Young and hopeless

OT: kinni

Pime oli - mida sa sügisõhtult tahad? - ja jahe oli. Ravensi dress polnud suurem asi tuulepeataja, nii et tuli loota mustale jopele, mille ta halli pusa peale tõmmanud oli. Õlal hoidis William spordikotti, millesse oli pakkinud kogu oma koolipudi - ta oli otse koolist Rivercourtile mängima läinud ja mingi hetk avastanud, et kell on hirmus palju, aeg kodu poole minna - ja korvpalli, mis tahtis väljavahetamist. Seda enam põhjust tööotsi taga ajada ja rohkem raha teenida. Suitsu pealt hoiab ta nüüd niigi kokku... Koju oli veel hulk maad, märkas noormees, kui taas ümbrusele keskendus, kuigi pimedas nii hästi ei seletanud. Automaatselt kõndida on ka lahe. Kas on vähe niimoodi uneledes kuhugi kõnnitud ja ringi vaadatud, kus kurat ta sattunud on.

Kuna tegemist oli reedega, võis kolm korda arvata, mida Stacia parajasti tegi. Tegelikult piisas ka ühest korrast - otseloomulikult pidutses. Nii oli Las Vegases ja miks peaks Tree Hillis miskit teisiti minema? Green Poison Bar oli selline mõnus koht, kus sai ennast umbe tõmmata. Kohal oli ta koos paari enam-vähem tuttava inimesega juba seitsme ajal. Loomulikult sai korralikult joodud ja idiooti mängitud, mis lõpuks kulmineerus sellega, et Stacia baarist välja visati. Kuna ülejäänud jobuskid kenasti sinna jäid, tuli näitsikul üksi kodu poole jalutama hakata... lühikeses kleidis, lahtiste kingadega ja ilma igasuguste muude riideesemeteta, mida sinna peale saaks panna. Seltskond oli saabunud autoga, mis pani Stacy arvama, et mingit jakki tal vaja polegi. Eks olnud ta ennegi juba pisut auru all ja sellest ka mõtlematus.

Olles kõndinud nii kümmekond minutit teadmata suunas, märkas tšikk, et keegi jalutab talle vastu. Nägu ei suutnud ta esialgu tuvastada, aga nii palju sai aru küll, et tegemist on päris kena kutiga. "Hei, kuule... kas sa ei tea kuhupoole rand jääb? Ma elan seal lähedal," tegi Stacia kohe tüübiga juttu. Tema õigustuseks võis öelda, et neidis tõepoolest ei teadnud, kuhu ta nüüd kõndima peaks. Mingisuguse soojema kehakatte puudumine oli tal selleks hetkeks isegi meelest läinud. Kui saaks ainult koju..."

SPOILER: Click to show

William oli just mobiiliekraanile pilgu heitnud ja saanud targemaks, et kell oli üle 9 õhtul. Ema on ilmselt juba magama läinud, kui telekast just mõnda head filmi ei tule, millest tema ei tea. Süüa tahaks... käis tema peast mõte läbi, kui keegi talle vastu kõndis. Paljad õlad. Paljad sääred - eh, pooled reitestki. Kes hull praeguse ilma ja külmaga niimoodi ringi kolab? Veel parem, see tüdruk rääkis temaga. Praeguses valguseolematuses ei suutnud ta neiu näojooni piisavalt eristada, et aru saada, kellega tegu on, aga aidata võib ta alati. Temakese kergelt vaaruv kõnnak polnud talle märkamata jäänud; joonud ilmselt kuskil end pooloimetuks, nüüd vaja koju saada. Will tunnistas neidu. Kui see ongi nii palju joonud, kui näib (ja ta oli mitmel joomingul käinud, nii et oskas juba natuke klassifitseerida, kui palju), siis ei tasu teda üksi kuhugi lasta, vaat et eksib veel ära. "See on teisel pool silda," vastas noormees kotti õlal kohendades. "Ma võin su sinna ära saata," pakkus ta mõne sekundi möödudes. Taksoraha tal pole, muidu paneks tüdruku takso peale, joobes tüdrukut poleks tal südant üksi jätta.

Stacia isegi ei teadnud, miks ta seda suvalist tüüpi usaldas, kuid missugune muu võimalus oleks veel kõne alla tulnud? Neidise oleku põhjal võis juba näha, et üksipäini ta koduni kohe kindlasti ei kõnni. Samuti tekkis aeg-ajalt tahtmine lihtsalt kuskile vähegi sobivasse kohta pikali visata ja sinna jäädagi... Mitte et ta sellises napis rõivastuses öö läbi lageda taeva all pikutades üldse hommikut näeks. "Kui kaugel me üldse oleme... rannast?" küsis Stacia, sest mingit silda tema silm küll praegu eristada ei suutnud. Samal ajal haaras ta tüübi käsivarrest, et end kuidagigi tasakaalus hoida, sest kõnnakuga polnud lood just kiita. Vedas tšikil, et ta mingite ülikõrgete killerkontsade kasuks ei otsustanud, kuna vastasel juhul poleks ta nii kaugelegi jõudnud, kus praegu oli. Stacyl ei tulnud praeguses olukorras pähegi, et tal oli raha takso tellimiseks täiesti olemas. Nimelt kandis ta baarides või ööklubides käies sularaha rinnahoidja vahel. Taolise harjumuse põhjustas neidise kalduvus purjus peaga oma käekotte ja rahataskuid ära kaotada. Ei saanud öelda, et näitsik enda vigadest üldse ei õppinud, kuid samas oli tal veel piisavalt palju arenguruumi.

Willile tuli see ootamatult, kui neiu end tema käsivarre külge haakis, jäädes sinna rippuma nagu märg pesu. Igasugune kontakt teiste inimestega oli tema jaoks endiselt pisut võõrastav, aga neiu praegust seisundit arvestades polnud see midagi imelikku, et see tuge otsis. "Oota hetk," sõnas ta kotti õlalt libistades, et see maha panna, neidis enda küljest lahti võtta ja oma must jope seljast ajada ja see piiga poole sirutada. "Pane selga," lausus ta ja kui neiu oli jope vastu võtnud, sättis ta oma spordikoti taas õlale. Temakese jalgu ta katta ei saa, aga jope aitab natukenegi. "Rannani on päris palju kõndimist," vastas noormees küsimusele.

Kui endal jopet seljast võtma hakkas, püsis Stacia kuulekalt paigal. Tekkis küll jälle tahtmine end keset teed istuma sättida, aga enne kui ta oleks jõudnud seda teha, ulatati näitsikule jope. Taolist žesti poleks Stacia kutilt isegi oodanud, sest miks peaks mingit suvakat huvitama, kas Stacyl on külm või mitte. Kui tšikk noormehe jope enda kätte võttis, läks tal omajagu aega, et see kuidagi endale selga ajada ja lukk ka kinni saada, kuid ära ta selle tegi. Mitte et tal nüüd märgatavalt soojem oleks hakanud, aga parem ikka kui enne. Kuulnud, et rannani on veel tükk maad kõndida, ei proovinudki neidis enda rahulolematust varjata. "Tõsiselt? Kas ma näen praegu välja selline, nagu suudaksin veel vähemalt viis kilomeetrit kõndida?" hakkas Stacia hädaldama. See kümne minuti tee, mille ta enne läbinud oli, tundus tšikile loomulikult kõvasti pikemana võrreldes tegelikkusega.

William tunnistas neiu ponnistusi jope selgapanekul vaikides. Temake oli omadega vist ikka päris läbi, kui silma ja käe koordinatsioon töötada ei tahtnud. Või oli asi lihtsalt selles, et väljas oli pime... Üks või teine, neidise hädaldamine pani ta kulmi kibrutama. "Ega ei näe välja küll..." pomises noormees rohkem endale kui neiule, kui ta temakest vaatas. Need riided ja joove ei toiminud üldse. Mis ta peab piiga nüüd selga võtma või midagi? "Mul ei ole raha, et sulle takso tellida," sõnas Will mingi hetk. Oleks, siis saadaks näitsiku kodu manu, aga mida pole, seda pole.

"Eee...kuule, sa mind sülle ei taha võtta? Kena pikk poiss. Jõudu ka kindlasti piisavalt. Ma vannun, et pole raske..." hakkas Stacia seletama, kuni järsku naeruhoog tema üle võimust võtti. Ega tšikk isegi aru ei saanud, mis teda nüüd äkitselt naerma ajas, aga vait jääda oli raske. "Raha... takso," kordas Stacia endamisi, kui oli juba ma rahunenud. Tüdruk üritas meelde tuletada, kas temal äkki kuskil raha pole. Enne ju oli nagu? Ega keegi talle täna jooke küll välja ei teinud, vaid kõik sai ikka ise ostetud. Kõigest mõni hetk hiljem ilutses Stacy näol juba võidurõõmus naeratus. Midagi lausumata tiris ta jope jälle endalt seljast ära. Järgnes liigutus, mis purjus inimese arvates võis meenutada mingit mustkunstitrikki - enda oleku kohta ehk liigagi kiiresti tõi tšikk nähtavale 20-dollarilise rahatähe, mis tal enne üsnagi privaatses kohas peidus oli. "Telli mulle nüüd takso," lausus Stacia anuval toonil. Tegelikult saaks ta selle kõnega ehk isegi hakkama, sest taksofirma number on neidisel kenasti kiirvalimise all, aga ilma telefonita pole vist väga võimalik? Nüüd jäi ainult loota, et ilusal poisil on ikka telefon kaasas...

Ah, there it is. Seda ta arvaski. "Ma ei..." hakkas William end välja vabandama, et tal ei ole jõudu - neelates võimaliku komplimendi lihtsalt alla -, kui neiu naerma hakkas. Mis siin naljakat on? Midagi, mida ta ütles? Aga ta ei jõudnud midagi öeldagi... Kui aga neidis järsku raha lagedale tõi, kergitas Will kulmu. Kust piiga selle veel välja võlus? Enda teada polnud tema jope taskus mingit raha, pealegi miks peaks neiu oletatavast rahast teadma? Noh, vähemalt on preilil nüüd kindel transport koju... kuigi ta kahtles, kas temake autost väljudeski õigesse kohta minna oskaks. Õngitsenud taskust oma telefoni, tuletas noormees taksopargi numbrit meelde - millal tema veel taksoga sõita jõudis? - ja valis selle, et peagi vastanud häälele aadress öelda. Kõne sai läbi, telefon rändas dressipükste taskusse tagasi ning Will sõnas: "Natuke peab ootama," et hetk hiljem lisada: "Pane jope eest kinni, jääd muidu haigeks." Miks ta sellist kanaema mängib, kurat seda teab.

Vedas Stacial, et tal lõpuks ikka meelde tuli, kus raha hoidis. Enam kindlamat kohta ei saanudki selle jaoks välja mõelda, sest isegi hüpeldes ja karates jääb see kenasti oma kohale alles. Kui noormees enda taskus tuhnima hakkas, sättis Stacia ennast äärekivile istuma ega mõelnudki enne püsti tõusta, kui takso tuleb. Lihtsalt jalgadel püsimine muutus iga järgneva minutiga järjest rohkem vaeva nõudvamaks. Tüübi käsu peale, just käsuna see Staciale tundus, tõmbaski ta jopel luku kinni nagu kuulekas laps. "Sa tuled mulle ikka külla ka, eks?" päris Stacy õhinal. Korraga tundis ta ennast täiesti kainena. Kui temalt oleks küsitud, kas tšikk on purjus, kõlaks vastuseks ilmselt midagi eitamise sarnast. "Mul hakkab üksi igav," lisas näitsik, mõtlemata korrakski sellele, et mingiks 'igavuseks' vaevalt üldse aega jääks. Piisab ka sellest, et näitsiku pea korraks patja puudutab ning juba ta magakski. Tõenäoliselt ei lähekski selleks üldse patja vaja, vaid piisaks ka põrandast, kui kaugemale ei jõua.

Will torkas käe taskusse, soovides, et takso tuleks ruttu - mida kiiremini ta koju saab, seda parem. Ja mida rutem ta selle tüdruku siin tema koju toimetatud saab, seda varem saab ta tagasiteele asuda. Küsimust kuuldes pööras noormees taas oma ringi liikuma läinud pilgu tagasi neiule. "Eks vaatab seda," andis ta ebamäärase vastuse. Muidugi ei lähe ta kellelegi küll. Ta vaatab ainult, et tüdruk kenasti koju jõuaks, ja tuleb tulema. Nagu tellitult ei viivitanud ka takso, mis üsna pea nende juurde tänavaserva keeras, ja Will tõmbas tagumise ukse lahti, et seejärel neidise juurde kõndida ja ta pikema jututa püsti aidata ning takso juurde viia. Istunud ka ise koos oma spordikotiga autosse neiu kõrvale ja tõmmanud ukse enda järel kinni, vaatas ta temakese poole, tuvastades lõpuks isiku. Stacia. Oli vist Junior. "Kus sa elad?" küsis ta kooliõelt, et taksojuht teada saaks, kuhu sõitma peab.

Kuti ebamäärase vastusega jäi Stacia rahule ega hakanud rohkem lisaküsimusi esitama. Selle asemel oli ta ametis takso ootamisega. Ei tea, kuidas sellel nii kaua küll läks? Kui noormehele võis tunduda, et see takso jõudis kohale kiiresti, siis Stacy ootas enda arust vähemalt pool tundi. Ajaarvestamine oli tal ikka täielikult sassis. Kõigest paari minuti jooksul jõudis ta kolm korda küsida, millal auto kohale jõuab. Mitte et tal oleks õrna aimugi, et selline pärimine võis teisele närvidele käia.
Enda autosse istutamisega saanuks Stacy teatud aja jooksul ka isegi hakkama, aga väike abistamine ei teinud üldse paha. Vaevalt jõudis tema selg istet puudutada, kui silmad juba kinni tahtsid vajuda. Tema kõrval istuva tüübi küsimus aga pühkis uinumismõtted neidise peast praeguseks korraks minema. Kui nüüd hoolikalt mõtlema hakata, oli tegemist päris hea küsimusega. Stacy suutis silme ette manada pildi enda kodust, aga see oli ka kõik. "Oota, las ma meenutan..." pobises näitsik vaikselt, pigem omaette kui kellelegi teisele kuuldavalt. "Olgu, suur kahekorruseline valget värvi maja, mõnesaja meetri kaugusel rannast... Tänava nime ei mäleta, aga number oli 69," ladus Stacia kõik välja, mis tal meelde tuli. Ei läinud vist minutitki, kui tema pea vajus tüübi rinnale, kelles Stacia oma ähmastuva pilguga oli ära tundnud enda koolivenna. Nimi ega vanus loomulikult ei meenunud, aga selles oli ta üsna kindel, et nad samas koolis käivad.
Enne seda, kui Stacia jõudnuks lõplikult kustuda, takso peatus. Nagu näha, tundis taksojuht piirkonda väga hästi, kui ta isegi taolise ebamäärase teksti peale õigesse kohta sõitis. Stacy ulatas mehele oma 20-dollarilise rahatähe ega hakanudki sealt mingit pudi vastu ootama, kuna praegusel momendil oli tal sellest suva - peaasi, et koju saaks. Autost sai tüdruk täiesti iseseisvalt välja ning enda majagi tundis ta teiselpool teed ära, kuid nüüd tekkis hoopis uus oluline küsimus: kuhu ta võtme pani?

Natuke võõras oli ikka, kui Stacia tema najale vajus, justkui kukuks ära. Tal ei oleks raskust neiu taksost välja kanda, aga parem oleks, kui piiga omal jalal liikuma saaks. Ka tema oli kergelt üllatunud, et taksojuht sellise ümbruskonnakirjelduse põhjal nähtavasti õigesse kohta sõita oskas. Vot see on pühendumus. Kui auto peatus, võttis William juhi poolt antud peenraha vastu - temal polnud sentidest suva - ja ronis autost välja, et Staciale järgneda. Ta veendub, et neiu saab elusalt oma territooriumile, alles siis võib tagasi minna. Kui aga neidis edasi ei liikunud, kergitas noormees ühte kulmu. "Mis nüüd?" küsis ta, märgates silmanurgast, kuidas takso minema sõidab. There goes the ride... No jah, ta oli niikuinii otsustanud jala minna.

"Ma üritan praegu välja mõelda, mida võtmega tegin," vastas Stacia noormehe küsimusele. Tšikk võis ju purjus olla, aga mõtlemisvõime oli tal endiselt mingil määral alles. Lihtsalt selle kasutamiseks tuli praegu palju rohkem pingutada kui tavaolukorras. Pähe tekkis liiga palju küsimusi, millele oli esialgu raske vastuseid leida. Kas tal oli üldse kott baaris kaasas? Kui oli, siis kuhu see jäi? "Tundub nii, et ma unustasin enda koti baari... või ei võtnud seda üldse kaasa," teatas näitsik, kui oli kindel, et paremat võimalikku lahendust ta välja mõelda ei suuda. "Ma ei joo enam kunagi," lisas Stacia, kuid ilmselgelt tulnuks sinna juurde öelda veel sõnad "kuni järgmise korrani". Rohkem sõnagi lausumata ületas Stacia sõidutee, et jõuda teisele poole tänavat maja juurde. Äkki polnudki see äkiline iseseisvumine parim valik, arvestades tšiki ammu kujunenud harjumusega, et alati leidub keegi, kes talle seestpoolt ukse avab...

Jah, seda ta kartnud oligi. "Kas sul pole kedagi kodus, kes sind sisse lasta saaks?" küsis William Staciale järele minnes. "Või mõni aken lahti või tagumine uks... Või kuskil uksemati või lillepoti all varuvõtit?" ladus ta variante lagedale. "Või mõni sõbranna, kes siin lähedal elab?" Mingi kuti juurde ta ilmselt neidu täiesti rahuliku südamega ei jätaks, aga teise tüdruku juurde küll. Takso sõitis ka ära, nüüd poleks enam kuhugi kaugemale võimalik ilma suurema vingumiseta minna.