Brotherhood

Hunter istus enda toas laua taga ning tegeles enda kooli asjadega, kui ta korraga samme kuulis, mis tema toast möödusid. Natuke tähelepanu ja peagi oli noorukile selge, et sammud läksid tagumiste tubade poole ja kuulusid ilmselt pere vanimale pojale. Tegelikult arvas Hunter, et on kodus üksinda. Ju siis oli Matt kas alumisel korrusel olnud või alles jõudis koju. Hunter mõtles hetke ning asetas siis pastaka enda poolikule esseele. Kui ta toolilt püsti tõusis, äratas ta tähelepanu Scooteris, kes enda pea ülesse tõstis ja poissi silmitses. Ilmselt lootis ta välja saada. Hunter muigas kergelt, silitas looma pead ning jalutas enda toast välja. Ta ei teadnudki tegelikult päris täpselt, miks ta enda õppimise pooleli oli jätnud ja nüüd Matti toa poole jalutas, aga ta tegi seda ja see tundus õige. Viimaks õige toa ukseni jõudnud, leidis ta selle kergelt praokil olevana. Hunter koputas kergelt vastu uksepiita ning lükkas siis ukse lahti, jäädes ukse avasse seisma, toetades end vastu piita, käed pükste taskusse surutus. Nooruk kandis sinised natuke kulunud koduseid teksaseid ja tavalist tumesinist pusa, mis oli eest lahti ja selle alt paistis välja must t-särk New Yorgi pildiga. "Hey, ma kuulsin samme ja mõtlesin, et tulen vaatan, kes veel kodus on," lausus Hunter, vaadates vennale otsa, "lähed sa täna veel kuskile?"

Matt jõudis just ühe tuttava juurest koju ja läks enda tuppa. Seal vahetas ta riided koduste mõnusate hallide dressipükste ja rohelise T-särgi vastu ning lülitas arvuti sisse, et meili vaadata. Ta kuulis tasaseid samme, Chad see ei olnud, kes võis kodus olla? Äkki Hunter. Mees vaatas ukse poole. "Hei jah. Ei lähe, miks küsid? Vaja kuhugi transporti?" küsis Matthew. "Kusjuures, ma viin su kunagi sõitma, saad praktikat," rääkis mees. Ta tegi ise endale load kohe kui sai, kuna tahtis ise sõita. Isa ka ei saanud alati meest sõidutada.

"Ei, ma ei lähe kuskile," lausus Hunter. Miks kõik alati arvavad, et ta transporti vajab? Ta käib nagunii enamasti jala. "Okey," muigas poiss, kui Matthew ta kunagi sõitma lubas viia. See oleks kindlasti lahe kogemus. "Ma mõtlesin, et kui sa väga hõivatud ei ole, siis äkki viitsid midagi koos teha. Sa lähed nagunii varsti jälle ära...," sõnas Hunter ning ootas nüüd huviga vanema venna vastust.

"Ikka võib, mida sa teha tahaksid? Korvi loopida? Loomadega tegeleda?" küsis Matt ja lülitas arvuti välja. "Või tahad niisama kodus passida?" pakkus mees välja ka kolmanda võimaluse, muidugi võis Hunter ise ka midagi välja pakkuda. Matthew poolest võisid nad sõitma ka minna ja mõnda drive-through'd ahistada.

"Korv on rohkem Lucase ja Logani teema, aga me võime äkki lihstalt pesapalli mängida või siis.....ma ei ole sulle juba ammu Wii's pähe teinud," muigas Hunter lõbusalt. Tegelikult ei olnudki tal väga vahet, mida teha. Peaasi, et saaks lihtsalt enda vanema vennaga natuke koos midagi teha. Matthew oli vist Rosie kõrval järgmine inimene perekonnas, kellega Hunter alati viisakas üritas olla ja võis isegi täita nende soove ja käske.

"Wii," sõnas Matt muigega. "Ma teen sulle täna äkki pähe," pakkus mees. Ta tõusis toolilt. "Wii ikka veel elutoas?" küsis mees üle, vahel oli see isegi mehe toas olnud ja kui ta koju tuli, olid erinevad mängude karbid voodi peal ja puldid ka, aga õnneks suuremat segadust ei olnud. Pealegi oli Hunter suhteliselt korralik. "Räägi siis, kuidas kool on alanud?" küsis Matt.

"Hah, looda sa," oli poiss enda võidus suhteliselt kindel, aga eks me näe peagi, kui roostes Matthew on. Kes teab, äkki on ta vahepeal hoopis edasi arenenud. "Jah, ma säästsin su tuba seekord," lausus Hunter kerge irooniaga. Pealegi on veider venna toas chillida, kui teda ennast kodus ei ole. Vähemalt Hunterile küll ei meeldiks, kui teised tema toas käiksid, kui teda ennast kodus ei ole. Lükanud end uksepiida vastast lahti, hakkas ta alla liikuma. "Normaalselt," sõnas nooruk selle tavalise sõna, "harjumatu on keskkoolis olla. Natuke raske on see, et kõrgema klassi õpilased on ka tunnis ja me õpime nendega samu asju. Aga eks ma saan hakkama." Hunter oli positiivne. Saab kas või kolmed, aga vähemalt saab läbi.

Matthew ainult turtsatas toa säästmise peale. Ta läks vennaga treppidest alla ja Matt lülitas teleka sisse. "Mis mängu mängime?" uuris mees. Ta ei olnud pikalt mänginud, üsna kindlalt tegi Hunter talle ära. "Sõpru oled leidnud? Rahvas on normaalne?" küsis mees edasi. Ei tea, kas Westi ja Eastide vahel olid samasugused pinged kui Matthew ajal? Loodetavasti mitte.

Hunter jalutas kapi juurde, kus kõik mängud olid ning libistas silmadega üle erinevate mängude nimede. "Spordi poole pealt ehk pesa või jalkat. Või kui sul kõmmutamistuju on, siis ma ostsin hiljuti ühe mingi uue. Ma ei ole isegi seda eriti mäginud. Ja siis on üks mingi rallikas," seletas poiss, peatades sõrmega antud mängude DVD selgadel. Mis puutus sõpradesse ja rahvasse, siis kehitas Hunter enda õlgu, "pole viga," lausus ta lühidalt, "aga mis mäng siis jääb?"

"Mmm....Pesapall," lausus Matthew. Tal oli praegu selle tuju ja polnud seda nii pool aastat mänginud ka. "Ja kuidas tüdrukutega lood on?" kiusas Matt muigega edasi. C'mon, Hunter oli juba 16, kindlasti olid tüdrukud ka mõtteis. Mees mäletas, et Hunteri-vanusena oli ta ise päris...Hull. Pehmelt öeldes hull.

"Okei," lausus Hunter ning libistas õige plaadi riiulist välja, avades peagi karbi ning pannes plaadi sisse. Ta võttis ühe puldi enda kätte ning pani mängu tööle, tuues samal ajal kuuldavale turtsatuse, kui Matthew tüdrukute kohta küsis. "Mis tüdrukud?" küsis poiss, vaadates vennale süütul ilmel otsa. Hetkel ei pakkunud talle tõesti keegi huvi. Noh, üks nagu oli, aga see oli Senior ja tal oli juba oam poiss olemas, kes käib ülikoolis. "Selle kiire asjaga on veel aega," sõnas Hunter viimaks ning jalutas venna kõrvale. "Noh, oled valmis?"

"Tahad siis öelda, et sulle ei meeldigi? Ei noh, statistika kohaselt peakski vist üks meie perest vikerkaarelaps olema," naeris Matthew. Naljatada ikka võis. "Olen," noogutas Matt, ta ei saanud arugi, et Hunter midagi varjas. Ausalt öeldes oli Hunter üldse hea vaikimises ja tagaplaanil püsimisega. Ta oli pere vaikseim inimene, mis oli tegelikult mõnus, sest Millie ja Rosie olid parajad mölamakid.

"Ole vait," sõnas Hunter venivalt ja samas lõbusalt. Õnneks ei olnud poiss selline, kes mõne vikerkaare nalja peale solvuks. Pealegi olid tema vastused venna küsimusele tõesti väga sinna suunas. Aga teeme ikka selle selgeks, et Hunter on nii otse kui veel olla saab. "Let the Game Begin," lausus tüüp ning vajutas starti. Nüüd oli aeg mängule keskenduda, kuigi eks samal ajal sai natuke juttu ka ajada. kas või selleks, et teist segada.

"Ha-haa," vastas Matt irooniaga. "You are SO going down!" lausus mees ja keskendus mängule. "Oota, kuidas-" hakkas mees küsima, kui juba lasi ühe palli mööda. Feil ruudus. Okei, tegelikult oli tore niisama ka mängida. "Mis võitjale auhinnaks saab?" uuris mees muigega. Ta võis hiljem ju veel võita, ega esimene punkt ei teinud midagi.

Kuulnud venna sõnu, pööritas Hunter lustakalt enda silmi, kuid kui Matthew kohe järgmisel hetkel palli mööda lasi, hakkas poiss naerma. "Jah, ma näen, kuidas sina hoopis siin enda punkte loovutad," muigas nooruk ning mängis edasi. Eks tal endal juhtus ka mõni väiksem viga, sest ega Hunter ei olnud isegi üsna pikka aega mänginud. "Kui mina võidan, siis sa viid mu järgmine kord k i n d l a s t i sõtima ja kui sina võidad.....selle mõtled sina välja," pöördus Hunter vaid hetkeks venna poole.