19:58

Otse loomulikult oli, aga Reyna polnud üks neist. Kohe kindlasti mitte. Kui talle keegi ei meeldinud, pritsis ta mürki sellele dislike'iobjektile näkku, mitte selga. Aga lõviosa Tree Hilli õrnema soo esindajatest olid just sellised, nagu tema polnud, mis oli kurb. Ses osas oli tal Xiniga vedanud. Reyna kõndis mööda tänavaid, tegemata välja vilistamisest, mis ühe lokaali ukse pealt tuli, kuni jõudis parki, mida valgustasid üksikud lambid ja needki jalgrada, mis läbi pargi lookles. Hetkeks vaatas neiu taevast. Selge. Tähed! "Vaaaauuuu..." tegi ta imetlevalt. Kuigi McRaede maja katuselt oli neid parem vaadata. "Catch a falling star and put it in your pocket, never let it fade away," hakkas neiu laulma, lastes oma aktsendil sõnadest läbi kõlada. Because Brazilian, that's why.

Livia viis pilgu taevasse ja leidis kohe Suure Vankri üles. "Valgusreostus oli Londonis suurem, seal ei näinud tähistaevast," lausus neiu. Ta imetles taevatähti, mis moodustasid ilusaid, kuid segaseid mustreid. Astronoomia oli alati Siennat huvitanud. "Kust sa pärit oled?" küsis Olivia järgmisena.

Väikese koha värk jah. Reynale meenus taevas tema kodulinna kohal. Sama selge, ei mingeid rõvedaid tulesid, mis kõik ära rikkusid. "Brasiiliast," vastas Reyna end Olivia poole pöörates. "Arujast. Seal oli samasugune taevas nagu siin, aga Sao Paulos seevastu oleks pidanud Tony Starki superleiutisega väga kõrgele lendama, et tähti näha, nii et ma tean seda tunnet." Kui ta oma minevikust midagi heldimusega meenutas, siis just seda tähistaevast. "Sööda nüüd pall siia," sai neiu taas elu sisse ja hakkas edasi-tagasi karglema, valmis söötu vastu võtma ja tagasi lööma.

Nojah, sealt tuli ilmselt ka tüdruku temperamentsus. Siennale meeldis tohutult reisida, aga siiani olid need piirdunud ainult UK-ga. Nüüd sai nimekirja lisada USA, Olivia lootis, et saab suvel mõne kooli jooksul tekkinud sõbra-sõbrannaga nädal aega häälega reisida. See soov oli juba ammu peas tiksunud. Kuulnud Reyna sõnu, pani Liv palli maha ja saatis selle tüdruku poole teele ning hakkas ise pisut taganema, vahemaa tuli ainult kasuks jalgpallis. 3 meetrise vahemaaga oli igav.

Jah, kui karistuslööke löödi 11 meetri pealt, mis tekitas vägagi palju põnevust, mitte 3 meetri peale. Samas lõi ta 11 meetri pealt ainult pommi, mis oleks praegu üsna halb mõte, sest Olivia ei pruugi seda kinni püüda ja siis on tema kallis pall kadunud, otsi seda sunnikut taga. Samas taganes ka Reyna pisut, tekitades nende vahele nii 7 meetri jagu vaba ruumi, ja võttis palli esialgu pehmelt vastu, saates selle sama kiirelt tagasi, andmata pallile õiget vintigi.

Algus oli selline mõnus soojendus vähemalt Liviale. Polnud mõtet kohe hakata üksteisele võimalikult keerulisi palle saatma, üks oht oli ka jalgpalli kaotus, sest park polnud just kõige parema valgustusega. Järgmine löök oli suunatud Reynast pisut vasakule, igav on lihtsalt kõksida omavahel. Sienna oli kindel, et nüüd peab ta ka ise kuhugi poole liikuma, et mitte lasta pallil kuhugi põõsasse kaduda.

Reyna liikus rahulikus tempos kõrvale, kui pall viltuse trajektooriga tagasi tuli, ja tõstis selle ketsininaga üles, et see kaarega Oliviale tagasi saata. Üle puulatvade ta ei sihi, sest täna ei taha ta oma riideid ära rikkuda, aga mööda maad veeretamine on ka mõttetu. Sama hästi võiks vastamisi istuda ning palli üksteisele veeretada. Äge.

Liv võttis palli vastu ning kõksis seda paar korda ning saatis jalgpalli üsna kõva löögiga tagasi, tal meeldis ise selliseid kõigepealt üles lüüa, et siis jälle pall teele lüüa. Siennale meeldis selline rahulik õhtu jalgpalliga, oleks ainult rohkem rahvast, siis oleks veelgi põnevam. Tüdruk mõtles, et Reyna-laadseid tüdrukuid võiks Tree Hillis rohkem olla.

Mhm. Tõesti võiks, sest Olivia saadetud palli võttis Reyna innukalt vastu, tegi triki või kaks ja andis pallile tubli nätaka, mille tulemusel see... kohe teps mitte soovitud suunda ei lennanud. Lendas hoopis ühe tänavavalgusti poole, tabades täppi, justkui oleks neiu just seda lampi sihtinud. Heleda klirinaga purunes lambiklaas ja muidu valgustatud teelõik mattus pimedusse. Pall maandus ja põrkas eemale. Reyna, kes oli kogu sekundi murdosa hinge kinni hoidnud, purskas naerma. "Ah sa kurat!" hüüatas ta rõõmsalt, tegemata teist nägugi, et oli just linna vara lõhkunud. Tuleb kuskilt kaugelt ja kukub huligaanitsema... "Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai! Ja Jehoova Jensen ütles: "Saagu pimedus!" Ja valgust ei olnud enam!" deklameeris ta piiblist tuntud ridu koos omaenda lisandiga.

Neiu hoidis silmi pidevalt pallil ning kokkupõrkel lambiga pani tüdruk käed suu ette, jäädes suurte silmadega kustunud lampi jälgima nagu läheks ta iseenesest uuesti tööle. Kuulnud Reyna ridu, turtsatas ka Livia lõpuks naerma. "Su sihik on natuke paigast," mainis Sienna, kui sai naermise lõpetatud. Kõhulihaste trenn pluss mõnus õhtu jalgpalli toksides. Tüdruk sörkis pallile järgi, kuna oli lähemal. "Pall jäi vähemalt ilusti terveks," mainis ta, kui oli tagasi enda kohale jõudnud.

"Mida sa ajad," hüüatas Reyna, "mu sihik on perfeito!" Ta oli as hyper as ever ja mitte üks katkine lamp ega marodööritsemine saanud praegu tema tuju rikkuda. Jälginud, kuidas Olivia pallile järele läks, ajas neiu end sirgu. "Jah, see lamp võib Jumalat tänada, et mu pall katki pole, sest muidu ta saaks, va massuurikas!" raputas ta tänavavalgusti poole rusikat. Kui keegi juhtus seda klaasi purunemist kuulma ja politsei kutsus, ei tohiks ta niimoodi lärmata, aga hullud tembud ajasid ta hüperaktiivseks ja siis ei hoidnud ta end tagasi. "Sööda nüüd, sööda," ärgitas Rey oma mängukaaslast.