isiklikult kohale. Ümbriku lahti rebinud, leidis tüdruk sealt seest liigagi tuttavliku käekirjaga kirjutatud teksti, mis pani Olivia käed värisema. Kevin.

Henri järgnes Oliviale treppidest üles, püüdes hingamise rahulikuna hoida. Miks pidi neiu nii kõrgel elama? See oli siiski piisav füüsiline pingutus, mistõttu ta, astunud esikusse, oma taskust inhalaatori võttis ja, järgides sisseharjunud rutiini, vajaliku koguse ravimit sisse hingas. "Pean meeles ja ütlen talle edasi, kui järgmine kord temaga räägin," lubas noormees inhalaatorit ära pannes. Enam polnud kopsudes nii raske tunne. Järgmisel korral laseb ta end tassida. Üleriided pani Marcel ära ning järgnes Oliviale kööki, et seal kapist klaas võtta, see vett täis lasta ja võetud lonksuga suud loputada, klaas pesta ja kuivatada ning kappi tagasi panna nagu hästi kasvatatud noormehele kohane; alles siis pööras ta end Livi poole. Neidise käed värisesid. "Mis lahti?" küsis nooruk, kui ta klassiõe juurde kõndis.

Livia üritas küll rahulikus tempos kõndida, aga ta ei teadnud veel väga täpselt, kui palju Henri korraga teha suudab. Kuulnud poisi häält, kukutas Sienna paberi lauale nagu see oleks nakkav. Istunud diivanile, üritas Olivia mõelda mida teha. Kui Kevin teadis, kus ta elab, siis pole asi kaugel mõnest "külastusest". "Kevin kirjutas," ütles Olivia peale vaikust. Ta ei tundnud end siin korteris enam üldse turvaliselt, Henri kohalolek muutis asja siiski natuke paremaks, kuid tüdruk oli kindel, et ei suuda enam ühtki ööd rahulikult magada.

Tjah, ta oli Olivia õnnetust minevikust selle Gossip Corneri vahendusel teada saanud, kuigi ta kirjutatut eriti ei uskunud, sest mingeid tõendeid või märke siin polnud ja kõik kõlas nagu suurepärase mõttelennu, aga kehva teostusega algajast krimikirjaniku veste. Livi reaktsioon seevastu lisas GCs esitatud teooriale tõendeid. Ta ei pruukinud neiu kohta eriti palju teada, kuid selline käitumine ei tundunud mingi liigselt kiindunud austaja kirja kohta passiv. Istunud neiu kõrvale diivanile, võttis noormees kirja laualt ja lasi silmadega üle selle. Esimene asi, mida ta märkas, oli see, et kirjutajal oli hirmus kole käekiri. Sellised hieroglüüfid, et õudne lugeda. Vaikides süvenes ta sõnadesse, mis paberil seisid. "Sa ei arva ometi, et ta tuleb siia?" küsis Marcel ettevaatlikult, kui neidise poole vaatas.

Livia kahjuks polnud tegu ühe halva väljamõeldisega, vaid karmi reaalsusega. "Kui ta teab, kus ma elan, siis on kõik võimalik," lausus Soenna tõsiselt ja üritas rahuneda. Ta ei teadnud, mida teha.g Kolida uuesti? Mille eest, raha polnud tüdrukul lademetes, et ainult kuluta. Politsei ei saa ka midagi väga teha, sest kindlasti ei hakka siin nüüd tüdruku kortermaja jälgima. "Kas sa jääksid täna siia?" küsis Sienna.

Oi jah. See olukord polnud kohe üldse selline, millisega ta hoobilt toime tulla oskaks. Esimene mõte oli politseile teatada, aga millegipärast arvas Henri, et need ei oli piisavalt kompetentsed, kaitsmaks mõnda isikut. Nad ju ei turvanud, vaid tegelesid selliste... lühem aega kestvate ülesannetega, vähemalt selline mulje oli talle jäänud. Olivia küsimust kuulnud, poetas noormees kirja lauale, keeranud selle enne teistpidi, et paberi tühi pool lae poole vaataks, ning pani käed ümber neiu. "Muidugi jään," lubas ta. "Tead, kui see olukord peaks keerulisemaks minema, vaevalt Corinil selle vastu midagi oleks, kui sa meie poole tuleksid. Nii oleksid sa kogu aeg kellegagi koos," pakkus nooruk pärast hetkelist mõttepausi. Ta lootis südamest, et see olukord ei lähe keerulisemaks, aga kui muud varianti pole...

Olivia tahtis lihtsalt üles ärgata ja avastada, et tegu oli luupainajaga, kuid kiri oli siiani laual olemas, kuigi nüüd vaatas tekst lauda. Kui Henri käed kindlalt neiu ümber olid, surus tüdruk enda näo vastu noormeest ja käskis endal aeglasemalt hingata. Nooruki deodorandi lõhn oli tuttav ning suutis Siennat oma veidral moel rahustada, kuni Liv vaatas jälle Henri poole. "Aitäh pakkumisest, aga...," ei osanud neiu lauset lõpetada. Ta ei tahtnud noorukile lämmatavalt mõjuda ja kindlasti ei soovinud Sienna terve enda ülejäänud elu hirmus elada.

"Aga?" kordas Henri Oliviale silma vaadates. Kas kuskil on veel mingi konks? Või ei taha neiu talle koormaks olla? Ka variant, ta ise käituks samamoodi. Tõstnud käe, asetas noormees selle neidise pea peale ja silitas tema tumedaid juukseid.

"Aga ma ei taha pealetükkiv olla," lõpetas tüdruk lause. Henri rahustas teda päris edukalt juba enda kohalolekuga. "Ma arvan, et...See asi laheneb kuidagi. Ma ei tea kuidas, aga peab," lisas Olivia ja viis enda käed mehe rinnale. Varastanud Marcelilt ühe kiire suudluse, kallistas neiu noormeest, kes oli hetkel talle kaljuks.

"Sa ei olegi." Henri naeratas kergelt. Oli ju tema see, kes tegi ettepaneku nende poole minna, mitte Olivia. "Usu mind, kõik saab korda," kinnitas noormees neidu tugevamalt kaisutades. "Aga teeme nii, et ma jään tänaseks ööks siia ja homme vaatab, mis edasi teeme, kas tuled meile või valvan sind sinu juures. Mis arvad?"