Hulkur Rasmus

"Sa ei ole isekas," lausus Hunter koheselt, "solvumise koha pealt ei oska ma kahjuks midagi öelda." Samas ei ole ju poiss tegelikult tüdrukuga varem koos olnud. Hell, ta ei ole temaga isegi rääkinuda. Tegelikult ei oleks ta temaga täna ka ilmselt rääkida julgenud, kui Jes ise suud lahti ei oleks teinud. Igastahes nägi Hunter tüdrukus ainult täiuslikkust. Tema arvates oli tegemist imelise neiuga. Aga see selleks. Roninud näitsiku järel redelist ülesse, jäi poiss hetkeks seisma. Ta ikka arvas, et tüdruk läheb ees ja tema järgi, aga kus sa sellega. Enne kui ta aru sai, libises ta juba püstises asendis liumäest alla. Ja siis....pauhhh. Hunter ei saanud midagi enne aru kui ta juba liiva peal lebas ja oigas. "Ma ei lase sinuga enam kunagi koos liumäest alla," oigas poiss ja ajas end küünarnukkidele. Auch. Alaselg oli päris korralikult valus. "Jäid terveks?" küsis ta igaksjuhuks. Ja enne kui ta pidama sai, tõi ta kuuldavale turtsatuse ja hakkas naerma, sest ta mõtles sellele, et kui keegi enid nägi, siis oli see paras tsirkus.

Jessica ei viitsinud Hunteriga vaidlema hakata ja seepärast ei hakanud ta oma isekuse teemal rohkem sõna võtma. Hunter ei tunne teda piisavalt selleks, et tema iseloomu kohta midagi öelda. Hunterit oigamas kuulda oli piin, seda enam, et tema on selles süüdi. Jessie ise ei saanud üldse haiget, kui liiva peale pikali kukkus. Kisakoorist on palju kasu – kukkudes teab, kuidas mitte haiget saada. Oleneb ka muidugi sellest, kui kõrgelt ta kukub. Jes kükitas poisi kõrvale ja hammustas huulde. „Anna andeks, Hunter,” palus Jessie. Ta ei hakanud vastamagi sellele, kas temaga kõik korras on. Sellest sai Hunter ilmselt juba ise aru.

Liiva peale kukkumine polnud midagi. See oli valus kui ta poole liumäe peal pikali kukkus, sest Jessica leidis, et tema käest kinni võtmine on nii hea mõte. Ei olnud tegelikult, aga see tuli liiga hilja ilmsiks. "Kõik on korras. Mitte midagi surmavat," lausus Hunter, kui oli naermise lõpetanud ja tüdrukule otsa vaatas, "mu alaselg sai natuke kannatada, aga muidu oli see üks vägev sõit. Ma pole kunagi varem sealt nii alla tulnud." Hunter raputas veel kergelt naerdes enda pead ning ajas end siis püsti, kloppides enda riided ära ning venitades enda selga.

Kuna Hunter naeris, siis võis Jes rahulikumalt hingata - poiss jääb elama ja valudes ta ei piinle. "Ilmselt enam ei tule ka nii alla," muigas Jessie. Tjah, pimedas võõrast liumäest püsti seistes alla laskmine polnud hea idee. Oleks võinud enne ikka kindlaks teha, milline see liumäe maapoolne ots on. Tüdruk tõusis püsti, kui Hunter seda tegi. Ta libistas kellavaatamiseks telefoni taskust välja. Tundub, et Sayer ei kavatsegi talle täna helistada.

"Jah, parem oleks. Hea, et siin ühtegi last kohal pole - näitame siin väga halba eeskuju," sõnas Hunter ning vaatas tüdrukule muiates otsa. "Ootad kellegi kõne?" küsis poiss, kui tüdruk enda mobiili kontrollis. Või tahtis tüdruk lihtsalt kella vaadata. Ka see on võimalus. "Ega kui sa tahad kuskile minna, siis sa ei pea minuga siin enda aega kulutama," sõnas Hunter. Ta surus käed oma teksade taskusse.

Ootas kõnet jaa. Jessica noogutas. "Igatsus on päris kole asi," lausus Jes. Nooruki viimase lause peale vaatas Jessie Hunterile otsa, suul kerge muie. "Esiteks, pigem kulutan kellegagi koos aega, kui raiskan seda kuskil üksinda lollusi ja muid rumalusi tehes," lausus tütarlaps, "ja teiseks, mina olin see, kes juttu alustas." Kui Hunter Jessicat tunneks, loeks ta sellest vastusest välja, et Hunteri kohalolek, vaatamata sellele, et nad üksteisele pole muud kui kaaskannatajad mõnedes tundides, on Jessicale praegu päris oluline.

"On tõesti," lausus Hunter. Tema vanemad vennad ja õde olid ju pidevalt linnast väljas. Seega võib öelda, et ta teadis, mida tüdruk tunda võis. "Väga tore, mis me siis ette võtame, et su mõtteid mujale viia?" küsis poiss, vaadates tüdrukule entusiastlikul ilmel otsa. Jessica oli talle ju just öelnud, et Hunteri seltskond on talle meelepärane.