I can't control my ego

Parajasti oli käimas lõunaaeg, kui Xavier seadis sammud kooli katusele, et väike suitsupaus teha. Samuti oli ta sinna kaasa võtnud näksimiseks paar õuna ning pudeli Coca-Colat. Seal üleval oli mõnus istuda, sest harva tuli keegi segama ning täna oli üks sellistest päevadest, kui noormees vajas natuke rohkem privaatsust kui tavaliselt. Enamuse ajast püüdsid inimesed Xavi tähelepanu endale saada, mida kutt küll igati nautis, aga mitte praegusel hetkel - tal oli vaja rahulikult mõelda paarile hiljuti toimunud sündmusele. Sättinud ennast ühele pingile istuma ning otsinud taskust välja suitsupaki ja välgumihkli, süütas Xavier sigareti põlema. Kui mõni inimene julgeks väita, et suitsetamine ei ole rahustav, vaidleks Xavi talle pikemalt mõlemata vastu. Ainult nii sai kutt enda viha kontrolli alla. Nimelt oli mõni päev tagasi tema ego korralikult kannatada saanud ning nüüd vajas see taastamist.

OT: Greta

Täna oli Gretal esimene koolipäev. Oh fun day. Kuigi ta on Tree Hillis iseenesest terve nädala viibinud, sai kooli ületulemise paberid ametlikult sisse antud vaid mõni minut tagasi. Neidis oleks jõudnud esimestesse tundidesse, kui ta poleks sisse maganud. Ilma kalli onuta magaks Sassa ilmselt siiani. Kiirelt asjad kotti visanud ja söögipoolise enekarpi pannud ning sellegi kotti asetanud, jooksis Sass kooli.

Paberid direktorile viinud ja seega ametlikult kooli sissekirjutuse saanud, sai Greta ka enda tunniplaani kätte. Kuid oh üllatust juba oli söögivahetund. Kuigi oli tegemist esimese koolipäevaga, teadis Sass enamvähem täpselt, kus miski asub. Oli oma saabumise päeval saanud koolis kohe ka ringkäigu. Ideeliselt oleks pidanud paberid juba siis esitama, aga need saabusid postiga natuke hiljem. Endises koolis tekkis mingine väikene sekeldus nendega.

Direktorikabinetist lahkunud, suundus Sass koheselt katusele. Sai talle ka see koht ära mainitud ja et seal võib vaid vahetundidel käia. See, et katust üldisena suitsupausiks kasutatakse, neidis loomulikult ei teadnud. Ja see ei olnud ka väga oluline. Igasugused katustel söömised olid talle alati meeldinud. Ülesse jõudnud, istus ta ilusti pingile, koolikoti ilusti enda kõrvale asetades. Enne, kui ta midagi kotist välja koukima hakkas, sättis ta oma hobusesaba, mis joostes natuke kahjustada oli saanud. Soeng ilusti korraks, võttis Greta oma Avengersi-teemalise einekarbi kotist välja. Hommiku- ja lõunasöök ühes. Kolm võileiba, pool õuna ja banaan.

Jõudnud just teise võileiva söömiseni, sai ta endale seltsilise. Küll selles mõttes, et ta enam seal üksi polnud, sest mittemingisugust suhtlust ei toimunud. Mingi kiire pilk üksteisele ja teineteise sealolemise teadvustamine ja that's about it. Gretat ei häirinud see, et keegi sinna nüüd suitsule tuli ja loodetavasti ei häirinud ta oma kohalolekuga ka toda noormeest.

Xavier polnud pingil istuvast tüdrukust esialgu väljagi teinud. Alles nüüd suunas ta oma pilgu blondiinile, kes nähtavasti einestamisega tegeles. Kuna tema ei teadnud, kas tüdrukut suitsetamine häiris, otsustas Xavier igaks juhuks küsida. Rikub siin teise kopse muidu. Kutt võis ju olla ülbe ja enamasti teistega mitte arvestada, aga pragusel hetkel oli ta lahkem kui tavaliselt, mis tähendab, et tšikil vedas. Xavi lõpetaks tema palvel siin suitsetamise ja puha - naistega tulebki ilusasti käituda. "Kas see häirib sind, kui ma suitsu teen?" küsis Xavi tüdruku poole pöördudes. Kui ta neidist tähelepanelikumalt silmitses, jõudis noorukile kohale, et ta pole seda blondiini koolimaja peal varem näinud. Järelikult pidi olema tegu uue õpilasega. Kusjuures oli teine ka üsna kenake, suutes isegi Xavieri näole korraks kerge naeratuse tuua.

Veidi ootamatu oli too küsimus ja Sassy oli just uue ampsu võileivast võtnud. Nüüd pidi ta kurja vaeva nägema, et see kiirelt alla neelata ja mitte ära lämbuda. Kergelt köhima küll ajas, aga Greta suutis siiski lõpuks kuidagi kähedal häälel vastata: "Ei, ei.." üritas ta vähemalt vastata. Ja kuna ta hääl kõlas nagu sureva vanatädi oma, pidi ta korraks köhatama, et oma ilus hääl tagasi saada ja seejärel vastamsiega jätkata. "Vabandust.. ei, see ei häiri mind," lausus Greta õrnalt naeratades, viies pilgu hetkeks tollele kutile, seejärel taas oma toidule keskendudes.

Xavier hakkas tüdruku vastuse peale naerma, kuid ei öelnud rohkem midagi. Teine tundus kuidagi pinges olevat, aga kutt ei osanud arvatagi, mis seda võis põhjustada. Tema tulek? Igatahes sai Xavi rahus ja vaikuses oma sigareti lõpetatud ning sellest vähemalt praeguseks piisas. Kuna aega oli endiselt üle, ei kavatsenud ta veel katuselt alla minna. Võis ju näiteks uue tüdrukuga natuke teemat arendada ja välja uurida, kellega tal tegemist on. "Ma pole sind varem näinud, mis tähendab ilmselt, et oled uus," alustas Xavi. "Mis su nimi on?" küsis ta, pilk pööratud näitsiku silmadele. Blondid üldiselt Xavierile meeldisid ning ka see siin polnud mingi erand, aga ta kavatses enne tüdruku kohta natuke informatsiooni koguda ja siis alles vaadata, kas läheb sebimiseks või mitte.

Too naer tekitas Sassas kergelt ebamugava tunde. Naerdi ju tema elu, aga tõenäoliselt loodetavasti mitte halvas mõttes. Naermise põhjus oli tegelikult arusaadav. Veidikene. Ka Greta oleks ilmselt veidi naernud, kui keegi sureva vanatädi häälega midagi talle öelnud oleks. Ning peagi algas see uue õpilase piin. Thank you, Lord of All, for the pleasant upcoming days. Amen. "Mitte ilmselt, vaid päris kindlasti," noogutas ta, olles hetk tagasi lõpetanud õuna söömise ning kooris nüüd banaani. "Greta Sassa." vastas ta küsimusele puhtas Rootsi-pärases hääldusviisis. Kuigi neidis eeldas, et sellest vestlust tõotab tulla üleüldine 'who the fuck are you?!' küsimustik, otsustas ta lihtsalt viisakalt igale küsimusele vastata ja anda endast nii vähe informatsiooni, kui vähegi võimalik. Vahepeal leidis Sassy aega ka oma eine viimase osa, banaani, söömiseks.

Xavier ei osanudki ennast korralikult üleval pidada, mistõttu võis teda väga tihti ka ebasobivates olukordades naermas kuulda. Praegu aga oli kõik põhjustatud tüdruku hääletoonist, mis tundus tõepoolest kummaline. Samuti oli tema häälest kuulda aktsenti, mis pani Xavi pead murdma selle üle, kust tüdruk võiks pärit olla. Vahepeal otsustas ka Xavi natuke süüa ning noormees võttis endale näksimiseks õuna, millest ühe ampsu võttis. Kuulnud tüdruku nime, kergitas noormees küsivalt üht kulmu. Ega ta tšiki nimest küll eriti aru ei saanud, mis tähendab, et häälduse põhjal poleks Xavier seda kohe kindlasti kirjutada osanud. "Xavier," ütles noormees ka enda nime ning ulatas neidisele viisaka žestina käe. Pole tarvis kohe alguses matsi mängima hakata. "Kust sa pärit oled?" tuli noormees uuele küsimusele, sest Greta nime ja aktsendi põhjal võis kindlalt väita, et ameeriklane ta polnud.

Banaan söödud, asetas neidis koore lauale ning pani einekarbi tagasi kinni. Too küsiv ilme tõi Greta näole lõbusa muige. Peaks ta ehk oma nime täht-haaval ütlema? "Sasha on vist ameeriklastele suupärasem versioon minu nimest," sõnas ta aga selle asemel siin oma nime täht-haaval õpetama hakata. Jätaks temast natuke lolli mulje. Ja tõenäoliselt kuuleb noormees veel seda nime klassides, kus Greta ilmselt ennast tutvustama peab hakkama. Ja seal juba ta sellest spelling beest ei pääse. Ja kuna Xavier polnud maha istunud, tõusis Sassy suurest viisakusest käesurumiseks püsti. Ning hetk hiljem sai ta tagasi pingile maanduda. "Rootsi põhjapoolsemast osast," vastas neidis lühidalt järgmisele küsimusele, kaotamata ära sõbralikkust ja õrna naeratust. Järgmisena tõmbas ta oma koolikoti enda poole, et einekarp sinna sisse tagasi panna. Mitte, et ta lahkuda kavatseks, aga midagi tehes tundis Greta ennast mugavamalt. Aga kuna ta koolikott üsnagi väike oli, pidi ta sealt üht-teist välja võtma, et einekarp sisse ära mahutada. Seal polnud otseselt palju asju ja kaasa võetud õpikud ja mapp ja väike pinal ei võta palju ruumi, aga tipptasemel fotokas oli see ruumivaras. Ning et einekarpi kotti mahutada, pidi neidis just selle välja võtma. "Miks sa suitsetad?" uuris Sass samal ajal, kui ta oma einekarbi kotti mahutamisega tegeles.

Xavier hakkas naerma, kui Greta oma nime ameeriklasele kergemini hääldatavaks muutis. Nüüd vähemalt ei pidanud ta hakkama keelt väänama. "Kõlab kuidagi arusaadavamalt jah," pidi Xavier tõdema. Mis puutus tema enda nimesse, oli ka sellega mõnikord päris palju jantimist. Eriti siis, kui läks kirjutamiseks - Javier ja Zavier olid tavalised variandid, mida aeg-ajalt kohata võis. "See on Euroopas, eks?" tundis noormees huvi. Midagi oli ta nagu kuulnud, kuid ega seal Ameerikamaal eriti Euroopa geograafiat ei õpita. Tüdruku naeratus julgustas Xavieri veel küsimusi välja mõtlema, mis tähendas, et niipea ei kavatsenud ta mingil juhul neidist rahule jätta. Ikkagi uus ja huvitav uurimisobjekt. Kui Xavier märkas neidise fotokaamerat, tuli küsimus justkui iseenesest. "Sulle meeldib pildistada?" Tundus ju igati loogiline, sest miks ta muidu fotokat kaasas tassiks. Nojah, mõni tšikk teeb seda ka lihtsalt edevusest, aga Xavile jäi mulje, nagu oleks Greta teistsugune. "Harjumusest, ma arvan. Kunagi sai proovitud, hakkas meeldima ja nii see läks," vastas noormees Sassy küsimusele. Muidugi tahtis ta sellest kombest lahti saada, kuid tahtejõudu pole veel piisavalt.

Ja jälle ta naeris... selle kohta neidis küll midagi arvata ei osanud. Tolles lauses nagu küll midagi naljakat ei olnud. Vähemalt Greta ei näinud seal midagi naljakat. Ning jälle see jube ebamugav tunne. Kuid kui Xavier Rootsi asukohta küsis, sai Sassy naerda. Natukene ja üldse mitte laginal. "Jah, Euroopas," noogutas ta, endiselt muiates ning lisas siis nii igaks juhuks veel "skandinaavias." Too küsimus pildistamise kohta tõi aga rootslanna näole veidi ehk ootamatult õnneliku naeratuse. Väga hea teema. "Fotograafia on mu kirg," vastas neidis küsimusele erilise innuga. Tolle suitsetamise värgi kohta oskas Sassa ainult noogutada. Mis seal siis ikka. Fotograafia on Greta jaoks omamoodi nikotiin. Miski, milleta on praegusel hetkel raske elu sellisel õnnelikul kujul ette kujutada.

Xavier ei saanud isegi aru, mis teda selle tibi jutus nii väga naerma ajas, aga ta ei saanud lihtsalt tõsine olla. Kui varem oli ta kavatsenud siia tulla selleks, et omaette olla ja natuke mõelda, siis praeguseks olid plaanid muutunud. Ja otseloomulikult tegi tema teadmatus Gretale nalja, kuid erinevalt tüdrukust ei tekitanud selline reakstioon Xavile ebamugavustunnet. Neidise täpsustuse peale Xavier noogutas, kuna mingisugune pilt tuli tal Euroopa kaardist isegi silme ette, aga ta polnud endas sada protsenti kindel. "Kui kaua sa pildistamisega oled tegelenud?" küsis noormees edasi. Vähemalt oli neil midagi ühist, sest ka Xavile meeldis fotograafia. Küll aga sattus ta pigem kaamera ette kui selle taha, kuid eelkõige on tema puhul siiski tegemist spordihulluga.

Tibi ei ole kindlasti midagi, millega sobiks Gretat kutsuda. Tal on küll veidi välimust antud, et ameerika-stiilis tibiks hakata, aga siiani on neidis suutnud jääda üsnagi kinniseks ilusaks skandinaavia neiuks. "Üle kahe aasta tagasi hakkasin sellega tegelema, kahe aasta eest sain omale korraliku fotoaparaadi ja sellest ajast nagu tõsisemalt, võinii." vastas Sassy lühikese mõttepausi järel, võttes kätte oma fotoaparaadi ning seda igast võimalikust küljest vaadates, üritades meenutada seda, kui kaua on tal olnud õnne sellist vidinat omada ja sellega töötada. "Kui palju sa fotograafiast tead?" uuris ta, tõstes pilgu oma ilusalt vidinalt noormehele.

Xavieri jaoks olid kõik ilusad tüdrukud tibid ning seda sõna ei pelganud kutt ka kasutada. Vähesed tšikid solvusid selle peale, aga eks leidus ka erandeid, kes lugesid sellest sõnast välja midagi solvavat. "Mida sulle pildistada meeldib? Loodust? Inimesi? Midagi muud?" küsis Xavier järgmisena. Greta fotoaparaat oli küll üsna hea mudel, kuid Xavi kodus leidus veel paremaid. Mitte et ta seda nüüd tüdrukule ütlema hakkaks. See kõlaks liiga ülbelt. "Ma pean tunnistama, et pole sel alal mingi spetsialist. Ühtteist ma siiski tean ning olen pildistanud ka, kuid enamasti olen mina hoopis see, kes kaamera ees seisab, mitte selle taga," rääkis noormees, pidades silmas tööd, mida tal aeg-ajalt ema rõõmuks teha tuleb.

Tibi on ilus intellektita tütarlaps. Välimust on Gretale antud, aga puruloll ta kohe kindlasti ei ole, mis teeb tema jaoks tibi solvavaks. Mõni pipar, kes igast iluoppidel käib ja seda ja toda suurendada laseb, aeledes ise vanemate või kaasa vara otsas, omamata korralikku haridust - vot selline on pilt, mis lööb Sassyle ette, kui sõna tibi kasutatakse. Väga kaugel sellest, kes neidis on. "Pildistanud olen nii loodust, inimesi kui hooneid, aga kõige parema meelega inimesi. Mulle pakub huvi see, kui võimelised on inimesed liikuma ja painduma ja see kõik on nii ilus ja üleüldse on inimesed ilusad. Mingid poseerimised mulle väga ei meeldi, see ei ole loomulik olek. Ma istuks parema meelega põõsas ja pildistaks. Nii palju ilu igalpool," jäi Sasha veidi pikemaks jutustama. Ta oleks hea meelega veelgi pikemalt rääkinud, aga ei ole vaja avaldada liiga palju infot kellelegi, kellega sa eriti tuttav ei ole. See, et Xavi nii mõndagi pildistamisest teadis ja et ta pigem kaamera ees kui taga oli, oli päris mõtteid liikuma panev teadmine.

Xavier kuulas huviga, mida Greta talle rääkis, laskmata ainsatki sõna kõrvust mööda. Tõsi ta on, tüdruk tundus selle põhjal palju targem kui noormees alguses arvanud oli. Nagu näha, siis polegi kõik blondiinid ühte auku kukkunud. Mis üldse blondiinidesse puutus, siis need olid tavaliselt ka Xavieri peamine sihtmärk. Põhjuseid selleks oli mitmeid: nad olid (enamasti) kuumad, pipardasid harva ning neid oli kerge kätte saada. Miski aga pani Xavieri arvama, et Gretaga tal nii lihtsalt ei lähe, mis tekitas veelgi rohkem põnevust. Saab ta väljakutsega hakkama? "Kui su lemmikobjektiks on pildistamisel inimene, siis mis sa sellest arvad, kui teeksin sulle ettepaneku mind pildistada?" tuli Xavi enda jaoks küllaltki huvitava pakkumisega lagedale. "Mõtlen ma muidugi pildistamist loomulikus olekus, sest usu või mitte, aga ka mulle ei meeldi tegelikult poseerida. Mulle ei meeldi üldse asjad, mida mulle peale surutakse," lisas noormees ning pööras pilgu Greta silmadele, jäädes neidise reaktsiooni ootama.