Hulkur Rasmus

Too laupäeva õhtu, kui Sayer Alexiga aega veedab. Jessical polnud uhkes üksinduses midagi teha ja kuna Lizziel oli ka omi asjaajamisi, otsustas tüdruk niisama hulkuma minna. Westside'i tänavad on ikka veel ohtlikud, aga üks park, kus mingid noored eurooplaste moodi jalkat tagusid, tundus täitsa ohutu. Jessie istus ühele kiigule ja vaikselt edasi-tagasi kõikudes, vaatas ta neid mängivaid noori. Kõlab uskumatult, aga Jessica kadestab selliseid kampasid - tal pole siiski kunagi sellist sõprade seltskonda ümber olnud.

OT: Hunter

Hunter istus ühe suure tamme otsas ühel jämedamal oksal, kuhu sai end ilusti istuma sättida nii, et selg vastu tüve toetub ning lehed natuke tuult kinni hoiavad, kuigi ega sügis tegi puud juba aina hõredamaks enda tuulte ja vihmadega. Poiss istus ja joonistas midagi enda käes olevasse joonistusmärkmikku, mis oli A4 formaadis ja ikka korralikult paks. Selle vahele oli pandud ka niisama lahtiselt osad pildid. Ehk siis sealt võis kõike leida. Hunter oli enda pildiga juba poole peale jõudmas, kui korraga puu all olevate kiikude juurde jalutas ei keegi muu kui Jessica Hill. Poisi hingamine läks ühe korraga segamini... või ta unustas selle sootuks. Ta praktiliselt sundis õhku enda kopsudesse minema ja siis jälle välja tulema. Rääkimata sellest, kuidas tema käsi kergelt higistama hakkas ja süda kiiremini põksuma hakkas. Hunter ei teadnud, kas peaks rahulikult istuma ja ootama kuni tüdruk ära läheb või siis alla minema ja temaga juttu rääkima. Aga millest? Millest oleks neil kahel üldse rääkida? Jessica ei teagi, kes ta on. Tõmmanud käega läbi enda juuste, hingas nooruke poiss pahinal välja. Ja enne kui ta pidama sai, tõi ta kuuldavale ühe aevastuse, mille pärast ta peaaegu tasakaalu kaotas, kuid suutis siiski oksale püsima jääda. Oi, kui mark see oleks olnud, kui ta sealt alla oleks kukkunud. Hunter kandis muidu musti ketse, tavalisi sinakaid teksasi, ja tumemusta jopet. Tema käed olid soojasaamiseks kaetud ilmasõrmedeta kinnastesse. Nendega oli hea joonistada. Ja poisi helepruunid juuksed olid musta mütsi all peidus. Sügis siiski juba.

Jessica võpatas kergelt, kui keegi aevastas. Ta vaatas segadusel ilmel ringi, sest see aevastus kostis nii lähedalt, aga inimesed olid temast kõik kaugel. Kui ta taipas, et hääl kostus ju ülevalt poolt, tõstis ta oma pead, et tamme otsa vaadata. Ja seal see aevastaja oli. "Terviseks," lausus Jes naeratades, tundes tolles poisis noorima Sommersipoisi ära. Freshman, kellega Jessical nii mõnedki tunnid koos on. "Mida sa joonistad?" uuris Jessie, viibates peaga joonistusplokile.

Kui Jessica noormehele viisakalt 'terviseks' lausus, ilmus tolle näole vaid üks totakas naeratus ning tema nägu muutus mõne võrra punasemaks. Noh, aga selle võis ka külma arvele panna. Poiss vaatas lihtsalt tüdrukut, kuid ta ei julgenud talle täitsa otsa vaadata, rääkimata tema ilusatest silmadest. "Mina...emn....ühte putukat, kes siin samas on....oksa peal ma mõtlen....," suutis poiss viimaks ühe lause kokku panna, kuigi see oli väga katkendlik nagu oleks Hunter korraga igasuguse kõnevõime kaotanud. Neelatanud kuuldavalt, asetas poiss pliiatsi plokile. "Kas sa...ootad kedagi?" küsis nooruke poiss kui vaikus liiga rõhuvaks muutus ja ta leidis, et peaks midagi küsima. Ja see küsimus tundus kõige normaalsem nende kõigi kõrval, mis tema peas tiirlesid.

Seda puna Hunteri põskedel Jessica ei näinud. "Su hobi?" küsis Jessie,"Oksal istudes putukate joonistamine, ma mõtlen." Putukas püsib paigal või liigub aeglaselt või on Hunter lihtsalt kiire joonistaja? Joonistamisoskus on miski, mis Jessie'le alati muljet avaldab - see on see, et ise ei oska ja siis paneb imestama, kuidas teistel nii hästi välja tuleb. Mõni teine vaatab ilmselt Jessicat ja mõtleb samamoodi - seda muidugi tantsimise osas. Või vibulaskmises. "Siia ei oota," raputas Jes pead. Jeanette ootas kõnet. Õigemini ta lootis, et Sayer annab talle märku, kui Alexi juurest jalga laseb. Ei tea, kuidas Sayga on, aga Jessie tahtis tänase öö Sayeri kaisus veeta.

"Joonistamine - mingis mõttes. Oksal istumine - mitte väga. Putukate joonistamine - ainult siis kui mõni lahedam leidub nagu see siin," lausus Hunter tüdruku sõnade peale. Mis putukasse puutub, siis see lihtsalt püsis paigal. Või kui liikus, siis vähe. Külmaga jäävad ju putukad ka loiumaks. "Siia ei oota, aga kuhu siis?" küsis poiss uudishimulikult. Pärast küsimuse esitamist leidis ta, et see ei ole tegelikult tema asi ja ta ei peaks seda väga uurima, aga asi on lihtne. Kui Jessica ei taha, siis ei pea ta vastama. Või siis mõelgu midagi välja ega Hunter nagu nii kontrollima ei lähe.

Jessica naeratas kergelt, oskamata midagi öelda. "Kas ma saan ka seda putukat hiljem näha?" küsis Jes ja täpsustas siis,"joonistatuna." Elusaid putukaid ta näha ei taha, need on enamasti rõvedad. "Koju," vastas Jessie lühidalt ja täiesti ausalt. Polnud tegemist mitte millegi nii isiklikuga. Isiklik oleks see, kui Hunter uuriks, et miks ta ootab.

"Võimalik. Kuigi selle pildiga läheb veel aega," lausus Hunter õlgu kehitades. Tegelikult oli ta aga rõõmus, et näitsik tema pildi vastu huvi tundis. Ta oli üldse õnnelik, et näitsik teda kõnetada suvatses selle asemel, et lihtsalt minema oleks jalutanud. "Selge," noogutas Hunter. Tüdruk elas ju nüüd Westside'il. Kõik teadsid seda.

"Joonista rahulikult. Ma ei pea seda pilti tingimata täna nägema, me näeme koolis nagunii iga päev," lausus Jessica. Neil on Hunteriga siiski päris mitmed tunnid koos. Ametlikult sissekirjutatud on tüdruk küll Eastside'is, aga hetkel pesitseb ta tõesti Westside'il. Elaks ta hetkel residenstsis, istuks ta praegu oma koeraga mere ääres rannamaja läheduses. "Sa tulidki siiapoole silda eesmärgiga puu otsas istudes joonistada?" uuris Jessie.

"Muidugi," lausus Hunter. Nii et Jessica ikka oli märganud teda mõnes tunnis. "Võibolla. Ma ei tea," kehitas noormees õlgu, "ma tahtsin lihtsalt joonistada ja kuna see putukas tundus piisavalt huvitav, siis ma ronisin puu otsa, et teda lähemalt uurida." Tegelikult käis Hunter päris tihti siin pool silda, sest siin oli rohkem rohelust. Ja loodus talle meeldis. "Westside'il on kuidagi rahulikum olla, kuigi see peaks see õudne ja must linnaosa olema," turtsatas Hunter.

Jes muigas. Hunter ronib puu otsa, et putukat lähemalt näha, Jessie seevastu astuks palju samme tahapoole, et putukat silme eest saada. Halvimal juhul lömastaks selle pisikese eluka. Tjah. Kui Jes ei teaks, et need tüübid, kes ta kinni nabisid ja lahti riietama hakkasid, on trellide taga, ei julgeks Jessie Westside'i tänavatel liikudagi. Veel vähem siin elada. "Siin liigub vähem rahvast, ilmselt seepärast nii rahulik tundubki," arvas Jessica. Eastside'i tänavatel on palju rohkem rahvast ja neil paistab alati kiire olevat.

"Jah, võimalik," lausus noormees õlgu kehitades. Kuna ta sai pildil põhilised jooned paika, siis pistis ta enda ploki ja pliiatsid kotti ning ronis siis oksalt alla. Jõudnud parajale kõrgusele, hüppas ta murule, maandudes üsna kergelt. Hunter mõtles juba hetkeks sellele, et mis siis kui ta kukub maandudes, aga ei...kõik läks hästi. Asetanud enda asjad kiigupuu kõrvale maha, istus ta teisele vaba kiigele. "Kas sa käid tihti siin pargis?" uuris Hunter. Ta oli näitsikut siin mõned korrad näinud, aga siiski mitte väga sagedalt. Aga samas oli tegemist siiski üsna suure pargiga ja nad lihtsalt ei satunud kokku võibolla.

Jessica raputas pead. "Ma tulen siia siis, kui ma õnnetu olen," rääkis Jessica ausalt,"ja seda juhtub õnneks harva. Eastside'il elades võis mind sellistel hetkedel rannast leida, aga siin ajab park ka asja ära." Seda Jessica ei rääkinud, et päris alguses käis ta Green Poison Bar'is joomas, kui ta kurb või vihane oli. Selle hetkeni, kuni ta seal juhtus sel päeval olema, kui Sayer tööl oli - tore, sest võib-olla oleks ta praeguseks joodik valmis. Jessica pööras oma pilgu poisilt liuväljale ja muigas kergelt. Gonna be fun. "Tule," lausus Jeanette, võttis Hunteril käest kinni ja tõmbas ta kiigu pealt alla. "Lähme laseme liugu."

"Miks sa siis õnnetu oled, kui küsida võib?" küsis noormees ning tema silmis oli tõesti näha siirast huvi. Ta ei tahtnud, et näitsik õnnetu oleks. Mingil määral oli siis näitsik nagu Huntergi. Kui halb või kurb tuju oli, siis sai alati loodusest rahu ja häid mõtteid, kuidas edasi käituda. Tüdruku edasine käitumine tuli Hunterile suure üllatusena. Kui Jes tema käest kinni võttis, vaatas ta talle üllatunult otsa, kuid liikus temaga kaasa. Ta oli liiga hämmeldunud, et midagi teha. Jessica Hill oli just praegu tema käest kinni võtnud. "Ma loodan, et sa tead, mida sa teed," pomises poiss kui nad liuvälja juurde jõudsid. Tüdrukud tuli ikka ees üles lasta.

Hunterile ta nüüd küll põhjusest ei räägi. Oma suhteid Sayeriga arutab ta ainult Sayga, teised ei pea nendevahelistest nääklustest üldse teadma. "Ma oleks ilmselt palju rõõmsam inimene, kui ma nii kiirelt ei solvuks või nii isekas ei oleks," lausus Jessica. Tegelikult pole Jessie'l ju mingit probleemi - ta on kade lihtsalt. Tahab ise Sayeriga praegu aega veeta. Aga kui seda ei saa, siis ei pea ta ka üksi kodus norutama. Hunter jäi esimesena ette ja kui tal midagi selle vastu pole, et Jessicale seltsi pakkuda, siis mitte poisiga mänguväljakut vallutada.
Ausalt öeldes pole Jessical aimugi, mida ta teeb. Jessie ronis redelist üles, aga ta ei lasknud enne liugu, kui Hunter ka üles jõudis. Jessica võttis uuesti Hunteri käest kinni ning lasi koos temaga püsti seistes liumäest alla. Sellega ta aga ei arvestanud, et liumäe alumine ots ei lähe sujuvalt maha, vaid pigem järsult, kaotas ta pinna jalge alt ja otsis tasakaalu Hunterilt, kes alles liumäel oli, mistõttu ta poisi lihtsalt pikali lükkas, kukkudes ka ise ning nii libisesid nad Jessica kiljumise saatel liumäelt alla liivale.