Cheer Practice

No jah. See ütles suhteliselt kõik ja võttis ära igasugused argumendid, millega ta saaks lagedale tulla, nii et Yvonne lihtsalt istus seal, pigistades taskurätipakki, mis endiselt tema käes oli, ja vaadates endiselt nuuksuvat Jessicat. Kisakoori ilmselt enam päästa ei saa, aga... "Ma võin sind õppimises aidata, kui tahad," pakkus neiu. Tema muutus ka niimoodi kurvaks, kui keegi teine kurvastas, nii et ta tahtis teha midagi, mis kurvastajat rõõmustaks. Ta oli küll reaalainetes tugevam, aga tihtipeale oli just nendega kõige rohkem probleeme, pealegi sai ta ka muude ainetega üsna viisakalt hakkama.

"Las ma tuletan sulle meelde, et üks mustajuukseline naine seal teises ruumis just hetk tagasi sisustas kogu su vaba aja ära," lausus Jessica tuimalt, "pealegi on mul Lizandra, kes mind aitab, kui ma millestki aru ei saa." Ka Jessie klassiõde. Jessica saab kodutöödega väga hästi hakkama, aga ta ei jäta õpitut meelde. Ta ei suuda asjade vahel seoseid luua, et need ta mällu kinnituks. Selleks piisavalt ta süveneda ei suuda. Kui asi teda ei huvita, siis see pähe ei jää. Jessica on nagu simsitegelane - kui on masendus, siis õppimine on viimane asi, millega toime tuleb. Siis tegeleb ainult sellega, mis meeldib ja mõtted kurbadelt asjadelt eemale viivad. Aga kui ta meeldivaid asju teha ei saa, siis masendus tungib aina sügavamale.

No jah... Ta vähemalt üritas. Mõne hetke veel vaikinud, ajas Yvonne end lõpuks püsti ja kõndis oma kapi juurde, et salvrätipakk tagasi kotti panna ja riideid vahetama hakata. Tema täna tagasi trenni ei lähe. Homme kindlasti, aga täna mitte. Ta ei suudaks. Ehk helistab emale ja räägib, kuidas läinud on. Ema häält kuulda oleks meeldiv. Viimase liigutusena vabastas neiu oma blondid juuksed hobusesabast ja lasi neil õlgadele langeda. "Mida sa edasi kavatsed teha?" päris ta end Jessica poole pöörates. "Sa ei saa igavesti siia istuma jääda."

Jessica kehitas küsimuse peale õlgu. Igavesti istuma jääda ei saa jah - ükskord väsib ta ikka ära ja kukub pikali. Eks elu näitab, mida ta edasi teeb. Valikuid on palju. Enne trenni lõppu peaks ta sealt kadunud olema, nii igaks juhuks. Ilmselt läheb hulgub ringi kuskil ja kunagi ehk jõuab korterisse ka. Ilmad on juba jahedad, mere äärde rannaliivale enam istuma ei lähe, aga mõne mitte nii kena koha istumiseks ja tiksumiseks ta ikka leiab.

Oeh. Yvonne ohkas kergelt ja kõndis läbi riietusruumi Jessica juurde, et tema ees seisatada ning neiu poole käsi sirutada. "Alustuseks tule palun püsti," andis ta otsese vihje, milleks see käsi pakutud on. Talle tundus, et kui keegi teda tagant ei torgi, jääbki Jessica sinna kügelema.

Jessica kõhkles hetke, aga võttis siis Ivy käest kinni ja tõusis püsti. Mis nüüd siis? Jessica potsatas enda kapi kõrvale istuma ja tõmbas jalad kõhu juurde kõverasse ja võttis kätega põlvede ümbert kinni. Põrandal oli mugavam kössitada. Ta lasi oma jalgadel uuesti põrandale vajuda, toetas küünarnukid põlvedele ning võttis pea käte vahele.

No tere hommikust. Yvonne istus Jessica kõrvale. "Jess, kuule," lausus ta vaikselt. "Lähme ära. Siin pole enam midagi teha." Klassikaaslasel polnud vaja isegi riideid vahetada, kui, siis ainult üleriided peale tõmmata, sest tema ei kandnud ju ergutusvormi. Tegelikult võiks Ivy lihtsalt ära minna, aga ta tahtis veenduda, et ka Jess seda teeb, mitte ei jää sinna riietusruumi haavu lakkuma, kuni kõik teised omadega valmis on ja ka sinna tulevad... ja võimalik vestlus Vanessaga ees ootab.

Jessica avas kapiukse, võttis teksapüste taskust telefoni ja helistas tuttavale taksojuhile ja kutsus ta kooli parklasse. Seejärel vahetas Jessie oma trenniriided tavariiete vastu ning lausunud, et ta läheb koju, astus ta riietusruumist välja. Ta jalutas oma lockeri juurde ja avas selle. ta viskas spordikoti kappi, tõmbas nahktagi selga, tõmbas ketsid jalga ning suundus parklasse, kus takso juba ootas. Ta palus end residentsi sõidutada. Sinna jõudnud, liikus ta maja taha koerakuudi juurde Cecilia kõrvale. Ta istus sinna mullasele pinnale maha ning mängis koeraga.

Tjah, nüüd, kus Jessicale elu sisse tuli, sai ka tema liigutada, seega võttis Yvonne oma kapist asjad, pakkis need kenasti kotti, heitis veel ühe pilgu peeglisse, et juukseid kohendada, ja lahkus riietusruumist. Teda ootas ees hea hulk sudokusid ja üks pikk jooks mööda Eastside'i, et meeled selgemaks saada.

OT: mina ja Jess oleme obviously off the topic.