And the leaves came tumbling down

Lucyl oli kindlasti neid reisijutte tuhat ja üks tükki olemas. "Kaua sa tavaliselt ühes riigis viibid?" uuris noormees edasi, kuigi hetkeks käis tema peast läbi mõte, et võibolla on ta liiga uudishimulik ja tekitab naisele varsti juba intervijuu või uurimise tunde. "Ma olen ainult korra ülikooli ajal Aafrikas käinud. Käisin seal rohkem Lõuna-Aafrika piirkonnas erinevates riikides," lausus Colin, kui jutt juba reisimisele läks.

Oli küll intervjuutunne. "Kas sa kavatsed mõnele ajalehele müüa eksklusiivintervjuu Lucy Prince'iga," päris Lucy lõbusal häälel, "sest sattusid sellise isikuga kokku ja mõtlesid, "oh! Uuriks natuke!"? Sest kui sa seda plaanid, siis oleks kavalam kuhugi maha istuda ja asjale väärikama olemuse anda." Ta hakkas vaikselt naerma, kuid rahunes üsna kiirelt, et saaks järgmisele küsimusele vastata. "Täiesti oleneb. Vahel olen kuu, vahel kolm. Sõltub sellest, mida ma sinna tegema lähen, mis aastaaeg on, kas on mingeid festivale või pühasid... Ilmastikuolud, liiklus... Passisin kord Kanadas kaks nädalat lihtsalt sellepärast, et lumetormi tõttu tühistati kõik lennud," jutustas naine.

"Täpselt nii, kuidas sa mind küll läbi nägid," naeris mees. Okei, peab vist natuke enda uudishimu talitsema. "Mul ei ole kohe kindlasti kavas kuskile ajalehele või ajakirjale midagi kirjutada. Ma tunnen niisama natuke selle fotograafi ja sinu puhul ka ajakirjaniku elu vastu huvi. Aga siiski võime kuskile maha istuda," pakkus Colin, üritades ennast natuke välja vabandada. Edaspidi peab lihtsalt vähem küsimusi küsima. "Siis püsid sa ikka ühes kohas piisavalt kaua, et sellest aimu saada. Need paari-kolme päevased reisid kaotavad vaikselt minu jaoks võlu," sõnas mees.

"Ma käisin viimati mõnel nädalast lühemal reisil siis, kui veel internaadis õppisin ja meil väljasõidud olid," mainis Lucy. "Nüüd ei saa vähema kui kuu ajaga mitte midagi tehtud-nähtud." Rääkides võttis ta kaamerarihma kaela ümbert ja, mõelnud hetke, ulatas oma vahtralehekimbu Colinile, et see seda hoiaks, kuni ta kaamera ära paneb. "Siin lähedal peaks olema mingit sorti kohvik, ehk liigume sinna?" küsis naine, kui ta aparaati selle kotti, mille rihm tal diagonaalis üle pea sätitud oli, pakkis, et kallis seade viga ei saaks. Mälukaardid on muidugi kõige olulisemad, aga kaamerast oleks ikka kahju ilma jääda.

Colin võttis vahtralehed enda kätte, kui naine enda kaameraga tegelema hakkas, et seda ära panna. "Sinu järel sellisel juhul," muigas noormees, sest ta ei ole veel kõikide kohtadega kursis ja ausalt öeldes ei olnud tal hetkel õrna aimugi, mis kohvikut Lucy silmas peab. "Mis kaamerat sa üldse kasutad, kui see just saladus ei ole?" uuris Colin, viies enda sinised silmad kaamerale, mis kotti läks.

Kaamera turvaliselt kotti pakitud, võttis Lucy vahtralehed tagasi ja viipas, hakates juba kõndima. "Mul on Nikon D7000," vastas ta puulehti silmitsedes. Ilusad värvilised oli, lapsed olid päris hea valiku teinud. Nii hea, et ta hetkega ümber mõelnult taas kaamera kotist välja tõmbas ja selle Colinile ulatas. "Palun tee must üks pilt," palus naine kotiklappi sulgedes. Pilt meenutuseks sügisest kodus. Harjumuspäraselt vaba käega juukseid kohendanud, võttis naine lehekimbu kätte kui pruudikimbu.

"Ma ise eelistan Canonit, aga eks igal ühel ole oma lemmikud," lausus mees. Colin ise kasutas Canon 1Dx kaamerat ja oli sellega siiani täitsa rahul. Samas ega hea kaamera ei tee sinust head fotograafi. Õige fotograaf on see, kes suudab ka kõige tavalisema seebikarbiga midagi ilusat välja võluda. "Nagu soovid," lausus Colin. Võtnud Lucy kaamera enda kätte, astus noormees mõned sammud taha poole, et parem pilt saada. Ta sättis mõned minutid kaamerat ning tegi siis üksteise järel mitu pilti. Siis saab naine hiljem valida, millised alles jätab. "Vaata, kas sobivad," sõnas nooruk ja ulatas kaamera tagasi naisele, kui oli tema juurde jõudnud.

Kui Colin pilti tegi, naeratas Lucy kaamerale võluvalt. Tema kaameranägu oli see, mille ta ikka ja jälle mõnel oma reisil pildile lasi jäädvustada, taustaks oaas või liustikud või muud imeasjad. Saanud kaamera tagasi, saatis naine Colinile tänuliku naeratuse ja sirvis pilte, mille mees teinud oli. Praegu tundusid need pildid ilusad, aga kui ta kodus maha istub ja neid hoolikamalt vaatab, vot siis jõuab selle sügisese tausta ja nende sügislehtede ilu tõeliselt temani. "Aitäh, need on suurepärased," kiitis Luce kaamerat taas kotti pannes, et seejärel kõndimist jätkata. "Räägi nüüd, kuidas sa fotograafia avastasid," palus ta silmi mehele pöörates. Let's hear it, shall we.

"Pole tänu väärt," lausus Colin käega lisalt õhku lüües. Kõigest mõned klõpsud. Pealegi on iga hetk, mil tal on kaamera käes olnud, kordaläinud hetk. "Uhhh," hingas mees pahinal välja, jalutades naise kõrval mööda teed edasi. "See oli kolmanda klassi lõpus, kui minu kooli tuli üks uus loodusõpetuse õpetaja ja muidugi pidi ta olema meie klassijuhataja. Igatahes oli tegemist toreda meesõpetajaga, kes tuli hiljem välja, oli kunagi elukutseline fotograaf olnud, aga siis hoopis õpetaja ameti vastu võtnud. Et pikk jutt lühemaks teha, siis oli meil üks klassireis ja me pidime seal mingi võitsluse tarvis pilte tegema ja talle jäid minu omad silma. Järgmisel aastal avas ta koolis fotograafia ringi ja praktiliselt sundis mind seal käima. Well...olgem ausad," muigas noormees, "esimestel kuudel see mulle ei meelinud, aga mingil hetkel käis mingi klõks ära ja siis ei saanud ma enam kaamerat käest. Ja kuskil viiendas klassis otsustasin ma juba, et minust saab fotograaf," lausus Colin. Mitte mingi väga eriline tee fotograafiani, aga siiski vastus Lucy küsimusele. "Ja kuidas sina siis fotograafia avastasid?" uuris mees vatu ja seda mitte viisakusest, vaid tõsisest huvist.

Lucy kuulas Colini juttu põnevusega. Mehe hobil oli päris põnev "saamislugu", erinevalt tema enda omast. "Vau," ütles naine, kui tema vestluskaaslane lõpetas. "Sinu kõrval on minu lugu kiirtee unemaale," turtsatas ta. "Ma avastasin fotograafia kui millegi, millega tahaksin tulevikus leiba teenida, tegelikult osana oma tõelisest huvist, kirjutamisest. Kirjutasin jutukesi ja näidendeid ja arvamuslikke mõttelõike üles juba siis, kui koolis käidud vaid kaks-kolm aastat, kuskil... vist seitsmendas klassis tekkis vajadus oma juttudes kirjeldatud kohti ka jäädvustada, sest ammutasin inspiratsiooni endast ümbritsevast, milleks olid muuhulgas ka teatud kohad Liverpoolis. Üks klassiõde laenas mulle oma kaamera ja hakkasingi pildistama... Mingi hetk paluti mul kooli seinalehe jaoks artikkel kirjutada, panin sinna ka pilte ja sealt see üleüldine kiitus ja värk peale hakkaski. Nüüd on fotograafiast saanud kirjutamisega võrdväärne hobi, mis on iseenesest samm edasi," lõpetas Luce oma jutustuse. Maru jutustus ka. Vähemalt olid nad kohviku juurde jõudnud ja sinna naine nüüd suunduski.

Colini jaoks ei olnud see sugugi igav. Tal oli huvitav seda kuulata, sest iga inimese edulugu on siiski erinev ja omamoodi huvitav. Kui nad kohviku juurde jõudsid, avas noormees naisele ukse ning sisenes tema järel hoonesse. Leidnud kaks vaba kohta, võttis Colin seal istet, eemaldades enda üleriided, et ruumis palav ei hakkaks ja siis pärast väljas jälle külm ei oleks. Nende juurde ilmunud teenindaja asetas lauale menüüd, millest ühe Colin endale kätte võttis ja uurima hakkas. "Oskad mulle öelda, mis siin head ka pakutakse?" tõstis noormees enda sinised silmad menüült naisele.

Lucy tänas viisakalt, kui Colin talle ukse avas, ja astus kohvikusse, kus peagi vaba lauda märkas. Sinna istunud, said nad üsna kiirelt ka ettekandja tähelepanu ning kahe menüü omanikuks. Küsimust kuuldes naeratas naine laialt. "Ehee," tegi ta, "ma pole siin kunagi käinud. Parki minnes märkasin vaid vilksamisi, et mingi koht on, kus tunduvad olevat head söögid-joogid. Aga," sõnas ta silmi menüüle langetades, "mina arvan, et see banaani-toffeekook võib päris hea olla." Mingit korralikku sööki ta küll ei taha, aga magus läheb alati. Pealegi kõlas selle koogi kirjeldus hästi. "Ja üks kohv selle kõrvale."

"Siis pean ikka ise midagi välja otsima," muigas Colin, lastes silmadel üle ridade liikuda. Kõikidel kookidel olid nii rikkalikud nimed, aga ei tea, kas maitse ka selle nime taga sama imeline on? "Hmm...ma võtan siis selle vaarika-šokolaadikoogi," luges noormees menüüst, "ja üks kohv kuluks ka ilmselt ära." Teenindaja, kirjutas kõik üles ja kadus siis koos menüüdega. Libistanud aeglaselt silmadega üle kohviku, lõpetasid mehe sinised silmad viimaks naisel.

Vaarika-šokolaadikook kõlas sama hästi nagu tema enda valik, aga nüüd oli hilja oma valikut muuta. No jah, järgmine kord, kui ta siia tuleb, võtab ta selle teise variandi. Lucy saatis ettekandjat pilguga ning pööras siis oma pruunid silmad Colinile. "Ehk räägid sellest stuudioideest lähemalt? Mind hakkas see täitsa huvitama," palus naine.

Colin vaatas pisut üllatunud näol naisele otsa, sest see tähendas talle siiski päris palju, et Lucy kuulsusega fotograaf selle vastu huvi tundis. "Mul on hoone välja otsitud juba. See jääb küll Westside'i, aga ta on otse jõe ääres. Tegu on ühe vanema punastest telliskividest kahkorruselise hoonega. Alumisele korrusele tahaksin ma galerii ja kontoriruumid teha ja teisele korrusele siis stuudio," seletas noormees, "muidugi on see hoone väga lagunenud ja keegi ei ole seal juba aastaid sees käinud, aga ma näen temas potentsiaali. Ta vajab kõvasti remonti, aga mul on aega. Ma ei kavatsegi seda mõne kuuga valmis saada."