And the leaves came tumbling down

Ilus sügispäev lihtsalt nurus, et ta oma kaamera võtaks ja linna peale jalutama läheks. Tavaliselt tegi ta seda alati, kui oli võõrsil ja päev tõotas tulla trés bien. Sel korral polnud ta küll võõrsil, kuid ka kodulinnas võis pilte klõpsutada, eriti kui tema viimane visiit siia oli aastaid tagasi ja linn vahepeal muutunud. Midagi võiks mälestuseks ka kaasa võtta, kui keset India ookeani peaks koduigatsus peale tulema. Vaimne märkus: tee vanematest ja vennast korralikud pildid. Nüüd aga jalutas naine Westside'il pargis ringi, kaamera rihmapidi ümber kaela sätitud ja aparaat ise "laske"valmis, et hetke jäädvustada. Peagi üks suurepärane hetk saabuski - neli väikest nii 5-6-aastast last möllas lehehunnikus, kilgates ja rõkates, nii et terve park kajas. See kutsus naeratuse Luce'igi suule, kui ta pilte klõpsutama hakkas. Sügis kodulinnas!

SPOILER: Click to show

Colin oli otsustanud, et sellise ilmaga majas püsimine oleks lihtsalt patt ja seega seadis ta enda sammud sügisesse Westside'i parki. Fotoaparaadi oli ta otsustanud koju jätta, sest ta tahtis lihtsalt niisama jalutada ja loodust nautida. Maailm läbi objektiivi oli muidugi imeline, aga ilma selleta ei olnud ka väga viga. Mehe käed olid surutud siniste teksade taskutesse. Lisaks neile kandis ta musta jopet, mis oli sellise ilma jaoks täpselt paras. Ta oli juba mõnda aega mööda pargiteed jalutanud, kui talle jäid silma väikesed lapsed lehehunnikus. Tegelikult oli neid raske mitte märgata, sest nende hääled olid vähemalt kaks korda suuremad kui nad ise. Mehe suule ilmus mõnus naeratus, kui ta edasi jalutas. Alles mõne aja pärast märkas ta eemal ka üht naisterahvast, kes lapsi enda kaamerasse jäädvustada üritas. Colin ei suutnud fotograafina lihtsalt naisest mööduda ja seega võttis ta suuna tema poole. Jõudnud talle küllalt lähedale, tundis ta naises ära ühe noormehe jaoks üsna kuulsa fotograafi. Mida tegi ta aga Tree Hillis? "Tere," lausus mees viimaks kõlavalt, "vabandust, et ma Teid segan, aga kas te olete Lucy Stratton Prince?" Pärast küsimuse esitamist jäi Colin naisele vastust ootavalt otsa vaatama.

Kellegi häält kuuldes pööras Lucy kaameraobjektiivi kõnelenu poole ja vajutas nupule, tehes isikust pildi. Alles seejärel langetas ta aparaadi, et mehele otsa vaadata, näol naeratus. "Mina neh," vastas naine reipalt. Üks lehtede sees hullanud lastest jooksis nende juurde ja ulatas mõlemale vahtralehekimbukesed. "Oo, aitäh," tänas Luce, kui oli lapse juurde kükitanud, et temaga ühel tasemel olla - ta leidis, et väikeste laste kohal ei tohi kõrguda, vaid tuleb nendega ühepikkuseks saada, sest siis on hirmu vähem. End taas sirgu ajanud, pööras ajakirjanik oma pruunid silmad taas mehele. "Kas mul on au ka teie nime teada, kui teie minu oma teate?" küsis ta naeratades.

See, et naine temast pildi tegi, oli natuke ootamatu, aga samas täitsa huvitav. "Rõõm teid lõpuks ka isiklikult kohata," sõnas mees, "ma tegelen isegi fotograafiaga ja teie pildid on mulle alati huvi pakkunud, rääkimata teie kirjutistest." Kui üks laps nende juurde ilmus, võttis Colin enda poole sirutatud väikesest käest kimbu vahtralehti, mis oli sügiseselt kollastes ja punastes toonides. Ta silmitses viivu kimpu ning otsustas selle siis koju viia, et tuppagi natuke sügist tuua. "Muidugi. Ma olen Colin Holloway," tutvustas noormees ennast viisakalt, ulatades naisele enda parema käe, näol sõbralik naeratus. Ei juhtu just iga päev, et sa mõne tuntud ajakirjaniku ja fotograafiga kohtud. Eriti veel sellises väikeses linnas, nagu seda on Tree Hill. "Kui tohib küsida, siis mis teid Tree Hilli on toonud?" tundis Colin huvi.

Lucy tõi kuuldavale vaikse naerulagina. "Mind pole vaja teietada," lausus ta lustlikult, "ma pole nii tähtis." Natuke tähtis, aga mitte nii metsikult tähtis. Tema jaoks oli teietamine praktiliselt Teie Kuninglik Kõrgus, mis omakorda oli nööge tema nime kallal, mis omakorda oli tobe. Pealegi ei ületähtsustanud ta end ega oma positsiooni meediamaailmas. Oli suuremaidki tegijaid. Et pakutud kätt võtta, pidi naine kaamera kaela rippuma laskma, aga seda ta tegi ja surus mehe kätt kindlalt. "Meeldiv tutvuda, Colin Holloway. Ma olen su nime kuskil märganud," mainis Luce nii muuseas. Küsimuse peale naeratas naine taas mahedalt. "Jõuluks koju pere juurde, keda pole kaua näinud," oli vastus lihtne ja siiras.

"Ainult siis, kui sa ise nii ütled," lausus noormees, sest eks sinatamine ole alati lihtsam olnud. Teietamine on alati ametlikuma maiguga. Samas Colini jaoks oli naine siiski kõrgemal seisev isik, aga naise soovil läks nooruk siiski üle sinatamisele. "Täitsa võimalik, kuigi ma pean ütlema, et arenguruumi mul veel on," muigas mees kergelt. Jah, tal oli häid pilte, aga alati saab ju paremini. "Ma ei teadnudki, et sa sellisest väikesest linnast pärit oled," sõnas Colin, "ma ise kolisin siia kuskil kuu aega tagasi." Seega on see vabandatav, et ta naise siin elamisest midagi kuulnud ei ole.

"Arenguruumi on absoluutselt kõigil," arvas Lucy. "Ka kõige parematel, pealegi oleneb täiesti vaatajast, mida tema näeb..." Üks vaatas pilti ja nägi puud, teine Slendermani. Ja nii lihtne see oligi. Väikese linna mainimise peale kehitas naine õlgu. "Tjah, avas silmad, et suurlinn on parem, ja läinud see linnuke oligi," lausus ta lihtsalt. Kuskil oli kunagi tema lühike elulugu avaldatud, nii muuseas, möödaminnes mainitud, et ta oli oma hariduse saanud Inglismaal, aga Tree Hilli vist mainimisväärseks ei peetud, sest see tuli nii mõnelegi üllatusena - Colin polnud ainus. "Kuidas siiani linn tundub?" päris Luce seejärel huvitatult.

"Selles pean ma sinuga nõustuma," lausus Colin, lastes enda keharaskusel vajuda ühele jalale, et mugavam seista oleks. "Nii et sinu sõnadest võib välja lugeda, et Tree Hill jäi sulle lihtsalt kitsaks. Või olid sa üks neist noortest, kes ei suuda ära oodata, millal siit ära saab?" uuris mees puhtast uudishimust. "Linn on küll väike, aga kõik ongi siis ilusti käe-jala juures. Lisaks sellele on need inimesed, kellega ma kohtunud olen, üsna sõbralikud olnud. Mulle täitsa meeldib siin," tunnistas Colin, "tegelikult plaanin ma siin enda stuudio teha, kui kõik peaks nii minema nagu plaanitud."

Lucy tegi mingi ebamäärase liigutuse, mis polnud ei noogutus ega õlakehitus. "Ma ei oskagi enam täpselt öelda," sõnas ta naeratades. "Mäletan vaid seda, et nägin mingit uudist Inglismaa internaatkoolidest ja tahtsin ühte õppima minna." Seda kinnitas ka tema endiselt eksisteeriv briti aktsent, mistõttu teda korduvalt britiks peetud oli. Mitte et ta pahandaks. Naine kuulas mehe vastust huviga. Mingis mõttes olid nad praegu samal pulgal - tema, kes ta polnud mitu aastat kodus käinud, ja Colin, kes oli alles siia kolinud. Mõlema jaoks oli linn uus, sest vähemalt tema arvates oli see vahepeal muutunud. Stuudio mainimise peale kergitas Luce aga õige pisut kulme. "Oo? Anna teada, kui stuudio avatud, tulen ja kasutan ka ehk pakutavaid teenuseid," esitas naine taas mahedalt naeratades palve.

"Huvitav. Ma pole veel kuulnud, et inimesed vabatahtlikult internaati lähevad," muigas noormees, "samas eks see annab varajase iseseisvuse ja hea kogemuse." Colin ise vaevalt kuskile internaati läinud oleks, isegi kui tal selleks võimalus oleks avanenud. Ta on neisse alati mingil määral eelarvamustega peale vaadanud. Seal käiksid justkui rikkurite võsukesed, kelle vanemad ei saa enam nendega hakkama või kellel lihtsalt ei ole nende jaoks aega. Aga eks see ole pigem meediast tekinud valearvamus. "Noh, sellega läheb veel ilmselt aega, aga ma ootaksin sind hea meelega sinna," sõnas noormees. Kui selline kuulus nägu avamisele kohale tuleb, siis see annab kindlasti stuudiole hea alguse.

And look how she turned out! "Ega vist ei minda väga jah," tunnistas Lucy, "aga ma arvan, et minu valik oli selline pigem kultuuri kui millegi muu pärast, sest oma vanematega saan siiani suurepäraselt läbi." Mingi rebel kid ta ka polnud, kellega probleeme esineks, sest teda kasvatati õigesti - pealegi oli olemas tema vend, kes vähemalt isaga pahuksis paistis olevat. Harmoonia missugune. Stuudio osas saaks ta tulla ilmselt ainult siis, kui ta esiteks kuskil kaugel pole ja teiseks bossile ütleb, et tahab selle avamist kajastada - siis organiseeritaks talle kohe lennupilet ja ta oleks jälle Tree Hillis. Hetkeks heitis naine pilgu vahtralehtede kimbule, mille laps talle andnud oli, ja ta pööras oma pruunid silmad taas mängivate laste poole - nende kilked olid mõneks ajaks justkui summutatud olnud ning nüüd taas "Mute'i" alt ära võetud, sest kogu park rõkkas. "See tuletab meelde, kuidas mina oma esimesed sügised Inglismaal veetsin," meenutas naine kergelt naeratades.

"Ja kuidas sulle siis Inglismaa kultuur meeldis?" tundis noormees huvi. "See on Ameerika omast ju siiski päris erinev," leidis mees. Kui Lucy silmad lastele tagasi liikusid, pöördus ka Colini pea sinna poole. Lapsed nägid nii rõõmsad ja muretud välja. Aga eks sellised ole kõik lapsed. Elu ei ole neile veel pettumusi valmistanud. "Kui noorelt sa Inglismaale läksid ja kus kandis sa viibisid?" küsis mees, hoides enda siniseid silmi lastel, kuigi küsimus oli ilmselgelt naisele suunatud.

"Inglismaa on... niiskem," tunnistas Lucy ja hakkas naerma. "Ses mõttes, et seal tundus õhk kogu aeg rõskem. Ja pidevalt sadas. Esimene kultuurišokk oli muidugi keel, teiseks vasakpoolne liiklus, koolisüsteem on ka teistsugune... Mul läks tükk aega, enne kui suutsin sellega ära harjuda, et autod sõidavad teistpidi," jutustas ta oma elamustest brittide maal. "Läksin üheksaselt ja õppisin Holly Lodge'is Liverpoolis. Seal on White Star Line'i laevatehas ja mind huvitas ka see lisaks kõigele muule. RMS Titanic ja puha ikkagi."

Mees hakkas selle niiskuse mainimise peale naerma, sest see oli alati esimene asi, mis talle silme ette tuli, kui keegi Inglismaast räägib. "Samas vist nooremana pidid inimesed uute asjadega kergemini kohanema," leidis Colin, kui oli kogu naise jutu ära kuulnud, millest ta paremad palad meelde jättis. Titanic oli muidugi hea fakt, mis talle alguses meeledegi ei tulnud seoses Liverpooliga. "Aga sa oled ju enda elu jooksul päris kõvasti reisinud. Kus sa siis juba ära oled käinud?" tahtis mees teada. Ehk on naisel soovitada mõni hea koht, kust saaks häid pilte ja hea elamuse.

Lucy noogutas. "Öeldakse jah, et väikesed lapsed on asjadele vastuvõtlikumad, mis võimaldab neil uutesse olukordadesse sattudes ellu jääda," nõustus ta väitega. Siis venis naise näole taas naeratus, mis sealt mõneks hetkeks lahkunud oli. "Ja siis ma mõtlen, miks mind britiks peetakse," turtsatas ta. Briti aktsent, täiesti võimalik briti nimi, tema õige sünnikoha vähene ja Liverpooli rohke mainimine - ei imesta. Küsimuse peale kandis Luce keharaskuse ühele puusale ja tegi mõtliku näo pähe. "Hmm... Kõiki kohti üles lugeda oleks paras katsumus, sest mul pole kõik täpselt meeles ja päev läheks enne õhtusse, aga seda me ju ei taha," sõnas ta muiates. "Aga ma oskan nimetada Indiat, Zimbabwet, Tšehhit, Peruud, Islandit ja Malaisiat, sest seal on imekaunis loodus ja kultuur on ka nii mitmekesine, et paari nädalaga seda ära ei näe," loetles Lucy riike sõrmedel. Ta oli neis riikides nähtust kirjutanud hirmus pikad artiklid, mis koos piltidega tubli jao ajakirjalehekülgi ära võtsid.