Welcome back!

Landon oli juba 2 tundi lennujaamas oodanud ja tal hakkas vaikselt juba igav. Kõht andis ka tunda ja noormees unistas õhtusöögist, mis oli päris pikalt edasi lükkunud. Robert käis küll vahepeal saiakesi ostmas, aga viimased olid nii kuivad, et neid süües lendas justkui saepuru.
Lõpuks ometi ilmus tumedale ekraanile teade, et lend 372 on maandunud ja väravast hakkas inimesi välja voolama. Landon vaatas ringi, et näha tuttavat nägu, kuid seda ei tulnud. Inimesi tuli aina vähem välja ja lõpuks oli möödunud nii 4-5 minutit viimase väljumisest, aga Lucy oli ikka veel kadunute nimekirjas.

SPOILER: Click to show

Lend hilineb? Lucy oli juba valmis kokpiti tormama ja nõudma, et nad kõik need keerulised ilmastikuolud kuradile saadaksid ja maanduksid - ta oli vot nii kaugel koju jõudmisest, aga nad ikka venitasid... Kui lennuk lõpuks maandus, ootas naine oma pagasit kärsitult. Sellest oli möödas nii poolteist aastat, kui ta viimati oma väikevenda nägi, sest ajakirjanikutöö ei võimaldanud regulaarselt tree Hilli sõitmist, nagu oli võimaldanud internaatkool. Selle ajaga oli ta idas ringi vaadanud, käinud Taiwanis, Vietnamis, Hiinas... Nii lähedal oma unistuste sihtkohale, samas sellest nii kaugel... Tal oli veel nii hästi läinud, et oli plaanitust paar päeva varasemale lennule saanud, sest artikkel oli valmis, pildid saadetud ning ülemus rahul, seega - koju! Landon kindlasti ootas teda... Luce lootis, et sildiga "kallis armas suur õssu", see oleks olnud kirss tordil. No ja see pagas ei tulnud ega tulnud, kuni jäänud oli veel mõni üksik reisija pluss tema... Kohver! Haaranud oma punase käula, proovis naine teha kiirsörki ootesaali, kuhu ta paar korda sattunud oli... Ja seal ta oligi! Sörgist sai jooks ning, jõudnud oma vennaraasuni, lõi Luce talle käed kaela ümber. "Koduuuus!" hüüatas ta rõõmsalt.

SPOILER: Click to show

Landon ei saanud aru, kuhu küll Luce jäi. Läks šoppama lennujaama poodidesse? Ei, ilmselt mitte. Samas tema puhul ei tohiks enam vist mitte miski üllatada. Noormees mõtles, et helistab talle, kuid siis oligi näha tuttav naine enda kärtspunase pagasiga. Landon ei pidanud eriti edasigi astuma, kui õde juba teda kallistas. "Kodus jah," lausus Robert, laskmata Lucyt lahti. "Sind ootavad lilled kodus su laua peal ja šokolaaditort passib ka praegu külmikus," ütles nooruk esimese asjana, kui ta käed õe ümbert eemaldas. Rob võttis kohvri enda kätte ning küsis:"Ja kuidas sul läinud on?" Landon oli väga õnnelik, et õde lõpuks ometi kodus oli.

Ooh, tort! Lucy silmad särasid, kui ta ette kujutas, kuidas nad neljakesi seda torti mõrvama hakkavad. "Super!" lausus ta reipalt, kui nad lennujaama peaukse poole liikusid (tema venna oli väga viisakaks noorsandiks kasvanud, võttis isegi daami kohvri enda hoolde). "Väga kultuurselt, nagu alati," vastas naine naeratades. "On dokumente kaotatud, hääletatud, lageda taeva all magatud... Kõike sai tehtud. Igasugused festivalid ja tseremooniad ja... Sa tead ju küll, et pressipassiga saab praktiliselt iga ürituse telgitagustesse nuuskima minna," jutustas ta, lisades viimasele lausele lõbusa turtsatuse. "Näitad aga kaarti ja teed, mis pähe tuleb... Aga kuidas sul ja empsil-papsil läinud on?" küsis Luce nüüd huvitatult. Nad küll kirjutasid, aga kõigest kirja teel ei räägita.

Landon oli varemgi üpris viisakas, ta oli lihtsalt arglikum. Nüüd oli juba pisut julgem, kuigi siiani ei olnud poiss ühte suuremat sammu ette võtnud. "Las ma pakun, sa oled mu lemmikmuusikuid ka ilmselt juba enda küsimustega suutnud pommitada," naeratas Landon. "Noh, neil läheb normaalselt. Isaga meil ikka läheb vahepeal kõvemaks vaidluseks, aga muidu on asjad ilusti korras," kehitas mees õlgu.

Lucy muheles. "Kui sa mu artikleid jälginud oled, oskad sellele küsimusele ehk isegi vastata," lausus ta. Landon ju luges tema kirjutisi, nende kirjavahetustes avaldas venna ju ikka ja jälle arvamust. "Ja koolis?" päris ta edasi. "Hinded korras? Õpetajatega probleeme pole?" tulid küsimused järjest. Siis naine muheles. "Tüdruksõpra ka on?" küsis ta magusa häälega. Landon oli ju juba suur mees, täisealine ja puha, on tagumine aeg, et tal sõbrantsid ümber tiirlema hakkaksid - see oli vist Prince'idel veres, et nad kõik nägid head välja ja vanemaks saades muutusid ainult kenamaks.

"Ma olen su peale kade," lausus Landon. "Hinded ikka korras, õpetajad ka enamus täitsa normaalsed," rääkis noormees napisõnaliselt. "Ära hakka," palus Robert. "Küll mul nendega hiljem ka aega tegeleda," ütles nooruk ja väljus hoonest ja kõndis parkla poole, kohver vasaku käe otsas. Luce ise kohe 30, aga siiani vallaline, mis ta Landoni kallal võtab.

Ta pole veel kellegi kallal võtma hakanudki. Vähemalt polnud ta mingi aseksuaal - artiklitesse ta seda ei pannud, aga siin ja seal olid tal mõned kokkupuuted meestega küll, nii et vallaline või mitte, naine oma parimates aastates. Lucy turtsatas. "Sinu "hiljem" saabub rutem, kui sa arvata oskad," sõnas ta, kui nad värske õhu kätte astusid. Brrrr... Lennukis oli olnud nii mõnus temperatuur ja siin oli nii jahe... "Kes sooja kinni keeras," lubas naine endale torina, kui oma katmata käsivarsi hõõrus.

"Ma ei ole veel gümnaasiumigi lõpetanud ja pean juba olema mõnes püsisuhtes?" uuris Landon kavala naeratusega. Ta ei olnud sellist tüüpi kutt, kelle prioriteet kooliajal oleks leida mõni tüdruk, kellega olla. Ei. "Ilmataat keeras," vastas mees. Ta auto oli lähedal ja seetõttu olid nad kiirelt seal. Rob pani punase kohvri tagaistmele ja istus ise juhikohale ning kinnitas turvavöö.

"Ei pea, aga ma eeldasin, et sinusugune võrratu prints valgel hobusel omab austajannasid ja ehk südamedaamigi..." nentis Lucy autosse istudes lõbusalt. Selline jutt iga teise suust oleks veider, tema vanema õena aga võis oma venna kallal võtta ja teda poolkogemata komplimentidega loopida nii palju, kui süda ihkas. No jah, ega vanem Prince ka mingi südametemurdja olnud, kuigi talle juba keskas silma heideti. Pannud turvavöö kinni, kehitas naine õlgu. "Tjah, eks sa ise tead, ma olen lihtsalt ülimalt muretsev vanem õde, kes püüab oma olematuid kogemusi enda noorema vennaga jagada," sõnas ta nii muuseas, lustlik noot hääles alles.

"Ja-jaa. Mida iganes," turtsatas nooruk ja hakkas kodu poole sõitma. Lucy ei pidanud teadma Landoni viimase aja huvist. "Ma ausõna ei taha su kogemusi kuulda," lisas Robert muigega. Oleks üpris jube kuulata, kuidas vanem õde detailselt enda armuelu lahkab. "Miks sa siis just nüüd tagasi tulid?" küsis Rob seejärel. Kirjades polnud põhjusest just väga palju räägitud.

Ehei, suur õde ei hakka teps mitte oma armuelu lahkama, vaid on viisakas ja hoiab detailid endale. Lucy naeris venna sõnade peale. "Ära muretse," ütles ta lustlikult, kui end pisut paremini istuma nihutas. "Sind tahtsin näha," vastas naine küsimusele. "Ja vanemaid. Pealegi on jõulud praktiliselt ukse ees, nii et mul oli võimalus endale üks jõulupuhkus norida ja varem tulema tulla. Niigi vähe jõule pere keskel veedetud, unusta või ära, kuidas ühed õiged kodukootud jõulud tunduvad."

"Yeah, kodukootud jõulud," muigas Landon kibedalt. "Eelmisel aastal olid meil ju nii toredad jõulud, isa hakkas õhtusöögi ajal mu kallal võtma, siis ema pidi haiglasse minema, sest üks rekka sõitis bussile sisse ja oli vaja kiirelt kirurge appi. Ma läksin mingi kümne ajal lihtsalt kõndima paariks tunniks," rääkis nooruk. Eks sellel põhjusel olidki kirjad jõulude koha pealt üsna lakoonilised.

Üsna kurb oli kuulda, et tema pere jõulud niimoodi möödusid, kui ta ise oli oma jõule täiel rinnal nautinud. "Kahju kuulda," möönis Lucy, "aga sel korral teeme erandi ja naudime toredaid jõule. Minu sõna selle peale!" Kuna ta on siin ja mitte kuskil teisel pool maakera, seisab ta selle eest hea, et vähemalt need jõulud, kui ka mitte järgnevad, oleksid meeldivad. Kui ta tuleb koju selleks, et jõule nautida, ja kuuleb, et viimased jõulud olid jamad - no siis tuleb ju midagi ette võtta.

"Nojah," naeratas mees. "Ma olingi kindel, et sa paned selle perekonna jälle kokku," lisas Landon ja pööras vasakule. Nüüd oli palju sirget teed, mida mööda oli uniselt võimatu sõita. "Õõh, nüüd tuleb ju see jõulukinkide paraad," ohkas Landon. Ta ei sallinud seda, et paljud inimesed kinkisid mingit mõttetut jõulunänni. Polnud vaja kulutada üldse palju, et teha mõnda toredat jõulukinki ja üldjuhul üritas Robert küll võimalikult soovitud asja teisele anda.