I can't control my ego

Sassit ei pannud imestama ettepanek Xavieri pildistada, kuid sellegi poolest oli näha üllatunud ilmet ta näol. Ta üritas nagu välja mõelda mingit lauset vastuseks, mis ei näitaks väga välja seda, kui imeline idee see oli ja et Xavier oli lihtsalt kullatükk, et sa selle ise välja pakkus. Ja vastupidiselt, et ei jääks muljet, et ta ennast kuidagi sunnituna tunneks. Too lisandunud lause tõi Greta näole õrna naeratuse. "Mulle see sobib.. ainult, et ma ei taha järgmisse tundi hilineda" noogutas rootslanna, näitamata üleliigselt välja oma innukust seda väikest fotosessiooni siin läbi viia. Ja kuna mõlemale tundusid pildistamise juures meeldivat sarnased asjad, siis tundus, et siin saab lõbus olema. Nii palju, kui seda lõbu on antud.

Xavier hoidis muiet tagasi, kui ta märkas tüdruku näoilmet. Too polnud vist sellist pakkumist oodata osanud? Ka Xavile endale polnud tavaline teha selliseid ettepanekuid, aga tänase päeva võiks lugeda erandite hulka. "On see tund tõepoolest nii tähtis?" uuris Xavier, vaadates tüdrukule kutsikapilguga otsa, pea kergelt vasakule poole kaldu. Tavaliselt oli noormehes vähemalt nii palju kohusetunnet, et mitte tundides poppi teha, isegi kui ta vahepeal seal magamisega tegeleb. Muidugi võisid nad oma sessiooni ka mõnel teisel päeval ette võtta, aga siis tekiks Xavil kõvasti mõtteainet selle kohta, millal ta vaba on. Suurema osa ajast pidi ta paraku veetma trenni tehes, et püüelda oma suurima unistuse poole...

Küsimuse peale oli esmane reaktsioon selline veidi arg noogutus. "Esimesse tundi uues koolis hilineda ei ole just kõige kenam. Mul on niigi uue õppekeelega kohanemisega raskusi, ei taha enda jaoks asju raskemaks teha." vastas Sassy sõbraliku naeratuse saatel. Koduste töödega pole hullu. Onu saab aidata, kui neidisel endal mingeid probleeme või hetkelisi segadusi tekib. Koolis peab ta aga ise hakkama saama. Aga algused on alati need kõige raskemad. Küll Greta hakkama saab. "Kui kaua see vahetund üldse kestab?" oli koheselt Sassi küsimus.

Xavier ei tulnudki enda küsimust esitades selle peale, et Greta puhul võiks hilinemisel hoopis teised tagajärjed olla. Kuna ta siia alles tuli, peaks vähemalt alguses suutma endast õpetajatele korraliku inimese mulje jätta, sest üldiselt hilinejaid ei sallita. Ei tuleks endast hea esmamulje kujundamisel kasuks. "Selge. Siis peame ehk oma ettevõtmise mõni teine kord ära tegema," arvas noormees. Ka temal oleks kasulik siiski tundi minna. Kuulnud neidise küsimust, võttis Xavier taskust telefoni ning viskas sellele korraks pilgu peale. "Napilt alla kümne minuti on veel jäänud," sõnas ta vastuseks. Selle ajaga ei jõuaks vist kuigi kaugele...

Hea esmamulje pole Greta jaoks niivõrd tähtis. Esmamuljed on tihtipeale petlikud. Pigem loeb see, mida rootslanna oma kodutöödega teeb või ei tee ja kuidas ta tunnis kaasa teeb. Hilinemised ei tule tema puhul kõne allagi. Ja see, et nad pildistamisega mõni teine kord tegelema peavad hakkama, kõlas nagu plaan järgmiseks kohtumiseks. Ja tundus, et olenemata oma jubedast tagasihoidlikkusest oli Sassy suutnud endale mingisugusegi sõbra leida. Kui püsivaks see sõprus kujuneb, näitab tulevik. "Mhm. Ma saan üsna iga kell kohale ilmuda. Kui ma ära ei eksi või tööl pole." sõnas Sasha, sättides oma hinnalise kaamera tagasi kotti, sest tundus, et praegu see kasutust nagu ei leia. Oma küsimusele vastuse saanud, noogutas neidis mingise umbmäärase mõmina saatel. "Sa võiks mulle senikaua rääkida koolis toimuvast."

Kusjuures Xavieri arvates ei tundunud Greta üldse nii tagasihoidlik. Oli ju loogiline, et kui uus õpilane tuleb võõrasse kooli ning peab ka teises keeles rääkima hakkama, on ta alguses natuke häbelik, käib mööda nurki või muud sarnast. Nädalaga peaks aga uue kohaga enam-vähem ära harjuma. Ning Xavierile pakkus Greta ikkagi huvi, kuigi tüdruk ei rääkinud just palju. Xav oli kindel, et ühel hetkel saab ta tüdruku rääkima, aga selleks on muidugi aega vaja. "Kus sa üldse töötad?" uuris noormees. Mis puutus võimalusse ära eksida, siis vaevalt see väga tõenäoline on. Tree Hilli suguses väikelinnas on kuhugi eksimine ikka paras väljakutse. "Oleneb, kui palju sa juba ise kuulnud oled... Huviringide tööga oled kursis?" pakkus Xavier ühe teema välja, aga ta ei tahtnud hakata enne seletama ja siis pärast selguks, et Sassy juba teab nende kohta kõike...

Pea hakkas vaikselt valutama. Väga harjumatu on nii pikalt teises keeles rääkida. Inglise keele tunnis pidi küll inglise keelele ennast ümber lülitama ja tund toimus enamasti inglise keeles, aga palju sa ikka keskendud seal sellele, et sa emakeeles ei räägiks? Nüüd on aga selline olukord, kus ei saa emakeelseid lauseid või fraase vahele lükkida, sest Xavier ei saaks selles mõhkugi aru. Ja õigete sõnade leidmine ja nende grammatilise korrektsuse kontrollimine võtab aega ja pea teeb siin juba ületööd, mis toob endaga omakorda kaasa peavalu. "Book Nookis." lausus Greta lühidalt. Ja ega sinna midagi juurde ka lisada polnud. Võib-olla ehk põhjendused miks just seal ja miks üldse tööl, aga need on hetkel rohkem kui üleliigsed. Huviringide tegevuse koha pealt pidi Sass pead raputama. "Direktor rääkis küll midagi.. aga ma ei mäleta suurt midagi. Olin liiga väsinud, et keskenduda sellesse, mida direktor rääkis." Olenemata sellest oli talle meelde jäänud see, et on fotograafiaring ja sinna kavatses ta kindlasti minna. Aga mitte midagi muud ta ei teadnud nende huviringide kohta. Ka seda mitte, millal fotograafiaring toimub.

Xavier ei osanud arvatagi, et Greta jaoks võiks olla raske nii pikalt inglise keeles lobiseda. Rääkis ta ju üsnagi soravalt, ei kokutanud ega pidanud pikki pause - keeleoskus oli tüdrukul vähemalt suhtlustasandil küll hea. Rootsi keelt ei osanud Xavier aga sõnakestki. Kui ta isegi kuuleks kedagi omavahel selles keeles rääkimas, ei tuleks talle pähe, et tegemist võiks olla just rootsi keelega... "Selge. Ehk astun sealt kunagi läbi, kui rohkem aega on. Saaks äkki koos midagi ette võtta," arvas noormees. See oli ka põhjus, miks ta üldse küsis, kus tüdruk töötab. "Olgu. Ma siis teen sulle lühikese ülevaate sellest, mida meie koolis teha saab," alustas Xavier ning jäi natukeseks mõtlema, enne kui jätkas. "Meil on siin näiteks kunsti-, draama-, loodus- ja fotograafiaring. Ma pakun, et see viimane võiks sind kõige rohkem huvitada... Lisaks nendele võid astuda ka Glee Clubi või kisakoori. Minul kahjuks korvpalli kõrvalt millegi muu jaoks eriti aega ei jää, aga toimuvast tean siiski päris palju. Kui sul tekib mõni küsimus, võid alati minu poole pöörduda."

Sasha noogutas selle peale, et noormees kavatses teda kunagi töö juurde külastama tulla. Fit yourself. "Ma olen kaks päeva nädalas tööl. Seda, mis päevadel ma tööl olen, ei julge ma väga lubada." lisas neidis nii igaksjuhuks. Et Xav siis väga üllatunud poleks, kui Gretat Book Nooki minnes ei leia. Kui noormees hakkas huviringidest rääkima, jäi neidis hoolikalt kuulama. Nagu öeldud, teadis ta fotograafiaringist juba enne ja midagi muud huvipakkuvat nagu ei olnud. Eriti Glee Club ega kisakoor. "Aitäh. Ega sa ei juhtu teadma, millal need ringid toimuvad?"

"Pole probleemi. Küll ma välja uurin," lubas Xavier. Temale polnud see mingi probleem korraks oma sportautoga Westside'ile vurada ning kui Gretat seal polegi, sõidab lihtsalt koju tagasi. Pole midagi rasket. Kuulnud tüdruku küsimust, vajus noormees mõneks ajaks mõttesse. See oli hea küsimus, isegi väga hea. Xavier polnud kõikide huviringide ajakavasid pähe õppinud. Hea seegi, kui ta õigeks ajaks korvitrenni jõudis... "Vot peast ma kahjuks öelda ei oska, kuid ma võin sinu jaoks need ajad välja uurida," pakkus Xavi. Küll ta täna mõne teise vahetunni ajal tüdruku üles otsiks ning talle siis informatsiooni edastaks.

Xavier oli nii üllatavalt vastutulelik kõige suhtes. Milline kena inimene. Greta ei osanud nagu eriti reageeridagi, kui ainult naerata ja olla õnnelik, et ta noormehega kokku juhtus. Too järgmine pakkumine tundus iseenesestmõistetav; nii palju kui ta siin Xavieriga koos olnud oli. "See oleks sinust väga lahke ja ma oleksin ülimalt tänulik, aga tõesti sa ei pea seda tegema," sõnas Sassa selle peale. Tegelikult on Greta rohkem kui lihtsalt tänulik kogu selle abi eest, mis Xav talle osutab. Ja salaja lootis Sasha, et noormees seelikukütt ei ole; või ta on lihtsalt gei. Tundus kuidagi liiga lahke, eriti noormehe kohta. Rootslanna oleks oodanud sellist vastutulelikkust eelkõige naissoostisikutelt. Too väljendamatult häid emotsioone tekitab lahkus tekitas kergelt ka umbusaldust.

Xavier oskas tõepoolest endast jätta tüdrukutele positiivse mulje ning oma nunnu ja igati abivalmi olekuga justkui kinnitada, et on täiesti omakasupüüdmatu, kuigi tegelikkus nägi välja oluliselt erinev sellest pildist, mille ta endast maalis. Xavi oskas kaval olla ning oma tõelist palet näitas alles siis, kui ta enam nunnut ja üleliia hoolitsevat kutti mängida ei viitsinud - kui selleks polnud enam vajadust... "Mul läheks selleks kõigest paar minutit," ei jätnud noormees jonni. Miks mitte juba samamoodi jätkata? "Aga... ma arvan, et peaksin nüüd minema hakkama. Tund on kohe algamas," sõnas kutt mõne hetke pärast, kui oli enda telefonile kiire pilgu visanud. "Hiljem näeme?" küsis ta igaks juhuks veel üle.

Greta naeratas jätkuvalt. Ei osanudki nagu enam midagi selle peale öelda. Sõnatuks võtab selline lahkus. Tolle tunni alguse mainimine tuli vägagi ootamatult. Vahetund juba läinud? Assa raisk. Vahetunnid tegelikult lendavad tõesti kiirelt. Koti väiksest taskust kiirelt telefoni välja võtnud ja kella piilunud, oli veidi šokeeritud ilme Sassy näol. Vetsust peab veel läbi hüppama ja nii võib veel tundi ju hiljaks jääda. "Jah, ma pean ka nüüd jooksma," sõnas Greta, kiirelt telefoni tagasi taskusse libistanud ning luku kinni tõmmanud. Ta tõusis rutates püsti ning vinnas koti õlale. "Hiljem näeme, Xavier," lausus Sassy, hetke noormehe eest seistes, tahtes teda nagu tänutäheks kogu osutatud abi eest kallistada, aga kuna targem idee oli ikkagi seda mitte teha, siis vaikne mühatus peaaegu märkamatu noogutuse saatel ja ära ta kaduski. Jooksusammul vetsu otsima ja peaaegu jumalat paludes, et ta nüüd tõsiselt tundi hiljaks ei jääks.

Xavier muigas Gretale järele vaadates, kui tüdruk kiirelt minekule asus. Peagi oligi tšikk noormehe vaateväljast kadunud ning mis tal endalgi muud peale enda tundi lohistamise üle jäi. Erinevalt blondiinist lahkus Xavier tavalises kõnnitempos katuselt ning võttis suuna 2. korrusel asuva ajalooklassi poole. Kuna kell polnud veel helisenud, sai kutt rahulikult lonkida ning omi mõtteid mõelda. Näiteks sellele, et peagi näeb ta jälle seda kuuma blondiini. Yeah, blondid olid endiselt tema peamine sihtmärk... Klassi jõudis noormees täpselt õigel ajal, sest täpselt sel hetkel, kui ta ukse avas ning ruumi sisse astus, heliseski kell tundi.

OT: lõpp