19:58

Olivia oli enda tööpäevaga ühele poole saanud ja istus nüüd töötajate riietusruumis ja vahetas Sunset Sushi kirjaga särgi ning vesti musta T-särgi ja paksu tumehalli pusa vastu. Juuksed patsi pannud ja õlakoti kaasa võtnud, lahkus ta restoranist, et koju jalutada. Täna ei tahtnud ta bussiga minna, kuna esiteks pidi ta 40 minutit ootama ja teiseks tahtis ta linna näha.
Kõrvaklapid telefoni külge pannud, pistis ühe klapi kõrva ja teise panu kaelusest sisse, oli hea kuulata ikka liiklust ka. Kõndinud mõne tänava sillale lähemale, pööras ta nurga pealt vasakule ja põrkas kellegagi kokku. "Vabandust," sõnas tüdruk ja viis pilgu enda ette.
OT:kinni

Väljas oli pime ja külm ja rõve ja Reynal oli just praegu vaja jalgpalli mängima minna. Yolo, eks. Aga millal siis veel. Sestap, pannud endale midagi viisakamat selga ja haaranud kaasa oma palli, seadis neiu sammud pargi poole - millise, selle otsustas ta käigu pealt välja valida. Üle silla jõudes taipas ta liiga hilja, et oli juba Eastside'il. No olgu siis, siin ka mingeid parke, kus õhturahu ei riku. Mööda tänavat lonkides vahtis ta ringi ning ei taibanud ümber nurga pöörates enda ette vaadata, nii et jooksis kellelegi otsa. Kui see "vabandust" ütles, kergitas Rey kulmu. "Kuule, sa käid ju minu koolis," märkis ta ühte jalga kõverdades, et valget ketsi kohendada. Ilma oma kontsadeta oli ta tüdruku kõrval nagu mingi junn. "Sa olid see... Olive," pakkus ta sõrmega vehkides, kui taas kahe jalaga maapinnal seisis, keharaskus ühele jalale kantud.

SPOILER: Click to show

Silmanud tüdrukut, meenus Oliviale, et tegu oli ühega ta koolist. Tanya? Ta oli see vikerkaarelaps. "Olivia," parandas neiu. "Ja sina olid Tanya?" ei suutnud Sienna õiget nime meenutada. Y oli raudselt sees, muu meeles ei olnud. Tüdruk oli võrreldes Liviaga ikka väga lühike, ei tea, kas talt küsiti tihti alkoholi ostes dokumenti? Siennale ei jäänud märkamata pall. "Lähed kuhugi jalkat mängima?" küsis Liv. Ta üritas võimalikult palju suhelda ja leida siin tuttavaid, kuna üsna jama oli pidevalt üksinda istuda ja pöidlaid vahetundide ajal keerutada.

Ja siis see väga lühike tüdruk, kellelt alkoholipoes dokumenti küsiti, töötas baaris ja segas sellesamuse alkoholiga inimestele jooke. Ta naeris siiani seda, kuidas tema tööintervjuu ajal talle öeldi, et väikeste tüdrukute koht pole mitte baaris, vaid lõbustuspargis. "Reyna," teatas Rey end sirutades. "Nope, panin ühtedelt tüüpidelt palli rotti," vastas ta rahulikult, nagu vastaks kogu tema jutt tõele. "Trofee." Rääkides võttis ta palli ja hakkas seda rahuga põlvega kõksima, nii et valged ketsid välkusid. See oli ikkagi üks neist replikatest, mida jalgpalli Euroopa meistrikatel müüdi ja mis talle sealt saadeti, sest tal oli täiesti juhuslikult Ukrainas üks tuttav. Yes please!

Nojah, saatuse iroonia. Reyna, õigus. Mitte Tanya. "Ja-jaa," muigas Olivia, vähemalt oli tegu õige jalgpalliga, mitte ameeriklaste omaga, mida Liv enda mõtteis hoopiks käemunaks kutsus, sest too sarnanes ka rohkem ameeriklaste "jalgpalliga". "Oskad mängida ka?" uuris Sienna ja koheselt nägi tõestust, kõksida oskas Reyna päris hästi, Sienna mängis Inglismaal kehalise tundides ikka kevadeti ja sügiseti jalgpalli ja ausalt öeldes oskas ta seda keskmisest tüdrukust paremini.

"Bitch please." Reyna kõksas palli üles ja lasi sel oma käte vahele maanduda. "I sure think I do!" teatas ta, kui palli taas üles viskas ja selle jalale püüdis. Oli ta siis põhikooli ajal mingi põhjalik kristlane või mitte, piibel ei keelanud jalgpalli mängimist ja brasiilia jalgpall - ei, Ladina-Ameerika jalgpall - oli väga kõrgel tasemel. Kogu tema kooliaeg oli jalgpallist läbi imbunud, sest ta mängis endast vanemate poistega palli, mil vähegi võimalik, vaatas mänge ja õppis trikke. "Ma sündisin, pall kaenlas," turtsatas neiu, kui jala kõrgemale tõstis ja järsku sellega ümber palli tiiru tegi, püüdes selle uuesti jalale. Heitnud palli üles, püüdis ta selle kinni ja viskas ette hoiatamata Oliviale. "Show me what you've got, missy," lausus ta muiates, pannes käed puusa.

Liv jälgis Reyna oskusi, mis olid muljetavaldavad. USA-s ei olnud Olivia meelest õigel jalgpallil nii suurt populaarsust, kui Euroopas või siis Lõuna-Ameerikas, aga ilmselt neiu oli eksinud. Liv hoidis silmi pidevalt pallil ja seetõttu püüdis selle kohe kinni, kui Reyna otsustas jalgpalli hoopis Siennale visata. Kõigepealt kõksis ta palli niisama jalalabaga, kuid siis püüdis selle põlveõndlasse. Sealt palli uuesti maha lasknud, peatas ta vasaku jalaga põrkumise ning lõi jalanõude ninadega palli uuesti õhku ja hakkas seda parema jalalaba külgedega kõksima ning saatis palli uuesti Reynale tagasi.

Nice! Reyna püüdis palli põlvele, kõksis seda seal paar korda ja heitis järsku üles, et end tahapoole painutada ning pall rinnale püüda. Hello, boobies! End nagu madu sujuvalt liigutanud, suunas ta palli mööda oma rinnaesist ja paremat reit alla, püüdis palli jalale ja saatis selle taas üles, et see kinni püüda. "Sa oled äge," teatas neiu sõrmega Oliviale osutades. "Ja sa ei ole kohalik," lõi ta teise templi paika, esitamata küsimust, vaid nentides fakti. "Ükski tüüpiline jänki ei mängi jalgpalli nii hästi kui sina. Amirite?"

Olivia naeratas kiidusõnade peale. Neid oli tore kuulda üle pika aja. "Ei, ei ole kohalik," helises briti aktsent Sienna sõnades. Kõik olid kohe pakkunud, et ta on Inglismaalt, poes üks müüja siiski uuris, et kas tegu on austraallasega. Nojah. "Sul on õigus, siin mängitakse jalgpalli nime all mingit tagaajamist, mis lõppeb külakuhjaga," lausus Liv muigega.

"Täielik pornograafia," avaldas Reyna arvamust. "Igal pool maailmas on tegemist "footballiga", siis jänkid peavad sellele sõnale teise tähenduse andma. Lollakad. Sellel ameerika jalgpallil pole isegi normaalseid väravaid." Tema jaoks oli see üks versioon käsipallist, sest jalaga puudutati palli küll harvemini kui ilmus kuuvarjutus. "Mis sa arvad, kui teeks Tree Hill High's jalgpallirevolutsiooni?" ütles neiu välja uitmõtte, mis hetk tagasi pähe karanud oli. "Hakkaks juhtkonda kiusama, et tüdrukute jalgpallimeeskond avataks, ja õpetaks jänkidele, mis on õige jalgpall..." Unistuseks see jääb, seda ta teadis, sest isegi tüdrukute korvpallitiimi polnud, mis siin ainult tüdrukute jalgpallitiimist rääkida, aga unistada võis.

"Ma ei usu, et minust siin mingit revolutsionääri saaks, aga ma liituks tiimiga küll. Ma uurisin korvpalli kohta, tuli välja, et see on ainult poistele vähemalt siin koolis," lausus Sienna. "Kas siin kuskil normaalselt jalkat mängida ka saab? Mõni plats või park?" uuris tüdruk. Ta eeldas, et Reyna oli siin juba pikemat aega olnud, kuna ta paistis koolis küll rahvast teadvat ja temast räägiti ka. Kuulsus oli neiul olemas.

Iseasi, kas kuulsus või kurikuulsus. "No jaa, siin on mingi meeste valitsus, tüdrukutele visatakse ette kisakoor - säh, võtke ja välgutage püksikuid, sest muuks te ei kõlba." Reyna põrgatas jalgpalli paar korda. "Kuule, ei ole ühegi normaalsema koha peale sattunud, aga kui iga park või tänavanurk kõlbab, elab üle. Ühel heal päeval lähen ma River-faking-courtile jalkat mängima, sest korvpallilinn või mitte, ka muid spordialasid tuleb austada." Ta rääkis täiesti mittemidagiütleva näoga, kuid sõnad olid tulised. "Kui igale poole saab kuramuse pinksilaudu toppida, siis võib ühe maalapi ka korraliku jalgpalliväljaku jaoks ohverdada."

Tjah, selles osas oli Reynal õigus, et meeste valitsus. Rivercourtist oli ta juba kuulnud ja seal ka käinud. "Ma arvan, et see jalkaplats on rohkem selle taga, et pole eriti tahtjaid. Kui häält piisavalt tõstetakse, siis hakkab linn vast midagi tegema ka," pakkus Olivia välja. Talle tundus see linn päris noortesõbralikuna.

"Siis ma tean, kelle peale karjuma minna," noogutas Reyna kindlalt pead. Mitte et ta karjuma läheks, pigem teravmeelitseks peene daami kombel, aga öeldu lihtsalt kõlas paremini. "Igatahes." Ta viskas palli taas Oliviale. "Kuna sa siin oled, tule ja mängi minuga jalgpalli jalgpalli moodi," sõnas neiu. Seda öelnud, astus ta Oliviast mööda suunas, kus teadis olevat ühte parki. Ja ta ei võta "ei-d" vastusena. Sest ei võta. Olivia oli lahe, oskas jalgpalliga midagi enamat teha kui lihtsalt varbaga togida ja, well, ta oli siin, mitte Brasiilias või kuskil karuperses.

Olivia turtsatas ja järgnes kooliõele. Tal oli piisavalt iseloomu, mis meeldis Siennale. Ta ei sallinud kahepalgelisi inimesi, aga samas võis Reyna vabalt selline olla, kuigi Liv kahtles. Kahepalgelised inimesed olid tavaliselt sellised, kes tõstsid ühe inimese enda sõnadega taevani ja kui see inimene eemal oli, siis tallasid jalge alla. Liv oli kindel, et ka Tree Hillis oli selliseid.