Welcome back!

Kas just paneb kokku - mingi messias ta ju pole, kes paneb käe pealaele ja ütleb: käituge korralikult -, aga midagi kindlasti teha suudab. Tema oli ju see puuduolev lüli, kõik teised olid kohapeal ja tema lennus. Sõna otseses mõttes. "Ooh," tuletas Landoni märkus talle meelde, "mul on teile kõigile kingitused olemas ja ma millegipärast arvan, et need meeldivad teile." Vähemalt kingitusi oskas ta teha. Selliseid, mis inimestele meeldisid. Pealegi oli välismaalt alati põnev midagi saada ja siiani olid vennale tema kingid meeldinud - kirjade põhjal otsustades.

"Mis mina saan?" küsis Landon naeratusega. Tal oli tegelikult ükskõik, mida Luce kinkis, põhiline oli see, et õde oli lõpuks jälle kodus tagasi, aga kui kauaks? "Pikalt sa nüüd kodus oled?" küsis Rob ja lootis, et Lucy ei põruta paari kuu pärast ilma etteütlemiseta kuhugi ära, sest "koht ju nii ootas teda".

Lucy hakkas naerma. "Ma ei saa öelda, see rikuks üllatuse ära," vastas ta muiates. "Küll jõuluõhtul näed." Samas, jah... Kui kauaks? "Mu boss andis korralduse pärast aastavahetust tagasi Londonisse lennata, sest ma pean sealt edasi Peterburi minema," sõnas naine. "Kaks kuud või nii saan kodus olla."

Landon tõsines uuesti. 2 kuud on lühike aeg ja Luce oli ära poolteist aastat. "Kas kuidagi ei anna pikemat puhkust välja rääkida?" uuris noormees. Ta ei tahtnud terve perega koos olla vaid pühade ajal. Muidugi mõistis Rob seda, et naisel on oma elu, aga kas ta seda natuke lähemale ei saanud paigutada? Landon tegelikult oli juba lootuse kaotanud, et saab üldse kunagi veel normaalse perekonnana funktsioneerida, sest vanematel oli töö tähtsam kui eraelu ja sama ka Lucyl.

Lucyl oli jäärapäine boss, samuti ei võimaldanud tema töö pidevalt kodu vahet pendeldamist, sest tihtipeale liikus ta ühest sihtkohast kohe teise, mitte ei saanud vahepeal võimalust omaenda käikude jaoks. Käiks ta pidevalt kodus, eeldaks see sihtkohti, mis on Tree Hillile lähemal, mis omakorda tähendaks aga väiksemat tööpõldu, väiksemat palka... ja ka väiksemat tuntust, mitte et see tema jaoks number 1 oleks olnud, et inimesed teda nime- ja nägupidi teadsid. "Ma võin oma ülemusele kirja saata ja küsida, kas on mingi variant keegi teine kohapeale saata," sõnas naine mõtlikult. Bossile ei meeldiks see kohe kindlasti, aga kui ta ilusti paluks... Ta on niigi kõikidele mehe kapriisidele vastu tulnud ja olnud tubli ori. "Siis ehk saaksin kuu lisaks."

Landon sai küll aru, et Luce tahtis enda karjääriredeli tippu jõuda, aga noormeest lihtsalt häiris nende perekonna "lähedus". Ta oli varem selline meeletult rõõmus inimene, kes nüüd rohkem oma toas nokitses ja youtube'is vaatamisi kogus. "Ei, ei ole vaja," lausus Robert, muutes meelt. "Ole aga 2 kuud siin, loodetavasti saame võimalikult palju koos lollusi teha ja siis võid jälle pooleteiseks aastaks ära kaduda," turtsatas Landon.

Landon oli tõesti muutunud. Varem oli ju tegemist olnud reipa ja meeldiva noormehega, kelle seltsis igav ei hakka - vähemalt selline mulje oli talle jäänud nendel kordadel, kui Landon juba suurem oli ja ta kodus käis -, nüüd aga oli vend kibestunud olemisega. See tekitas Lucys kohatu tunde, kuna ta ise oli vägagi rõõmsameelne inimene; muidugi, kui tegi leivateenimiseks seda, mida armastas, siis oleks tusatsemine vägagi tobe. Venna vastust kuuldes pööras naine oma silmad noorukile. "Ma ei tea, mida ma peaksin sellise asja peale ütlema," lausus ta üsna nõutult. Sõnade torge oli ikkagi temani jõudnud - otsene etteheide, et tal selline liikuv töö oli, nii et ta alati kodus olla ja peret koos hoida ei saanud. Aga Landon ju ei teadnud, kas sellest üldse on tolku, et ta tagasi tuli. Ta ei tundnud end mingi sideainena, mis pereliikmed omavahel kokku kleepis ja taas ühe õnneliku musterpere välja võlus.

Landon ei olnud kibestunud...Eriti. Talle lihtsalt ei meeldinud see, kuidas perekond ei olnud justkui enam pere vaid 4 eraldiseisvat inimest, kes üksteist nägid ülimalt harva. "Ehh, unusta ära," raputas Robert pead. Ta plaanis ise ka peale gümnaasiumi lõppu NY-sse põrutada ja loodetavasti mõnda ülikooli sisse saada. Kui see ei pidanud millegipärast õnnestuma, sai alati teistesse kohtadesse kandideerida. LA näiteks, seal oli tal palju sõpru.

Seda enam ei unusta ta seda ära, vaid räägib oma ülemusega ja palub puhkust juurde. Ta saab selle mõne teise puhkuse arvelt võtta, pole probleemi. Pealegi oli teisigi ajakirjanikke, kes kohale minna saaksid, alati ei pea tema olema. Ja ta ei küsi mitte kuu, vaid kaks. Vot nii. Otsus tehtud. "Kuidas sul muusikaga läheb?" päris Lucy, vahetades teemat, sest nende vana kiskus hapuks kätte ja seda heastada ta siin ja praegu autos istudes ei saanud.

"Mul läheb...Normaalselt. Mu kanali tellijaid tuleb aina juurde," lausus Landon. "Käin sünnipäevadel ka mängimas, viimati oli ühe tüdruku kaheksas sünna, kus ma esinesin," rääkis noormees. Kuidas muidu jõuda edasi, kui ei alustata algusest? Noormehele meeldis väikestele esineda, aga siiski oli poisi unistuseks muusikaga tulevikus elatist teenida pigem enda plaadiga.

Lucyl oli seda vaid hea meel kuulda. "Varsti oled mõne tegija bändi soojendusesineja ja sealt edasi on järgmine samm juba sulle endale soojendusbändi otsimine," lausus naine muiates. Nii võiks ju minna küll, sest Landon oli andekas ja vääris rohkem tähelepanu, kui praegu sai. Ta oli oma venna Youtube'i kanalis ringi vaadanud, tagasiside oli päris hea, kuigi leidus ka neid, kellele tema muusika ei meeldinud - selliseid leidub alati -, ning oli vaid aja küsimus, mil mõni talendiotsija tema videosid vaatama satub. Kas on vähe neid Youtube'i kuulsusi, kellest ka väljaspool saiti kuulsus sai... "Kas sa laulad mulle, kui me kohale jõudnud oleme?" küsis Luce siis. Ta polnud oma venda tükk aega laivis esinemas kuulnud.

"Jajaa, unistada ju võib," turtsatas Landon. Ta pööras juba tuttavasse rajooni ja nende maja oli veel vaid mõne minuti kaugusel. "Ma ei tea, kõige raskem ongi lähedastele laulda, sest siis ma üritan võimalikult perfektselt kõike teha," kehitas noormees õlgu. "Youtube on ka olemas," vihjas Robert muigega.

Lucy hakkas vaikselt naerma. "Kui ma sinu videosid vaadata tahaksin, poleks ma just sellist küsimust küsinud," lausus ta lustlikult. "Pealegi," lisas naine kätt sirutades lustlikul ja pisut nokkival häälel, et Landoni juukseid sasida, "oled sa minu väike vennaraas ja see ei kohusta sind perfektne olema, nii et oma privaatkontserdist sa ei pääse." Heitnud pilgu aknast välja, tundis Luce ümbruskonna ära - see oli küll muutunud, aga mitte piisavalt palju, et tal kodune tunne ei tekiks. Kohe-kohe on nad kodus...

"Hei, ma sõidan," tegi mees märkuse peasasimise peale. Talle ei meeldinud see, kui keegi ta juuksed sassi ajas, sest neid oli võimatu oma kohale tagasi saada. Igal hommikul läks vähemalt 20 minutit nende normaalseks tegemise peale. "Laulmises tahan ma võimalikult hea olla," lausus nooruk. Ta keeras siseõue ja peatas auto ning võttis võtme süütest. "Kodus," sõnas Landon.

Kodus! Jätnud selle privaatkontserdi mõtte hetkeks kus seda ja teist, avas Lucy turvavöö ja lõi autoukse lahti, et säravate silmadega oma kodu ahmida. Ja mis avastuse oli ta mõni aeg tagasi teinud - tal pole oma kodust mitte ühte pilti, mida võõrsil olles vaadata ja meenutada. Kohe kindlasti peab ta ühe sellise pildi tegema, kui mitte kaks. Ja miks mitte tekitada siin olles ka artikkel ühest armsast väikesest linnast Põhja-Carolinas - selle artikli eest võiks ta saada kompensatsiooni ühe lisakuu näol kodus... Landon oleks rõõmsam, tema vanemad oleksid kindlasti rõõmsamad ja ta ise oleks ka rõõmsam... Kolm kärbest ühe hoobiga. Avanud tagumise autoukse, võttis naine oma kohvri ja kandis selle eesukse juurde.