munch munch munch

Xavier jäi ootama, kuni Helena enda nõud ära viis. Kui tüdruk tema juurde tagasi tuli, hakkas Xavi juba aeglasel sammul väljapääsu poole kõndima, oodates neidist endale järgnema. Õige pea olidki nad juba koolimaja vangistavate seinte vahelt väljas. Jah, värske õhk oli tõepoolest kasulik. Võttis pingeid maha ja tegi enesetunnet palju paremaks kui enne. "Räägiksid mulle äkki veel midagi endast? Midagi sellist, mida ma veel ei tea," pakkus Xavier ühe jututeema välja. Kuna ta tõesti tüdrukut kuigi hästi ei tundnud, ei osanud ta praegu paremat teemat mõelda. Järgmisel korral on kindlasti juba tublisti lihtsam.

Väljas olles tekkis tõepoolest vabaduse tunne ning Helena jalutas koos Xavieriga pinkide poole, mis koolimajast natuke eemal asusid. "Mul on vanem vend, kes on hetkel New Yorgis ülikoolis," rääkis Helena. Kuigi neiu ise oli viimast aastat koolis, kõhkles tema veel oma erialavalikus. Kas minna ülikooli või mitte minna? Kui minna, siis mida õppida? Või siiski mitte minna ja aasta vabaks võtta? "Ta õpib arstiks," rääkis neidis edasi, hoides oma silmi Xavi omadel. "Ma olin mõned nädalad tema juures ja tagasitulek pani mind mõistma, et mina ei tea isegi, mida edasi teha ja varsti tuleb hakata ülikoolidesse juba avaldusi saatma. Ma olen mõelnud millelegi muusikaga seotule, aga ma kõhklen ka selles. See on nagu mingi ummikseis. Mul on lihtsalt tunne, et varsti ma pöördungi psühholoogi poole nagu Dany soovitas."

Xavier kuulas tähelepanelikult, mida Helena rääkis. Ta mõistis väga hästi tüdruku kahtlusi. Enamik inimesi ei oska selles vanuses öelda, mida nad tulevikus teha tahaksid. Isegi kui nad arvavad, et teavad väga hästi, ei pruugi see üldse nii olla ning hiljem tuleb enda otsuseid ümber teha. Xavieril õnneks niisugust probleemi polnud - tema oli juba kümnesena enda tuleviku paika pannud ega kavatsegi oma plaanist taganeda. "Minul on samuti vanem vend, kes käib ülikoolis," teatas Xavi. Ta oli väga uhke enda venna üle, keda pidas üheks enda suurimaks eeskujuks. "Võib-olla polegi psühholoog nii halb mõte. Ta võib aidata sul endas selgusele jõuda," lausus kutt pärast lühikest mõttepausi.

Helena pandi kooli aga 6-aastaselt ja ilmselt võis see olla põhjus, miks tüdruk veel ei teadnud, mida ta teha tahab. Ta oli noor. Samas kui ta oleks aasta hiljem kooli läinud, oleks tal võib-olla siht selge. "Räägi mulle oma vennast," palus Helena huvitatult. Niisiis on neil kahel midagi ühist, kuid Xavil on veel aega otsustada, mida ta pärast lõpetamist teeb. "Ma tunneks end nii veidralt, kui psühholoogi juurde lähen," lausus Helena. Ta arvas, et psühholoogi juures käivad need, kellel ei ole mõistusega kõik kõige paremas korras.

Xavier ei kavatsenud pärast keskkooli lõpetamist edasi õppima minna, vaid pühenduda täielikult oma suurimale kirele - korvpallile. Muidugi ei tähenda see, et ta üldse kunagi ülikooli minna ei kavatse, kuid aega on piisavalt. Pole tarvis kohe pärast keska lõppu sinna ronida. "Mu vend Henry on 21-aastane, tõeline südametemurdja," alustas Xavier. "Praegu õpib Wilmingtonis õigusteadust, kuid varem tegeles ta jalgpalliga, olles meie perekonna au ja uhkus." Ta ei teadnudki, mida rohkemat oma vennast rääkida. "Paljud inimesed arvavad, et psühholoogi külastavad ainult ebastabiilsed inimesed, aga usu või mitte - isegi mina olen psühholoogi vastuvõtul käinud," rääkis kutt. Tema puhul oli tegemist küll spordipsühholoogiga, aga erilist vahet polnudki.