munch munch munch

Istudes veel keemiaklassis, luges Helena minuteid söögivahetunnini, sest nälg oli juba näpistama hakanud ja hommikusöök oli neidisel täna väikese sissemagamise tõttu vahele jäänud. Kuulnud viimaks päästja koolikella helinat, ajaski näitsik end püsti ja suundus koos kaaslastega klassist välja. Jõudnud sööklasse, võttis Helena endale pastat ja apelsinimahla ning suundus lauda, kus istus juba üks noormees. "Tohib siia istuda?" küsis ta igaks juhuks, sest võib-olla hoidis see kutt kellelegi hoopis kohta.

OT: Xav

Xavier istus sööklas laua taga, ees kandik veel lõpetamata prae ning veeklaasiga. Käes hoidis ta kaustikut, uurides keskendunult bioloogia konspekti, kuna juba ülejärgmisel tunnil pidi neil töö tulema. Muidugi õppis noormees eelmisel päeval kodus selleks tööks, kuid natuke kordamist ei saanud kunagi paha teha. Kuulnud aga, et keegi teda kõnetas, tõstis Xav pilgu konspektilt ning vaatas otsa tüdrukule, kelle nimi talle esialgu meelde ei tulnud. Tavaliselt istus noormees küll enda tiimikaaslastega ühes lauas, aga kuna ühtegi neist praegu kohal polnud, võis ta vabalt ka selle tüdruku seltskonda nautida. Kui aga tüübid mingil ajal peaksid välja ilmuma, saavad kutid ju nendega ühineda. "Jah, ole lahke," vastas Xavier lühidalt ning libistas samal ajal kergelt kummardudes enda kaustiku laua juures lebavasse koolikotti tagasi.

Helena naeratas poisile sõbralikult ja võttis lauas tema kõrval istet. Ta hakkas vaikselt oma pastat hävitama ja pööras pilgu uuesti noormehele, kui too konspekti ära pani. "Bioloogia?" küsis ta. Neidis oli isegi endale just Dani konspektid ümber kirjutanud ja neid natuke isegi vaadanud, sest tööni pole enam üldse palju jäänud. Ilmselt täna õhtul tuleb ka suurem õppimine.

"Jah, kordasin mõned mõisted üle," vastas Xavier ja hakkas uuesti enda varem pooleli jäänud toitu sööma. Kui vaikus hakkas juba piinlikuks muutuma, pööras noormees pilgu uuesti tüdruku poole. "Meil on vist mõni tund koos?" küsis ta veidi kahtleval toonil. Ei saanud ju sada protsenti kindel ka olla, sest suhelnud nad varem polnud, kuna mõlemad liikusid nähtavasti ringi erinevates seltskondades: Xavieri semudeks olid korvpallurid ning nendega kaasas käivad kisakooritüdrukud, aga enda kõrval istuva neiu kohta ei osanud ta midagi järeldada, kuna ei teadnud teda veel piisavalt hästi. Muidugi annab seda veel parandada.

Helena noogutas ning lasi oma pastal hea maitsta, siis rüüpas ta peale ka apelsinimahla. "Mis tundides sa üldse käid?" vastas neidis poisi küsimusele omakorda küsimusega ja otsis korraks välja oma märkmiku, et sinna pilk heita. "Minul on matemaatika, bioloogia, geograafia, muusika ja kehaline muidu. Aga valikainetest käin filosoofias, psühholoogias, meedias ja draamaringis," rääkis näitsik. Draamaring tuleb juba laval olemise pärast kasuks ja kes teab, võib-olla teeb Helena kunagi ka oma näitlejadebüüdi.

Tüdruku küsimuse peale jäi Xavier korraks küll mõttesse, aga üsna varsti meenusid talle kõik tunnid, kus ta käib. Kõigest viis neid ju ainult oligi, sest valikaineid kutt ei tunnistanud. Bioloogia, inglise keel ja kirjandus, ajalugu, füüsika ja kehaline kasvatus," loetles noormees kõik aned ette, kus ta kohal käis. "Lisaks tavalistele tundidele käin korvpallis," ütles ta igaks juhuks sinna juurde, sest päris igaüks koolis ilmselt tema nime ja nägu kokku viia ei oska. Mis tulevikku puutus, olid Xavieril juba aastaid kindel plaan paigas: temast peab saama elukutseline korvpallur. Ükski muu variant polnud aktsepteeritav.

"Siis meil on bioloogia ja kehaline koos," järeldas Helena noormehe jutust. Võimalik, et ta oli Xavi ka varem näinud, kuid ei suutnud tema nägu meelde jätta. "Aga muidu käin ise veel Glee klubis ja tegelen muidu ka muusikaga. Kui kitarrimuusikat keset koridore kuuled, olen see suure tõenäosusega mina," rääkis näitsik oma pastat hävitades. Ta ei teadnud kedagi teist, kes keset koridore kitarri mängiks, kuigi ta teadis päris mitut inimest, kes muidu kitarri mängivad. Helenale lihtsalt meeldis koridorides muusikat teha.

Neidise lause peale noogutas Xavier kergelt pead. Mida muud tal olekski üldse lisada, kui kõik niikuinii loogiliselt kõlas. Glle klubist suhtles Xavier üsna mitme inimesega, aga alles nüüd sai ta teada, et see tema kõrval istuv tüdruk samuti laulmisega tegeleb. "Eks ma üritan siis järgmistel kordadel mööda koridore jalutades silmad ja kõrvad lahti hoida," sõnas tüüp naeratades. "Kuidas ma sind kutsuma peaksin? Ma tean küll, et oleme juba piisavalt kaua ühes koolis käinud, aga mul on piinlik tunnistada, et ei tea ikka veel sinu nime," rääkis Xavi ja rüüpas enda veeklaasist väikese lonksu. Toit oli praeguseks juba otsa saamas, kuna üldiselt oli selle noormehe puhul tegemist kiire sööjaga. Samuti oli see praad päris hästi õnnestunud nagu enam toite Tree Hill High's, mida Xavi tavaliselt lõuna ajal ostis.

Helena naeris kergelt, kui tema kõrval istuv noormees ütles, et ei tea ikka tema nime. "Ma olen Helena," lausus ta naeratades. Kuti enda nime oli neidis samuti kuskil kuulnud, aga talle ei tulnud see hetkel meelde. "Sina olid vist see Javier või Xaver või keegi selline?" küsis ta igaks juhuks uuesti üle, kuigi võis ikka täiesti mööda panna. "Ma loodan sind siis näha, kui ma koridorides musitseerima juhtun," lisas ta ning võttis lonksu oma apelsinimahlast.

"Olgu, jätan meelde," lubas Xavier, kui tüdruku nime kuulis. Tegelikult tundis ta küllaltki suurt piinlikkust, kuid viga oleks seda välja näidata. Nagu kohe kuulda sai, oli Helenal võrreldes temaga kõvasti parem mälu. "Xavier. X-tähega," lausus noormees muige saatel. Selle nimega olid jah päris huvitavad lood. Igaüks kippus omamoodi hääldama ning sellised olukorrad polnud üldse haruldased, kui Xavi oli sunnitud tähthaaval enda nime ette veerima, et mõnel oleks võimalik sellest üldse aru saada. "Ma kuulaksin huviga," lausus kutt kergelt naeratades. Peagi tõusis ta laua tagant püsti, et oma nõud ära viia ning siis tüdruku juurde tagasi minna.

Helena noogutas, kui noormees tema nime meelde lubas jätta. Noh, näis, kuidas sellega veel olema hakkab, aga kindlasti jääb Xavierile tüdruku nimi meelde, kui nad suhtlevadki nüüd natuke rohkem. Näitsik hakkas naerma, kui kuulis, et oligi noormehe nimega natuke mööda pannud. "Olgu. Xavier," lausus ta, et nimi paremini meelde jääks. "Eks ma jään sind siis ootama, Xavier," lausus Helena naeratades, kui noormees mainis, et kuulaks huviga tema muusikat. See tegi küll meele heaks. Kuni Xavi käis nõusid ära viimas, sõi neidis ise oma pastast veel viimased ampsud.

Kui Helena juba teist korda tema nime kordas, ei saanud Xavier kuidagi enam naeru pidada. Ei, hääldusel polnud viga midagi, aga nalja tegi talle hoopis see, kui järjekindel tüdruk oli. Pani imestama, miks ta varem Helenaga suhelnud polnud, kuid eks olnud Tree Hill High's linna väiksusest hoolimata üsna palju õpilasi. Nende kõikidega iga päev juttu teha poleks ka kõige parema tahtmise juures võimalik. Saanud toidunõudest ja kandikust lahti, jalutas Xavier neidise juurde tagasi. "On sul mõni idee, kuhu edasi võiks minna?" küsis noormees. Loomulikult pidas ta silmas kohti koolimajas, kuna tundide lõpuni oli veel omajagu aeg ning Xavi oli popitamise jaoks liiga kohusetundlik.

Helena jõi veel oma mahla, kui Xavi tema juurde tagasi tuli. "Kui võimla vaba on, võime korvpalliviskeid teha, kuigi hoiatan ette, et ma olen selles üsna koba ja mulle meeldib võrkpall rohkem," vastas näitsik. "Aga muidu...õue ehk?" pakkus ta veel variante...muidugi juhuks, kui võimla kinni peaks olema. Tundide lõpuni oli tõepoolest üsna palju aega.

Xavier hakkas Helena pakkumise peale naerma. "Ei, me ei pea tegema seda, mis ainult minule meeldib," kostis tüüp. Ta oli juba sellega harjunud, et kõik inimesed ei ole samasugused korvpallimaniakid. Ei peagi olema. Teine variant oli rohkem mõeldav, sest ilmal polnud praegu midagi viga. Ei sadanud vihma ega olnud ka liiga külm. "Olgu. Õue võiks minna küll," jäi Xavi neidise ettepanekuga nõusse. Kaua nad seal muidugi olla ei saaks, sest varsti tuleb järgmine tund peale ning peab õigeks ajaks klassi jõudma.

"Jah, värske õhk ei saa kunagi paha teha," lausus Helena ja ajas end püsti, et siis ka enda nõud ära viia, sest mahlaklaas oli lõpuks tühi. Naasnud Xavi juurde, ei vaevunudki tüdruk enam istuma, võib ju kohe ka õue minna. "Ma olen valmis," lausus ta poisile, tõmbas pusa luku kinni ja lükkas oma äsja tumedaks värvitud pikad juuksed ühe kerge liigutusega selja taha.