Hey, I don't know how you got here but...Um.

Landon oli rannas kõndimas, et saada kodust välja. Kell oli umbes seitsme kandis, aga väljas oli juba kottpime. Mees vaatas merd, mis sahinal vastu liiva sõitis ning nautis tekkinud "muusikat". Robert kandis musta mantlit, siniseid teksaseid ja musti saapaid. Kaela ümber oli tal triibuline sall ja sassis pruunid juuksed olid vabalt tuule meelevallas.
OT:Kinni

Üsna ebatavaline võis olla näha üht tütarlast jalutamas õhtul pimedas mööda linna ranna poole, käes suur lõuend. Üle õla oli tal sätitud õlakott, mis tegelikult sisaldas lihtsalt suurel hulgal kõike, mis on nmaalimiseks tarvilik. Alustades värvdega ja lõpetates veepudelitega, mis olid mõeldud selleks, vahepeal mustaks sanud vett vahetada. Rannas ju ei olnud kraani, kust tuleks puhas vesi ja sealne meri oli juba ise liiga must. Igatahes. Tegu oli Amariaga, kes tahtis maalida, aga ei suutnud koduste seinte vahel mitte midagi lõuendile tekitada, mistõttu ta inspiratsiooni õue otsima minna otsustas. Kõige esimesena tuli talle pähe justnimelt rand oma kõikide toredate värvidega. Eriti meeldis talle aga fakt, et õues oli nii särav kuu ja selle ümber tähed, mis kõik kenasti mere taustal välja paistsid. Jõudnud kohale, asetas neidis lõuendi liivale ja sättis ennast ise sinna samasse rätsepaistmes istuma. Ta tiris koti endale välja, et sealt kõik vajalik välja otsida ja tööga alustada.

Landon jäi pikemaks ajaks seisatama, kuni nägi ühte kuju ranna poole rühkimas. Lähemale jõudnud, tundis poiss tüdruku ära. Amaria. Süda hakkas kiiremini peksma ja peopesad läksid niiskeks - kõik see juhtus juba ainult neiu nägemisest. Rob tundis, et ta ei saa sinna niisama vahtima jääda ja otsustas Amaria juurde minna ja kasvõi tere öelda. Või ei tasuks? Mees võitles suure dilemmaga, kuni võttis suuna heledapäise neiu poole. "Õhtust," sõnas Landon, aga kohe mõtles, et oleks ilmselt pidanud koju minema. Ta ei olnud tüdrukute juuresolekul tavaliselt nii närvis, see juhtus ainult Amaria läheduses.

Tundes kedagi enda lähedusse jõudmas, jättis Amaria hetkeks enda tegevuse pooleli, tõstes silmad ülesse ja jäädes hetkeks mittemidagiütleva ilmega vaatama. Seejärel ilmus aga tema näole lai naeratus. "Landon!" hüüatas ta, kui talle poisi nimi meelde tuli. Okei, nad ei olnud küll kes teab, mis suured sõbrad ja värki, aga nad käisid mõlemad Glee club'is ja nad vist olid natuke omavahel suhelnud ka. "Tere õhtust sullegi. Tule, istu siia," sõnas ta, patsutades enda kõrvale liivale. Tal oli lihtsalt ebamugav pea kuklasse ajades rääkida, nii et ta eelistas, et poiss temaga ühel tasandil oleks. Kui too just ainult "õhtust" talle ütlema tulla ei tahtnud. See oleks ka variant. Samas millegipärast tundus talle, et Landonil ei olnud kusagile väga kiire.

Nooruk naeratas, kui Amaria ta nime mäletas. Istunud tüdruku kõrvale maha, tundis poiss end pisut ebamugavalt, kuna ei teadnud, mida öelda. "Maalid?" küsis Rob, kuid sai aru, kui nõme see küsimus oli. Ei tead, võttis lõuendi kaasa, et surfata. Glee klubis olid nad tõesti omavahel pisut suhelnud, aga see ei läinud eriti vestluse alla. Landon silmas tüdruku heledaid juukseid ja veatut nägu.

"Täpsemini küll alles alustan maalimist, sest ma ei ole veel ühtegi triipu lõuendile teinud, kuid põhimõtteliselt," noogutas Amaria, silmad Landonile viies. Ta nägu läks hetkeks mõtlikuks, kui talle siis tema enda arvates väga hea idee pähe tuli ja naeratuse jälle huulile tõi. "Aga kuule, mis oleks, kui ma sind maaliksin? Oleks sul midagi selle vastu? Ma ei ole küll mingisugune ülisuper selles valdkonnas, kuid mingid kontuurid saaksin ikka tehtud ja ma olen lihtsalt merd ja liiva nagunii juba mingi sada korda maalinud," seletas ta, lootes ise, et poiss ka nõus on. Ta oleks muidugi võinud ka enda algset ideed joonistada või sellest üldse mingisuguse palju abstrakstema asja välja vormida, kuid inimest oleks palju parem maalida. Ta ei olnud selles vallas väga tugev ja ta tahtnuks rohkem areneda.

Kuulnud pakkumist, oli Landon üllatunud. "Mind? Ma ei tea, ma ei oska väga poseeridagi," turtsatas nooruk. "Kui niisama pean istuma, siis vast võib kah," lisas Rob rahulikult ja mõtles, et tänane jalutuskäik oli väga õige tegu, kuna muidu oleks ilmselt sellisest võimalusest ilma jäänud. Mitu korda on tema crush teda maalinud? Mitte ühtegi korda! "Mis pildist pärast saaks?" küsis Ladnon juba etteruttavalt.

"See on ju ainult maalimine, sa ei pea mingeid hullemat sorte poseerimisi tegema," lausus Amaria muiates, otsides juba harilikku pliiatsit ülesse ja võttes lõuendi kätte. "Jaa, loomulikult, istu niisama. Ma ei oskaks nagunii mingisugust erilist poosi joonistada." Ta nihkus pisut kõrvale ja sättis seejärel ennast näoga Landoni poole, et tal parem vaade joonistamise jaoks koguaeg olemas oleks. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Ma ei tea. Tavaliselt jätan ma lihtsalt oma majas ühte ruumi kõik need maalid, kuid ma võin selle ka sulle anda, kui sa tahad," sõnas ta, hakates vaikselt õrni kontuure lõuendile tegema.

Landon naeratas Amaria öeldu peale. Ta jäi samamoodi istuma ja tundis, kuidas südame kiire peksmine oli natukene aeglustunud ja kohanes olukorraga. "Mida sa peale maalimise ja laulmise veel oskad teha?" küsis mees. Ilmselgelt oli neiu väga andekas, Roberti joonistamisoskus jäi aga 3.klassi õpilase tasemele. See-eest oskas noormees mängida kitarri, klaverit ja ka trumme ning laulmisoskus oli päris hea.

Amaria mõtles pisut enne, kui ta vastas, jätkates samal ajal kontuuride tegemist. "Ega vist ei oskagi midagi muud. Vähemalt mitte midagi sellist, mis nõnda märkimisväärne oleks," vastas ta. Noh, näiteks oskas ta veel süüa teha, jalgrattaga sõita, matemaatikat, hüppenööriga hüpata.. Aga need kõik olid väga lambised ja kohe kindlasti ei vajanud mainimist. "Ma tahaks mõnda pilli osata mängida, aga ma olen põhimõtteliselt võimatu neid endale selgeks õppima," lisas ta. Tal oli kodus üks ilus klaver olemas, aga loomulikult ei osanud ta sellega midagi teha. Ainult ema oskas, aga too oli liiga busy, et teda õpetada. Või üldse liiga busy, et isegi niisama mängida.

Landon üritas end mitte lolliks teha ja hoida üleval normaalset vestlust. "Instrumendi õppimine on ainult kättevõtmise asi. Kitarri 4 põhilist duuri võib paari tunniga selgeks õppida, klaver on minu arvates pisut raskem," lausus nooruk. "Ma võin sind õpetada," pakkus Landon kohe välja, kuid mõtles, et oleks pidanud keele hammaste taga hoidma.

"Seda ütlevad kõik, kes oskavad mõnda pilli mängida," tõdes Amaria Landoni esimese lause peale. Kuna ta siiski oli Glee clubis, suhtles ta loomulikult ikka päris mitme inimesega, kes olid head kas kitarril, klaveril, trummidel või millel iganes. Ja nagu tuli välja, siis oskas ka Landon pilli mängida. Mida ta tegelikult vist juba varem teadis, sest oli teda vist kitarriga varem näinud. "Sa võid seda loomulikult üritada," lausus ta pakkumise peale muiates, "kuid ma pean mainima, et ma olen üsnagi halb õpilane. Eriti just nende vallas. Mul oleksid nagu mingisugused töntsid näpud, mis ei saa millegagi hakkama."

"Noh...Äkki kah," nõustus Landon. Ta ise oli kitarri õppinud 3 aastat, klaverit 6, trumme 2. "Kas sa tahaksid siis kitarri õppida?" küsis noormees üle. Trummitunde võis ta ka anda ja samamoodi ka klaverit õpetada. Ta teenis lisaraha sünnipäevadel mängides ja lauldes ja tihtipeale tuli mõni söakam juurde ja palus, et Rob talle midagi õpetaks, kitarril tegi ta mõned duurid ikka soovijale selgeks.

"Tahaksin," noogutas Amaria, mõeldes korra sellele, kas ta isal oli üks kitarr kodus olemas või mitte. Vist siiski oli, aga mis seisukorras - seda ta küll ei teadnud. "Kuid on võimalik, et mu kodune pill on häälest ära. Ma loodan sellisel juhul, et sa selle ikka häälde oskad panna," lisas ta juurde, lõpetades seejärel hetkeks joonistamise ja vaadates õrnasid kontuure lõuendil. Nojah, piisas küll nendest. Väga palju harilikuga joonistamise peale ei hakka ka kulutama. Ta asetas lõuendi liivale ja võttis seejärel ühe pudeli veega kätte, millest ta osa sisust ühte topsi valas ja selle kõrvale asetas. Peale seda võttis ta värvid ja pintslid koos segamiseks mõeldud alusega samuti lähemale, et alustada. Akrüüle oli hetkel kõige mõistlikum kasutada. Need kuivasid õnneks kiirelt.

"Oskan küll häälestada, aga kui on kaua seisnud, siis on äkki üldse uusi keeli vaja," arvas Landon. Ta ise vahetas keeli nii 4-5 korda aastas, olenevalt vajadusest. Noormees tegi mõttes märkuse, et võtta pakk keeli, tangid ja häälestaja kindlasti kaasa. Või teevad tunni Roberti majas? "Millal sa tahaksid teha kitarritunni ja kus?" küsis Robert, piiludes tüdruku poole, kes tegutses asjalikult värvidega.