Inimeseõpetuse tund

Noh, ilmselt tõsist arutelu siit vist ikka ei tule, sest Nathanieli vastus pani ka Bekah kergelt naerma. "Kuule, mul on mõte kinni," ütles ta. "Eee...perekond nagu perekond ikka. Kui see pole just see haaremiasi, millest me rääkima peame. Noh, minule käiks see igatahes vastu, kui ma oma meest veel ma ei tea mitme naisega jagama pean," rääkis näitsik. Samas mõnel mehel ei paistnud selle vastu midagi olevat.

Nate raputas pead. "Me peame arutlema, mis on perekonna ülesanded üksikisiku seisukohalt ja millised ühiskonna seisukohalt," lausus Nathaniel Bekahile, viies seejärel pilgu hetkeks uksele. Mehel polnud vähimatki tahtmist sellel teemal arutleda ning kuulda, millised on ühe ideaalse perekonna ülesanded. "I'm out. Sorry," lausus Nathaniel, viies kiire pilgu neidisele. Järgmisel hetkel kõndis noormees lihtsalt tuimalt klassist välja, vaevumata isegi pilku õpetajale viima. Sellel polnud mõtet ning veel vähem oli mõtet sellel tunnil.

Oct 29, 2012 22:16:45 GMT 2 @kaslane said:

Annabel oli pikka aega justkui omades mõtetes olnud ega suutnudki väga tunnile keskenduda, kuni tema pinginaaber teda kõnetas. Neidis võpatas ja pööras oma suured sinised silmad poisile. "Ah? Mida? Millest?" küsis ta. "Sorry, ma lihtsalt...ei keskendunud piisavalt." Awkward. Selliseid olukordi pole neiul varem olnud, aga päev oli olnud pikk ja Annabeli mõtted läksid lihtsalt uitama igasugustele asjadele.

"Perekonna ülesannetest üksikisiku ja ühiskonna vaatevinklist," vastas William. Ta ei pannud eriti pahaks, et tema pinginaaber unelema oli jäänud - seda juhtus tal endal liiga tihti, et selle pärast teiste üle pahandada. "Seega, mis sa arvad?" kordas noormees oma küsimust. Tal oli juba paar mõtet, aga kuni tema kord polnud - ja seda korda ta endale ei võtnud -, võis Annabel vastata.

Oma märkmed sai Kaleph üsna kärmelt tehtud, mis võimaldas tal õpilaste vestlusi jälgida nii palju, kui ta ühelt või teiselt poolt tabas. Vähemalt mõtlesid nad kaasa, mitte ei joonistanud vihikuisse. Kui aga Nathaniel püsti tõusis ja pikemata klassist lahkus, saatis mees teda mittemidagiütleva pilguga. Ärgu järgmisesse tundi ilmugu, kui ei sobi - nii oli ta öelnud ja nii eeldas ka, et õpilased käituvad. "Miss Wyler, kindlasti võtavad noorhärra Hamilton ja miss Gillies sind enda keskustellu," lausus ta Rebekah'le otsa vaadates, näol julgustav naeratus.

Annabel jäi hetkeks mõtlema. Oli see üks keeruline küsimus. "No mina arvan, et üksikisiku seisukohalt on see, et perekond pakuks armastust, kaitset ja turvatunnet. Et inimene tunneks end armastatuna ja tal ikka on keegi, keda usaldada, aga ühiskond...ma ei tea," vastas ta Williamile. Äkki suudab pinginaaber targema jutu maha panna ja seega saab ka Annabel ise uusi mõtteid.

Fine, Nate, fine. Bekah oligi seda aimanud, et kutt minema kõnnib, aga paaristöö pealt...see oli juba küll väga häiriv. Kuidas ta võis nii teha? Nojah, pole midagi, saab üle. Õlgu kehitades ajaski Rebekah end püsti ja läks oma tooliga Williami ja Annabeli laua juurde. Ta vaatas mõlemat ning pidi tõdema, et ei tunne kumbagi, ilmselt siis nooremate klasside õpilased, kuigi plika tundus isegi üsna tuttav. Muidugi, see suvine etendus, mida Rebekah korra vaatama oli sattunud. Niisiis oli tegu noore baleriini ja arvatavasti siis ka tulevase kohaliku kuulsusega.

"Reyna, kas ma olen sulle juba öelnud - su mõttemaailm on ikka väga rikutud," turtsatas Roxy ning hakkas naerma, kuid saanud aru, et see võib teisi häirida, sundis ta end vaikseks. "Olgu, perekonnaga saime vast enamvähem hakkama, aga ühiskond," mõtiskles Maxine, "see laste värk oli üks, siis noh ikkagi see majandus tuleb ka mängu, et riiki üleval hoida maksudega. Ja noh, et riik toimiks on ju töötajaid ka vaja ehk siis tööjõud. Veel midagi?" Tüdruk oli end tõsiselt tundi sisseelanud ja tema puhul küll lahkumisest juttu ei saanud olla. Tegelikult oli ta nii pühendunud, et ei pannud enne tähele, et Nathaniel on kadunud, kui õpetaja Bekah't kõnetas.

Quitter. William saatis Nate'i pilguga. Nüüd sai nende arutelu ühe liikme võrra rikkamaks. Kui palju rikkamaks, see pidi lähiajal välja tulema. "Ma arvan, et ühiskonna jaoks on pere vajalik, sest peretraditsioon on aegade algusest olnud," lausus noormees. "Kiviajal nähti, et hõimkondades elasid inimesed kauem kui üksikuna, ja hakati kokku hoidma. Mees ja naine tegid ka sama, et järglasi üles kasvatada, sest nad said kahekesi sellega paremini hakkama."

Reyna naeris. "Sina oled meil ju see illikuku, mina pean kõik peenisenaljad ära tegema," sõnas ta silmi vihikusse pöörates, kuhu oli märkmeid teinud. "Ongi vist kõik. Mul küll rohkem ideid pole," lausus neiu taas Xini poole vaadates. "Mis nüüd teeme?"

"Aga kui praegust vaadata, siis need pered on ikka kõvasti väiksemad," lisas Rebekah omalt poolt. "Kui kunagi elati ka oma vanemate ja vanavanemate ja noh...põhiliselt kogu suguvõsaga ühe katuse all, siis tänapäeval on kõik eraldi. Lisaks veel see, et naised vahetavad partnereid, abielu pole enam väga moes. Mõni pere koosnebki näiteks ainult emast ja tema lapsest või siis lastest." Neidis heitis hetkeks pilgu ka kellale, et teada, palju tunni lõpuni veel aega on. Noh, oli selge, et tund ei saa veel niipea läbi.

"Pered võivad ju väiksemad olla, aga peretraditsioon on säilinud." Sest ümber üheainsa mõtte keerutamine oli nii äge. "Siis on veel järglaste saamine. Ühiskonna jaoks on ju oluline, et oleks keegi, kes riiki edasi viiks ja makse maksaks," lausus William.

Williami jutt andis Bekah'le juba uue mõtte. "Muidugi. Tööjõud," tuli näitsikule pähe. "Vaja on ju ka töölisi, kui tööealiste inimeste hulk vanuse kasvades väheneb. Hea, kui tuleb noort liha." Peavad nad nüüd tunni lõpuni ainult perekonnast rääkima?

Kohe kindlasti ei pea. Natuke kauem kui viis minutit olid õpilased arutleda saanud, kuid sellest polnud ju midagi. Kaleph tõusis laua tagant püsti. "Teeme nii, et üks rühm ütleb meile, mis nad välja mõtlesid, ja teised täiendavad, mis veel ütlemata jäi," lausus ta. "Ehk alustate teie?" küsis mees Rebekah', Annabeli ja Williami poole vaadates. "Kuna teid on kõige rohkem."

Annabel ohkas, kui nende rühm esimesena pidi rääkima. Mis nad ikka nii palju arutasid? Kuna neidis oli ise kõige vähem rääkinud ja erilisi ideesid tal polnud, otsustas, et räägibki seda, mis Rebekah ja William ütlesid. "Et üksikisikule pakub perekond siis turvatunnet ja armastust, samuti kaitset ja pereliikmeid saab alati usaldada," alustas neidis. "Ja ühiskonna seisukohalt - peretraditsioon on säilinud, kuigi need perekonnad muutunud...just suuruse mõttes. Ja siis on veel järglased tähtsad, samuti tööjõud." Rääkinud oma jutu ära, vaatas Annabel ka Rebekah' ja Williami poole, et nad saaksid ehk täiendada, kui neil on midagi lisada.

Kaleph kuulas Annabeli ning noogutas kergelt, kui see oli lõpetanud. "Väga hea. Kas keegi soovib midagi lisada? Perekonna ülesannete juures on veel üht-teist mainida," lausus ta klassis ringi vaadates. Heitnud pilgu kellale, nägi mees, et nende aeg hakkas otsa saama. Kuulab viimased vastused ära, annab koduse töö ja siis saavad kõik rõõmsalt minema joosta.