Walk back to where we live

Léonile tundusid vabandused ettekäänetena Lynni õigustada, kuigi tegelikult pidi naine tõdema, et ta oli pagana suur egoist, kes kartis kõike ja kõiki. "Olgu. Mis kell ja kus?" andis mees alla. Võis ju käia kinos ja lihtsalt sõbralikult aega veeta. Enda südamele ei kavatsenud Theo alla vanduda, kuna eelmised korrad olid liiga valusalt meeles. Siiski panid neiu anuvad silmad mehe südame puperdama, aga Léon üritas külm olla ja mõistusele kuuletuda. Hea mõistus, hoiab südame terve. "Kus sa elad üldse?" tahtis mees teada.

Naeratus vilksatas üle Brooklyni näo, kui Léon vastu punnimise asemel tema väljapakutuga kaasa otsustas minna. See oli nagu pisike võit suures lahingute rägastikus, milleks oli tema elu. "Sa võid mu seitsmest peale võtta," vastas blondiin ennast pisut rohkem sirgu ajades. "Scoti ju.. majas.. kus ta ise enam ei paista elavat, vähemasti pole teda minu siinoldud aja jooksul näha olnud," seletas naine, mäletades täpselt kui halvaks ideeks oli Léon aastakene tagasi pidanud seda, et ta lihtsalt ühe sõbra juures elas. Lynn tundis ennast kuidagi kergemalt. Nagu oleks lootust ja üle pika aja oli tal reaalselt midagi, mida oodata. Ta elu polnud enam täielik rutiin; selle asemel tundis ta ärevust ja pisukest südamepuperdust. Peaaegu nagu oleks ta siiani teismeline briti juurtega prantslanna, kellega too kuum heartthrob otsustas välja minna. See ei olnud ilmselt tervislik, aga vähemasti oli see midagi uut.

"Scoti juures? Oota, ta oli see korvpallur?" uuris mees. Miks ta elab mingi sõbra juures, kes on juhuslikult ka korvpannistaar? Aasta tagasi arvas Theo, et see on halb idee ja sama arvas mees ka praegu. Ta võttis rahakotist ühe rohelise rahatähe ja pani selle letile, et maksta enda ja Brooklynni eest. "Kas sa käid kuskil tööl ka?" uuris mees naise rahalise seisu kohta. Fakt oli see, et Brooke ei osanud iial raha hoida ja kui tal midagi oligi, siis paari nädala pärast olid tüdrukul sõrmed raudselt põhjas.

Brooklyn noogutas, "Jah, seesama.." Kuigi, truth be told, Scoti kohta sai veel vaevu korvpallur öelda. Ta oli nüüdseks ilmselt abielus, Lynn poleks imestanud kui ka soon-to-be-daddy. Aga noil päevil ei saanud Brooklyn milleski kindel olla. Ta oli nende inimeste eludest ära jooksnud, nad polnud kohustatud teda oma eluoluga kurssi viima. Tööküsimust kuuldes libisesid Lynni silmad oma joogile. "Ei.. ma alles jõudsin Tree Hilli," vastas ta oma klaasikest tühjendades. "Ja mul on mu pärandus..vähemasti osa sellest.. see, mis sellest osast alles on," maandusid naise silmas uuesti Theol. Mingil põhjusel oli tal kogu oma eelneva aasta eluolu pärast järsult piinlik. Ta oli alati arvanud, et Léon on keegi, kellele ta võiks kogu selle kräpi ära rääkida, sest kutt saaks aru, aga hetkel tundus, et on parem kõigest vaikida. Võib olla oli parem teha lihtsalt nägu, et midagi pole kunagi olnud ja ta on olnud terve selle aja tore ja õnnelik ja elu on lihtsalt ilusaimast ilusam? "Nii et jah.. kõik on klaar."