Walk back to where we live

Brooklyn oli Tree Hillis olnud nüüdseks paar päeva. Kogu selle aja oli ta elanud Scoti täiesti inimtühjas häärberis - ta polnud sõbraga isegi ühendust võtnud, uurimaks kas ta ikka tohtis seal viibida, või kas too oli juba naisevõtuga ühele poole saanud. Õhtuti oli naine ühes ja teises baaris viibinud, joonud - vahest rohkem vahest vähem - ning veetnud aega - vahest paremini vahest halvemini. Kõik päevad olid olnud identsed, vahel vahetusid ainult näod, vahel ka joogid.. ja Lynn polnud siiani päriselt kindel, miks ta Tree Hilli oli tulnud. Otseselt tal siia asja ei olnud. Ta oli siia lihtsalt põgenenud.. täpselt samamoodi nagu kord varem. Pluss, Tree Hill oli väike koht, siia ei jõudnud kõik ajakirjad, siia ei jõudnud kogu klatš, mis maailmas liikvel oli. Keegi ei teadnud midagi tema halbadest suhetest või halbadest tööotsadest, kuskil ei olnud liikvel ükski kahtlane pilt temast ja ta oli lihtsalt.. keegi blond kaunitar, kes igal õhtul kuskil baaris istus. Vahel ka tihemini. Oli keskpäev või midagi sinnapoole kui Brooklyn TRIC'i peaaegu inimtühja ruumi astus, leti äärde istuma vajus ja omale džinni toonikuga tellis. Ta oli väikeses juba liigagi tuttavaks saanud pohmellis, mis otseselt välja ei paistnud, eriti kui tema vana olemusega tuttav polnud. Ta oli lihtsalt.. väsinud. Lynn kandis kõrge värvliga musti lühikesi pükse, valget poolläbipaistvat heegeldatud pisut lohvakamat kampsunit. Ta käised olid küünarnukkideni lükatud, kampsun vajus ühe õla pealt alla ning must pitsrinnahoidja kumas õrnalt läbi. Aga see ei näinud välja litsakalt labane. Tegu oli Brooklyniga. Seesugused riided nägid tema seljas välja lohakalt seksikad. Jalga oli ta seekord pannud madalad baleriinistiilis kingad ning üle õla visanud pisikese koti, mis nüüd lohakalt baarileti peal vedeles, kui naine kokteilikõrrega vaikselt oma jooki segas.

Léon oli Tree Hillis piisavalt pikalt olnud, et otsida endale mõni püsiv töökoht. Olgugi, et mehe pangakontol oli kenake kuuekohaline number, teadis Theo, et oli vaja mingisugune koht leida, kus päevi mööda veeta ja midagi ka juurde teenida. Mees käis just TRICis töövestlusel, mis oli rohkem mõnus jutuajamine, kus Léon end kordagi ebamugavalt ei tundnud. Astunud kabinetist välja, kõndis ta mööda pikka koridori ning seejärel jõudis baariosasse ning mees oleks suuna kodu poole võtnud, kui üks blondiin poleks pilku tõmmanud. Lynn? For real? "Brooke," sõnas mees vaikselt, saamata aru, mida kuradit ta siin tegi. Theo oli just saanud temast üle ja nüüd istus Brooklyn uuesti Tree Hillis, et küüntega mehe süda uuesti välja rebida? Samas oli Theo ka pagana õnnelik, sest oli üsna kindel, et tüdruk põgenes igaveseks Euroopasse.

Brooklyn oli vaikselt kuhugi oma maailmasse vajunud, ta silmad jälgisid klaasi tekkinud mini džinnitornaadot ning ta otseselt isegi ei mõelnud. Ta pea oli lihtsalt tühi, ta silmad jälgisid ühte punkti ja terve maailm oli kuidagi alateadlikult välja lülitatud. Viimasel ajal tuli selliseid hetki tihti ette. Ta lihtsalt kadus ära. Ja tal oli raskusi keskendumisega. Aga oma nime kuulmine tõmbas ta uuesti planeedile Maa, ning blondiin rebis pilgu klaasilt, ainult selleks, et leida eest Léon, seismas keset TRICI, täpselt samasugune nagu ta aasta eest oli olnud. "Léon.." ilmus naeratus blondiini näole. Léon oli nagu.. pai minevikust, midagi säravat ja ilusat sellest ajast kui ta ise särav ja ilus oli olnud. Ta oli noormehe peale mõelnud.. eriti hetkedel mil ta ennast eriti üksinda avastas olevat. Aga ta ei olnud arvanud, et too siiani Tree Hillis on. Ta oli Léoni eest nii palju ära jooksnud. Esmalt pärast sõrmuse avastamist, teine kord.. ta isegi ei teadnud, miks ta teisel korral põgenes. Ta oleks võinud kutile isa surmast rääkida, too oleks temaga võinud kaasa tulla. Aga nende suhte olukord oli siiani segane olnud. Nad nagu olid koos ja samas ei olnud ka. Lynn polnud selleajani kindel olnud, kas Léon talle põgenemise andeks on andud ja siis tuli emotsionaalne draama ja tüdruk põgenes uuesti. Tal polnud aimugi, mis Léon teinud oli. Samas oli ta arvanud, et noormees sõidab koju tagasi. Tree Hilli oli ta tulnud siiski ju ainult blondiinile järgi, aga.. siin ta oli. Ja ta meenutas kõiki neid aegu mil elu oli ilus olnud, mis pani Brooklyni südame pisut kiiremini tuksuma ja tekitas kõhtu kerge tunde nagu oleks kõik halb selja taha jäänud. "Sind on tore näha," libistas Brooklyn ennast baaripuki pealt maha ning enne kui noormees midagi teha oleks jõudnud, oli blondiin tema ees ning mässis käed kallistuses ümber Theo kaela, tõustes pisut kikivarvukile ning surudes ennast kindlalt vastu noormeest. Ja seda mitte põgusaks kallistuseks. Kui ta juba käed ümber Léoni oli saanud, oli raske lahti lasta. Noormees lõhnas siiani millegi värske järele, millele Brooklyn polnud kunagi suutnud nime anda ja niimoodi olla, lihtsalt seda lõhna sisse hingata oli hea. Turvaline. Ja Lynn ei tahtnud lahti lasta.

Theo hoidis silmi tüdruku heledatel silmadel, mis olid praegu nii süütud ja kassipilk oli kadunud ning selle asemel oli hoopis ingellikkus. Mees oleks tahtnud puudutada Lynni heledaid juukseid ja pehmet nahka, aga Léon oli kindel, et tüdruk on paari nädala pärast Tree Hilli tolmu jalgadelt pühkinud ja redutab pool aastat Prantsusmaal, Inglismaal või siis isegi Hispaania. "Sind ka," vastas mees ausalt, kuigi kohtumine oli bittersweet. Mõne hetkega oli Brooke juba Léoni ees ja embas meest ning Theo hoidis enda käsi tugevalt ümber tüdruku, hingates sisse tema lõhna, kuid hoides end tüdrukut suudlemast.

Brooklynil oli tunne nagu oleks ta võinud sinna igaveseks nii jääda. Üle pika aja tundis ta ennast hästi. Mitte meeleheitlikueesmärgikindlusega-hästi, mil ta suutis kainena majast väljuda, kohvikust šokolaadisõõriku võtta ning töökuulutusi sirvida, ainult selleks, et üks hetk päästva kivi pealt uuesti vette vajuda ja kuhugi alkoholi pinnale hulpima jääda. Aga ta ei saanud sinna igaveseks jääda, ükskõik kui palju talle meeldis Léoni käsi enese ümber tunda. Pobisenud noormehe särgikaelusesse veel midagi, mis kõlas kahtlaselt prantsuskeelse "i've missed you" sarnasena, tõmbus blondiin naeratusega aeglaselt eemale. Nooriku käed jäid hetkeks veel Theo õlgadele püsima ning ta silmad otsisid noormehe omi. Tekkis pisikene vaikushetk, Lynni käed libisesid aeglaselt Léoni kaelale, ta sõrmed puudutasid pehmelt noormehe põske ning uuesti kikivarvukile tõusnud, riivasid neidise huuled pehmes suudluses Léoni omi. Ta ei olnud kindel, miks ta seda tegi. Ta oli korduvalt noormeest eemale lükanud, põhjuste pärast, mis polnud loogilised. Ometi ei suutnud ta lõplikult kutist lahti lasta. Seal oli midagi, mis Brooklyni alati tagasi tõmbas, ükskõik kui palju ta põgenenud oli. Hetkel oli see turvatunne. Ta tahtis tagasi seda elu, mis tal kunagi oli. Ja.. aeglaselt hakkas ta taipama, kui palju teistsugusem.. kui palju parem.. kõik oleks, kui ta poleks seda sõrmust leidnud ja üksinda freak outinud, kui Léon oleks talle ühel õhtul lihtsalt voodis vedeledes, kanepipläru huulte vahel selle nina alla lükanud ja.. tema oleks selle vastu võtnud.

Léon taipas ühel hetkel, et ta embas neiut vist liiga kõvasti, aga kuna Brooke märku polnud veel andnud, siis ilmselt mitte. Ta üritas jõuda selgusele, et mida siis neiu tahab, aga ei suutnud ühtegi normaalset võimalust välja nuputada. Mees tundis kõhus ääretult meeldivat tunnet, aga kõri justkui pitsitas ja mõistus ütles, et get the fuck out of here! Lõpuks sai pikk kallistus otsa ja Léon üritas tüdruku heledate silmade pilku vältida, kuna ta ei soovinud saada nende poolt manipuleeritud. Lynni suudlusega Theo kaasa ei läinud ja ta suutis mingil veidral moel endas piisavalt tugevust leida, et pöörata pea ja astuda pisut tagasi. Kõik mis oli tehtud, oli tehtud ja nüüd polnud mõtet hakata enam oletada, et mis ikka oleks saanud, kui... Mees oli kindel, et Brooke valis sellised otsused mingi kindla sihtmärgi pärast ja kindlasti polnud sihtmärgiks Theo.

Ja täpselt nii palju oligi vaja, et Brooklyn järsu kõrvakiilu või kausitäie külma veega uuesti unelmatest reaalsusesse paisata. Ta pööras pilgu ära, silmitses seinu, põrandat, oma käsi, pilgutas varjatult ära pisaraid, mis kippusid viimasel ajal liigagi tihti ja liigagi kergekäeliselt enesest märku andma ning ristas kaitsvas kallistuses käed rinnal. Miks ta Tree Hilli oli tulnud? "Mh.. jah, vabandust," pööras blondiin naeruvilksatusega ringi ning liikus tagasi baarileti poole. Ennast sinna istuma sättinud, äärmiselt diskreetselt ja märkamatult, nimetissõrmega üle silmnäo tõmmanud, pöördus Brooklyn helklevkurbade siniste silmade ja näole sunnitud naeratusega Léoni poole. "Väike drink, ehk?" viipas ta baarileti poole, kus tema toonikuga džinn juba seisis, pooltühi, minitornaado kauges minevikus. Ta ei tahtnud üksi jääda. Mitte praegu. Mitte.. kunagi. Ta ei tahtnud et Theo ära läheks. Ta ei tahtnud üksinda juua.. Ta ei meeldinud enesele üksinduses. Enam mitte.

Léon ei tahtnud kolmandat korda samasse auku kukkuda ja tunda uuesti, kui valus on Lynni lahkumine. Juba kaks korda, KAKS korda oli ta sõnagi lausumata põrutanud teise kontinendi peale. Mees ei tahtnud, et see enam juhtuks. "Ehh," jäi mees mõttesse. See on halb idee, lihtsalt sõida koju ja ela end välja poksikoti peal. "Jah, miks ka mitte," noogutas Theo ja läks ning istus ühele baaripukile. "Üks energiajook," tellis mees. Ta oli mootorrattaga ja siin linnas olid võmmid kuradi kavalad ning tõmbasid su kontrolli alati kõige halvemal ajal. "Ja mida sulle?" oli mees täiesti ära unustanud, et tüdrukule peaks enne tellima.

Brooklyni suunurgad kerkisid pisut kõrgemale, kui Léon tema pakkumisele jaatavalt vastas ning midagi kuskil hinges või kõhus või südames muutus justkui kergemaks. Hiljuti oli ta hakanud äraütlemistega harjuma. Varem oli neidisele raske ära öelda, nüüd tundus see olevat kõigi jaoks kõige loomulikum vastus. Nagu võiks Brooklyni alkoholilembus või.. dark ja twisty ja slightly broken sisemus nakkavad olla. "Ma juba tellisin," viipas blondiin enese ees olevale džinn-toonikule, joogist pisikest lonksu võttes. Temast oli saanud juba ammu keegi, kes ei oodanud enam, et talle jook välja tehakse, vaid ostis endale esimese asjana alkoholilaadungi ette. "Nii et.. sa elad nüüd siin?" alustas Lynn omamoodi "oi-vana-semu-sind-on-tore-näha" vestlusega. "Mis sa vahepeal teinud oled?" uuris neidis, olemata kindel kas ta tahtiski teada. "On sul keegi?" lisas ta pisikese kõhklusega küsimuse, mis teda päriselt huvitas. Ta ei olnud kindel, miks Léon ta eemale oli tõrjunud. Äkki tal oli keegi, äkki oli ta selle aastaga leidnud kellegi ilusa ja toreda, kes kihlasõrmust leides ei pagenud, vaid kargas rõõmust lakke ja jäi ettepanekut ootama. Või siis.. või siis oli Léon lihtsalt.. vihane. Aga Brooklyn ei osanud vabandada. Ta p i d i vabandama, see oli fakt. Aga ta ei osanud. Kuidas ta üleüldse alustama oleks pidanud? Pealegi.. ta ei tahtnud midagi ära rikkuda. Viimase paari kuu jooksul, mil ta ennast kõige üksikumana oli tundnud, oli ta alati mõelnud, et kuskil on Léon ja mis iganes juhtub, ükskord põrkavad nad uuesti kokku ja ta ei pea enam ennast nii üksikuna tundma. Aga kui ta selle nüüd ära rikuks, rikuks ära ta ka selle ainsama päästenööri, millest ta kinni on hoidnud. See oli veider, kuidas seltskonnahingest ainuüksi ühe aasta jooksul inimvrakk oli saanud.

Léon vaatas joogi poole letil ning noogutas. Ta sai kätte purgi energiajooki ja rüüpas sealt lonksu. Kurk kuivaski ja oli hea midagi lonksata, et jutt paremini veereks. "Elan jah, sean end vaikselt sisse, käisin just töövestlusel," ütles Theo. "Mis ma ikka teinud olen, põhiliselt pidutsenud, niisama ilus olnud, uusi tutvusi teinud," kehitas mees õlgu. Kas ta pidi ütlema, et üritas Lynni kätte saada ja oli siis pea 6 nädalat tõsine nolifer? Ei. Järgmine küsimus pani mehe kulmu kortsutama. "Ma ei tea, viimasel ajal on suhteid olnud päris erinevate inimestega, hiljuti tutvusin ühe naisega," vastas Léon ebamääraselt. "Miks sa seda uurid?" tahtis mees teada ja viis silmad Brooklynile, kes meenutas last, kes oli vaasi ära lõhkunud.

Brooklyn saatis Léoni küsimusi harvade noogutustega. Paar aastat tagasi poleks ta elaski osanud arvata, et kutt võib kunagi sellises kohas elada. See on väike, see on.. võrdlemisi vaikne, filmid jõuavad siia kaugeltki liiga hilja. Kahekesi koos olid nad alati kuidagi.. linnainimesed olnud. Oma linnakesksetes korterites, hiinatoiduõhtute, kesköökinoseansside ja kõige muuga. Vastus teisele küsimusele oli ilmselt oodatav. See oli siiski Léon. Ta oli täpselt neid samu asju teinud enne Brooklyni, Brooklyni ajal ning.. ilmselgelt ka pärast Brooklyni. Ja kolmas vastus. Mida olekski Lynn pidanud ootama? Et kutt istub nurgas ja nutab teda taga? Võib olla esimesel korral.. teisel korral kindlasti mitte. Feel me once, shame on you, feel me twice, shame on me.. ja Léon ei lasknud ennast teist korda lollitada ja.. Lynn oli sama vea teinud kaks korda. K a k s, täpselt samasuguse.. sõnatu kadumise hetkel mil noormees seda kõige vähem oodata oli osanud. "Ma lihtsalt.." alustas blondiin, olemata õigupoolest kindel, kuidas ta lause lõpetama peaks. "Ma tahtsin.. ma tahtsin vabandada," otsustas ta selle lihtsalt välja paisata. "Ma tahsin vabandada, et ma ära läksin.. jälle.. lihtsalt.." Lynn jäi pidama, teadmata kas käia kaastundekaardikene välja või mitte. See tundus talle endalegi manipuleerimisena, aga.. see oli tõde ja see oli olnud peamine põhjus, miks ta jalga oli lasknud. "Theo, mu isa on surnud.." tõstis ta pilgu klaasilt, kuhu see vahepeal liikunud oli. Ta üritas olla tõsine, asjalik, mitte vesistama hakata nagu see tal viimasel ajal kombeks oli. Ta ei tahtnud meelega Léoniga manipuleerima hakata. Tal oli lihtsalt vaja see välja öelda. Ta polnud sellest aastakese rääkinud, kuskil alateadvuses oli ta just seda vestlust Léoni jaoks hoidnud. Ta ei tahtnud olla see hale kogu, kes baarides istub ja teistele oma kurba elu soiub. Ta istus baarides, aga ta ei rääkinud endast. "Ja ma freak outisin.. ja ma läksin ära.. jälle," jätkas ta peale pisikest kogumispausi, hoidmaks ära hääle murdumist. "Ja mul ei ole selle jaoks mõistlikku vabandust või põhjendust. Ma ei tea, miks ma sulle ei rääkinud, ma ei tea miks ma sõnagi ütlemata ära läksin.. ma ei tea.. ainus, mis ma tean on, et.. palun, ära minu juurest jalga lase," Brooklyni pilk otsis uuesti Léoni oma, ta käsi libises aeglaselt üle baariletipealse, et noormehe kätt puudutada. Ta oli nii vastikult meeleheitel, et endalgi hakkas paha. Aga ta pidi seda ütlema. Muidu ei muutu midagi. Mitte kunagi.

Tree Hill oli väike, aga see oli vahelduseks mõnus. Londoni ööelu oli kurnav ning mõneks ajaks pisut vaiksemat ja rahulikumat elu elada oli päris tore. Muidugi ei tähendanud TH-is elamine igasugust meelelahutusest loobumist, Theo käis ikka baarides, pubides ja ööklubides. Viimastes siiski vähem. Kuulanud Brooke haledaid katseid alustada vabandust või misiganes asja, raputas Léon õrnalt pead - naine ei olnud üldse muutunud. "Su isa?" küsis mees seejärel kulmukergitusega. Tüdruk ei saanud enda isaga läbi, aga surm on ka natuke karm lahendus. "Ja sa paanitsesid...Jälle. Teist korda. Mitte ühtegi kirja ega SMS-i," heitis Léon neiule ette. "Sa oled üks egoistlik inimene," arvas mees ja lõpetas enda energiajoogi. Kätt liigutamata, lasi Theo Lynni käel enda omal puhata, kuid siiski tundis mees, et ei tohiks uuesti lasta naist enda ellu, kuna see tõi eelmistel kordadel kaasa ainult jama ja pahandusi.

Tegelikult, as a matter of fact, oli Brooklyn just isaga alati läbi saanud. Isa oli see, kes pühapäeviti teda loomaaedadesse ja jäätist sööma viis, kui ema seltskonnadaamidega teed jõi, isa oli teda klaveritundidest välja vabandanud ja üritanud teda vitsa asemel präänikuga kasvatada. Pärast jalgalaskmist oli isa talle salaja raha saatnud, tüdruku tagasi kooli meelitanud. Neil oli omamoodi suhe, aga nad olid üksteise jaoks alati olemas. Nad vahetasid iganädalaselt sõnumeid või e-maile, et üksteise eludega pisutki kursis olla ja sellest piisas. Kuni isa ootamatu südameataki sai, kõrvad pea alla pani ja ema automaatselt Brooklynit süüdistama hakkas, sest oli tema ju nii jube paha laps olnud ja isa südame ära väsitanud. "Ma.. ma ei oska seda kirjeldada.." tõmbus blondiin aeglaselt eemale, pisut närviliselt kõrrega oma kokteili segama hakates. "Mul lihtsalt.. tekib kõhtu mingi sõlm, kõri pitsitab, käed hakkavad värisema ja tekib tunne, et kui ma kohe midagi ei tee saan ma paanikaataki ja süda võib seisma jääda," üritas Lynn seda seletada. "Ma tean, see ei ole mingi selgitus, ma olen ilmselt.. lihtsalt pooletoobine.. ja arg ja.. egoistlik," otsis naine sõnu, olemata kindel, kuhu ta selle kõigega jõuda üritas. "Ma.. ma ei ole kunagi tahtnud sind maha jätta.. sa oled ilmselt kõige parem asi, mis minuga kunagi juhtunud on, aga.. ma ei suuda sinna midagi parata." Brooklyni pilk liikus joogilt lootusrikkalt Theole. "Mul on tohutult halbu omadus, ma olen isekas ja võin üle mõelda ja.. mul on teatud olukordades sõnuseletamatu vajadus kuhugi põgeneda.. aga.. mul on ka häid omadusi.." jätkas ta, "Vähemasti midagi on sulle minu juures alati meeldinud.."

Nojah, Léonini jõudis ainult see jutt, kuidas tüdruk vanematega tülis oli ja kui palju Brooke neid näha ei tahtnud. Toredast lapsepõlvest ei olnud naine küll prantslasele sõnakestki öelnud. Mees jälgis Lynni närvilisi liigutusi, mis meenutasid Theole Inglismaa aega, kus mõnda peale pikka pidutsemist ja hommikust pohmelli oli neiu ärritunud ja lubas mitmelgi korral alkoholiga lõpparve teha. "Sa ei ole tahtnud mind maha jätta, aga tegid seda sellegipoolest kahel korral. Seems legit," lausus Léon külmalt. Ta oli pisut ärritunud, kuid hoidis enda emotsioone vaka all, et mitte naist endast veel rohkem välja ajada. "Tõsi, mulle on sinu juures paljud asjad meeldinud, aga see oli põgenemist Prantsusmaale. Saad aru, ma otsisin su üles, see oli minu meelest teine võimalus...Aga sind ei huvitanud," raputas mees pead ja ohkas vaikselt. Ta ei suutnud uuesti langeda Brooklyni võrku, et siis end sealt üksi avastada ja hakata välja rabelema ühest väga kleepuvast olukorrast.

Brooklyn oleks tahtnud samaaegselt facepalmida, nutta ja lihtsalt minema jalutada. See oli tüüpiline "naine üritab oma sisemaailma lahti mõtestada" moment ja Léon kui mees lihtsalt ei saanud sellest aru. "Tead mis.." pöördus blondiin mehe poole, kogu olek kuidagi ebatavaliselt väsinud nagu oleks keskpäeva asemel hiline hommikutund. "Lihtsalt.. tule minuga täna õhtul kinno, või lähme välja sööma. Võib olla mõlemat?" pakkus naine välja, lootusrikkalt Léoni poole kiigates. Ta ei oodanudki, et nad kohe sekundi pealt kõik ära klaariksid ning jätkaksid sealt, kus nad kord pooleli jäid. Ta lihtsalt ei tahtnud noormehest ilma jääda. Nad võiksid välja minna, rääkida, lõbutseda. Praegusest vaidlemisest ei tulnud midagi välja. Tema ei osanud oma käitumist piisavate argumentidega selgitada ja iga kord kui ta üritas, ajas Theo sõrad vastu. Ja polnud piisavalt erinevaid variante teatamaks, et ta ei oska seda selgitada, ta lihtsalt tundis vajadust ära joosta. Eemale kõigest ja kõigist. Mõlemad korrad polnud mees olnud ainuke, kes maha oli jäänud. Esimesel korral jäid sinna ka kõik tema kohalikud sõbrad, teisel korral jäid maha ka Scot, kelle pulmas ta oli lubanud kohal olla, Tara, kellega nad üle pika-pika aja uuesti kokku olid saanud. Asi ei olnud Léonis, asi oli Brooklynis endas ja ta oleks võinudki jääda siia lömitama ja ennast maha tegema, aga.. ta ei tahtnud. Ta tahtis mehega välja minna, ta tahtis hästi aega veeta. Üle pika aja ilma üksindusetunde, pitsitava kurgu ja lootusetuseta.