Young and hopeless

"Kohe kindlasti mitte. Ma elan üksinda," raputas Stacia noormehe küsimuse peale oma pead. Mingeid teenijaid tal küll polnud. Mitte enam. Järgmised Willi poolt pakutud ideed panid näitsiku juba põhjalikumalt järele mõtlema. Uksemati all ta varuvõtit ei hoidnud, samuti mitte lillepoti all. Sõbrannasid tal nii lühikese aja jooksul eriti tekkinud ei olnud ning veel vähem teadis Stacia, kus elavad need üksikud, kellega ta rohkem suhtles. Külas ei olnud ta enda koolikaaslastest veel ühelgi käinud, kuid nii mõnigi oli juba tema juurde sattunud. Korraga tuli tüdrukule aga meelde, et ühte akent polnud ta tõepoolest kinni pannud, aga samal ajal ilmnes juba järgmine probleem - tegemist oli teise korruse aknaga. "Kui sa leiaksid võimaluse, kuidas teise korruse aknast sisse ronida, siis oleksin sulle ülimalt tänulik," kostis tšikk, pilk suunatud ülemise korruse akna poole.

Oeh. Vähemalt polnud tal lihased veel täielikult ära jahtuda jõudnud, nii et väike monkey business tuli kõne alla küll. Viimane, mida tal vaja oleks, on lihas ära tõmmata. Lasknud spordikotil murule vajuda, kõndis William maja seina äärde, vaadates ringi. Ta polnud ronimisseinal kunagi turnimas käinud ja puude otsa ta ka polnud kippunud, aga kuskilt pidi ju kinni saama, pealegi oli ta nüüd natukenegi tugevam kui mõned aastad tagasi, kui ta isegi köit mööda üles ronida ei suutnud ja kehalises kasvatuses jurasid hindeid sai, sest oli wimp. Sealsamas oli jahutussüsteemi kast, mille peale ta end vinnas, sealt sai ta aknalauale astuda ja vihmaveetorust kinni hakata. Nagu filmis juba. Noormehe käsivarred värisesid pingutusest, kui ta igasse võimalikku prakku klammerdudes lõpuks ponnistustega teise korruse aknalauale jõudis. Väike võit iseenda üle. Nüüd tassib ta neiu elamise liiva täis... See oli tegelikult kõige väiksem mure. Mõningase eksimisega jõudis Will lõpuks eesukse juurde ja keeras selle lukust lahti, avades selle seejärel. "Palun," lausus ta.

Stacy jälgis Williami ronimisetendust, pea kuklasse aetud. Nii palju, kui tema mõistus seda tabas, sai tüüp liigagi kergesti hakkama. Poleks üldse arvanudki. Aga kuna redel puudus, ei jäänud tollel loomulikult midagi muud üle, sest nagu näha, ei kavatsenud ta tšikki üksi siia maja juurde passima jätta. Kui Will ukse pärast oma katsumusrohket seiklust lahti sai, jooksis Stacia tüübile peaaegu sülle. Ülimalt hea meel oli tal selle üle, et tuppa minna saab, sest väljas polnud tõesti soe olla. "Spiderman!" kilkas näitsik õnnejoovastuses ja tegi kuti põsele ühe musi. Juhtus ikka, et ta muutus vähe emotsionaalsemaks kui tavaliselt. "Nüüd ma hakkangi sind selle nimega kutsuma, mu Spiderman," oli Stacia otsustanud. Iseasi oli muidugi see, kas ta hommikul ka midagi mäletab... Astunud ukselävele, võttis näitsik Willi käest kinni ja talutas tüübi enda järel esikusse.

Katsumusrohke oli see tõesti olnud, aga hoopis suurem katsumus oli tema jaoks see ootamatu emotsioonitulv, mis teda tabas, kui ta ukse lahti sai. Esiteks Spidermaniks hüüdmine, teiseks see põsemusi... Millal tema ema talle põsemusi andis? Mingi... miljon aastat tagasi raudselt, vähemalt ei suutnud ta seda meenutada. "Minu nimi on William..." pomises Will, kui talle nimi pandi. Sellele aga, et Stacia teda endaga kaasa vedas, hakkas ta küll vastu. "Kuule, ma peaksin minema," püüdis noormees asja enda kasuks pöörata. Ta oli ju lubanud, et veendub - neiu jõuab kenasti koju. Neiu oli kenasti koju jõudnud ja tal endal oli pikk tee kõndida... Pealegi vedeles tema spordikott endiselt maja juures ja tal polnud erilist soovi oma korvpallist ja kooliasjadest ilma jääda.

Stacia ei saanud pihta, miks tüüp nii tõsine oli. Elu on ju ilus? Inimesed peaksid rohkem naeratama ja enda emotsioone välja näitama, nagu teeb seda tema. Vähemalt seda näitsik arvas. Üks põsemusi siia või sinna - polnud ju eriti suur asi. "Ma võin ka midagi paremat mõelda, kui sulle Spiderman ei sobi," pakkus Stacia ning jäi natukeseks mõtlema. Kui ta enda arust üsna geniaalsele ideele tuli, lõi tüdruku nägu särama. "Ma tean! Nüüd ma kutsun sind hoopis Willyks. Mäletad ju küll seda pingviini... Chilly Willy? Sa oled täpselt sama nunnu nagu see pingviinike." Uskumatu, aga Stacia võrdles tõesti Willi multikategelasega. "Come on, äre olla selline pidur," hädaldas tüdruk. "Me võiks midagi lõbusat teha," jäi ta endale kindlaks. Nagu näha, oli suurem tudumistuju nüüdseks üle läinud.

Willy. See kõlas nagu mingi wuss ja üldiselt ta end mingiks wussiks ei pidanud. Willy kõlas hulleminigi kui Nirk. Also, tema ja nunnu? Haa! Kui ta end mingisuguseks ei pidanud, siis nunnuks. Aga las Staciale jääb tema arvamus. "Ehk mõni teine kord," ajas William sama jonni edasi. Stacia on kodus, nüüd saab ka ta ise rahuliku südamega koju minna. Kodutöid oli teha, midagi pidi süüa tegema, kuna ema ilmselt jälle unustas kokata - ta ei saanud siia kauaks vahtima jääda. Mitte et ta väga tahakski. Ta ei tundnud oma kooliõde, oli teda vaid kooli peal näinud ja kuskilt nime kinni püüdnud - ning sellega kogu teadmine piirduski. "Ma pean tõesti koju minema."

Stacia ei mõelnud enda sõnadega loomulikult midagi halba. Otse vastupidi. Ta oli vägagi lõbusas tujus ja igasugused hüüdnimed olid taolistes olukordades üsnagi tavapärased. Tšikk ei saanud aru, miks Will nii tõsine on. Või äkki oligi kutt kogu aeg selline? Kokku polnud nad tõesti varem eriti juhtunud ning Stacia ei teadnud enne tänast Williami nimegi. Ja homseks võib see juba meelest minna... Kuna tüüp aga nii kangekaelselt lahkuda soovis, ei saanud Stacy ometi temaga vaidlema hakata ja tema praeguse oleku juures ei olnudki see üldse mõistlik. "Hea küll, eks sa siis mine, kui tahad. Esmaspäeval siis näeb äkki?" pakkus neidis. Magamaminek tundus praegu hea ideena, sest mida muud siin üksi ikka teha saaks. Hea seegi, et ta üldse koju jõudis. Eks minevikus ole ka hullemini läinud.

Nüüd oleks hea koht kergendatult hingata, sest Stacia laseb tal ilma võitluseta minna - mis on hea. Hakkaks neiu vastu punnima, vot see oleks tsuti keerulisem olukord. "Ju vist," vastas noormees õige napilt õlgu kehitades. Kindlasti satuvad nad mingi hetk kooli peal kokku, muud varianti polnud, kui nad käisid samas koolis. "Sul oleks arukas magama minna," mainis Will, enne kui sammud esiukse poole seadis. Pöördunud uksel, viipas ta neiule, astus seejärel uksest välja ning kõndis oma spordikoti juurde, mis õnnekombel murul veel alles oli. Pikk kodutee ootas teda ees ja ta lootis, et ema oli juba magama läinud.

OT: mina olen out

Vaadanud veel tüübile korraks järele, kui too majast lahkus, otsustas Stacia teha nii, nagu William talle soovitas, kuigi magamamineku peale oli ta isegi mõne aja eest tulnud. Kui Stacy oli ukse lukustanud, vedas ta ennast esimesel korrusel asuvasse magamistuppa. Tegelikult magas tema hoopis teisel korrusel, aga tasakaaluhäirete tõttu polnud just mõistlik mööda treppe turnima hakata. Jõudnud ennast mõne minuti pärast mugavalt voodisse pikutama sättida, sulges neidis silmad. Vaevalt jõudis tema pea patja puudutada, kui Une-Mati juba kohale jõudis. Nüüd jäi üle ainult soovida, et hommik näitsikule halastaks ega sunniks teda tuumapohmelli üle elama.

OT: lõpp