Hey, I don't know how you got here but...Um.

"Ma ei tea, kaua see seisnud on. Aga ma kardan, et päris palju. Mul on isa kitarr kodus, aga ta ei ole enam aastaid seda mänginud," lausus Amaria, samal ajal värve võttes ja neid kokku segades, et saaks kätte Landoni nahavärvi. "Ma ei tea, iseenesest võiks minu pool," vastas ta õlgu kehitades, jättes seejärel aga oma tegevuse hetkeks pooleli ja tõstes pilgu poisile. "Tähendab, kui sul midagi selle vastu ei ole. Ma võiksin vabalt kusagile mujale ka ronida," lisas ta kiiresti juurde. Nad ju tegelikult ei teadnud üksteist väga ja äkki oli Landonil ebamugav talle lausa külla minna.

"Siis ma tulen keeltega ka," naeratas Landon. Ta tellis neid netist suuremates kogustes, sest nii oli palju odavam ja polnud vaja kulutada aega poodides kolamise peale, et õiged keeled leida. "Siis sa võid pärast mulle enda aadressi ka kuhugi kirjutada," lausus Robert, kuna ei teanud, kus tüdruk elab. Seda teadis, et Eastside.

Amaria naeratas, kui kuulis, et poiss siiski oli nõus tema jurude tulema ja kavatses veel lisaks keeled ka kaasa võtta. "Ma võin need keeled muidu ise ka muretseda. Ma küll ei tea, kas neid on olemas ka erinevaid sorte ja kas ma peaksin enne uurima, millised justnimelt minu kitarrile sobivad, aga ma usun, et kui ma kord muusikapoodi lähen, siis mind aidatakse seal," lausus ta, saades samal ajal õige tooni tegemisega ühelepoole ja alustades näo värvimist. Ta ei tahtnud väga, et Landon tema peale kulutaks. Tekkis selline väikene kompleks. Eriti veel, kuna ta ei teadnud, kui kallid ühed keeled olla võivad.

"Ma arvan, et sul on lihtsam, kui ma need lihtsalt kaasa võtan, poes üritatakse sulle kõige kallimaid keeli pähe määrida, mis ei pruugi üldse head olla," muigas Landon ja meenutas viimast käiku kohalikku muusikapoodi, kus leti taga oli mingi rõngastatud kutt, kes pakkus ainult kõige kallimat. Keeled ei maksnud palju ka, eriti Landoni jaoks, kellele tiksus igakuiselt kaardile teatud summa vanematelt pluss esinemised, mille eest ta väikest, rohkem sümboolset tasu küsis.

Nojah, tundus, et ennast välja rääkida sellest ei saanud. "Olgu peale," sõnas Amaria naeratades, hoides oma pilku veidi aega lõendil. Üsna pime oli ja seetõttu ei näinud ta väga hästi, kuid ta tõepoolest lootis, et ta nende värvidega väga pange ei pannu. Natuke varje sinna, natuke heledust tänna.. "Kas sa muidu klaverit ka mängid?" küsis ta, et vestlus päris ära ei vajuks. Klaver oli tal samuti juba mõningaid aastaid vana, kuid nägi endiselt ilus välja. Niiet sinna näiteks uusi klahve või pedaale küll vaja ei olnud.

Landon jälgis tüdruku käe liikumist ja ei uskunud, et ta ei oska pilli mängida. "Mängin küll," noogutas Robert. "Klaver on pisut raskem kui kitarr. Vähemalt minu arvates on," lausus mees pisikese vahega. Ehk oli asi selles, et klaver oli esimene instrument, mille ta selgeks sai ja kitarri jaoks olid sõrmed juba rohkem treenitud?

Amaria jättis hetkeks enda tegevuse pooleli ning tõstis silmad landonile. "Ja nüüd sa raudselt ütled, et sa mängid trumme ka," lausus ta. Kitarr, klaver.. Trummid oligi ju see kolmas niiöelda põhipill, milleta näiteks bändis oldud ei saanud. Ta jätkas enda maalimist, kummardudes jälle tagasi lõuendi poole. "Ei, aga mis klaverisse puutub, siis tahaksin ma selle ka selgeks saada. Millalgi. Mitte kohe muidugi. Enne võiks ikka kitarri selgeks õppida. Aga siis, kui mul kord see selge on - mis on tegelikult päris vähetõenäoline -, loodan ma, et mulle ei tekita klaver nii suuri raskusi."

Landon muheles. "Jah, mängin küll," noogutas noormees pead. Ta hakkas trumme üldse õppima seetõttu, et tundis puudust veel mõnest instrumendist. Hiljuti oli hakanud poisi peas tiksuma idee ka ukulele hankimisest, kuna kitarri ta juba oskas ja ukulelega sai lihtsamaid laule saata. "Selge," kuulas Rob neiut. "Kas sul on klaver kodus?" uuris Landon.

Muidugi mängis. Amaria isegi ei imestanud selle vastuse üle, kuid ta pidi tõdema, et tundis väikest imetlust küll. Viitsida pühendada nii palju aega, et õppida nii palju pille.. "On küll jah," noogutas ta vastuseks, "kahjuks ei mängi keegi seda enam praegu. Kui ma väike oli, siis kuulsin ema tihti mängimas, aga praegu.. Ei." What a pity. Ta vahetas pisut värve, kuna tundis, et nägu oli juba piisavalt värvi saanud ja nii kaua, kuni see kuivanuks, et ta saaks silmad ja muud asjad ka ära teha, otsustas ta näiteks ülevalt poolt tausta teha.

"Las ma arvan, ta pühendas end täielikult karjäärile?" uuris Landon. Vähemalt tema perekonnaga oli see juhtunud ja nüüd olid nad pigem grupp inimesi kui perekond. Ei tea, kas selle aasta jõulud pidid ka samasugused tulema kui eelmisel aastal? Lucy ei olnud ka mõni imedetegija, kes suudaks perekonna kokku tuua.

"Noh, jah, võib vist ka nii öelda," arvas Amaria õlgu kehitades. "Samas ma ei ütleks, et tal see karjäär kogu aja pidevalt ära võtaks. Tal on ju siiski vahepeal ka mõni puhkus ning nädalavahetustel on ta kodus. Ilmselt oli asi karjääri algul - peale aina tihenevaid ööpäevi ei mänginud ta enam ning lõpuks vajus vana harjumus ära. Ma kujutan ette, et seda on päris raske tagasi tuua." Nemad olid siiski endiselt täitsa nagu pere. Jõulud, tänupühad, 4th of July - kõik olid veel täitsa tähistamisrikkad päevad.

Landon ainult noogutas kogu jutu peale. Mõnes mõttes sarnanesid nad Amariaga päris palju. "Kuidas pilt edeneb?" küsis noormees naeratusega, ta ei tahtnud enne töö valmimist seda uuesti vaadata, et üllatusmoment oleks suurem. Nooruk tundis end juba mõnusamalt ja närv oli seest kadunud.

"Eks ta kuidagi edeneb," vastas Amaria naeratades. Kui Landon tõepoolest tahtis, et neidis terve pildi temast valmis teeks, siis pidi ta vähemalt tund aega veel seal olema. Päris suur võimalus, et isegi rohkem. Tund oli miinimum. Temal ei oleks seal istumise ja maalimise vastu midagi olnud. Landon oli täitsa tore poiss. Natuke tagasihoidlik tundus siiski. Tema ei suust ei paistnud jutt veel väga ladusalt tulevat, kuid äkki ajaga harjub rohkem ära.

Landon noogutas. Järelikult on juba midagi lõuendil, aga ilmselt läheb veel päris palju aega. "Sa oled Glees ka, jah?" küsis mees. Tegelikult ta teadis, et Amaria oli seal, aga üle võis ju küsida, sai vähemalt vestlust edasi arendada ja ei pidanud veidrat vaikusemomenti taluma.

See oli küll üsna captain obvious küsimus, sest niiii tagasihoidlik Amaria ka ei olnud, et teda Glee klubis võiks mitte märgata olla, eriti veel, kuna seal ei olnud ju ometi mingi sada inimest kohal. Kuid ta ei teinud mitte mingisugust sarkastilist märkust selle kohta, vaid naeratas lihtsalt. "Jah, olen jah," noogutas ta. Ta lihtsalt ei olnud selline. Iroonitsev. Võiks vist isegi öelda, et ta ei mõistnud seda eriti. Või siis lihtsalt ei tahtnud mõista. Elu oli ju lill. Milleks olla õel, kui saab ka teistmoodi?