Cheer Practice

Yvonne'i jaoks polnud nii tihe treeningkava mitte midagi uut - oma koolis treenis ta sama palju ja rohkemgi, kui võistlused tulemas olid. See aga, et Jessica suu lahti tegi ja kõigele lisaks treeneri vastu üsna õel oli, polnud kena. Näha Vanessat tõsisena polnud samuti just kõige meeldivam vaatepilt - muidu nii nunnu ja sõbralik naine tujust ära oli... uh. "Jess, kuule..." pidas neiu vajalikuks suu lahti teha ja kohe kindlasti oma nina asjadesse toppida - mis olid tema asjad ka, kuna ta oli kisakooris ja see puudutas kõiki -, "ma olen kindel, et siin saab mingi kompromissi leida, sa ei pea kohe niimoodi..." Rääkides vaatas ta Vanessa poole, mõeldes, kas treener kompromissidega nõus on. Ja nii edasi. Kui Jessica kisakoorist välja astuks, oleks kahju küll, ja mingit tüli ta ei tahtnud. See veaks kogu tiimi vaimu alla.

Vanessa lootis, et sellega on asi lõppenud, aga kus sa sellega. Jessica kohe ei tahtnud mitte kuidagi tunnistada, et asi on temas endas. "Kes see tahab, et sa siit kaoksid?!" küsis Vanessa käsi laiutades, "mida sa siis nii väga tahad, mida sa ei saa? Sa ei ole mitte kordagi tulnud mu jutule, et sulle miski ei sobi ja sa tahaksid midagi muuta. Ma olen määranud su abikapteniks ja me oleme sulle Carmeliga korduvalt pakkunud esitantsija kohta, kuid sa oled selle tagasi lükanud. Kõik, mida mina sinu jutus hetkel kuulen on ainult sina-sina-sina. Kuidas kõik on sinu vastu ja tahavad su elu raskeks teha. Võibolla on asi hoopis sinus ja sa peaksid ennast ja enda suhtumist muutma. Kas eelmisel kevadel toimunu ei olnud sulle juba piisavaks äratuseks, et sa pead hakkama rohkem pingutama ja enda aega planeerima?" Sõnad lihtsalt tulid naise suust välja ja see oli ilmselge, et naine on ärritatud, kuigi ta üritas seda rohkem eneses hoida. Kuulnud Yvonne'i sõnu, vaatas ta tüdrukule otsa. Väga tore, et keegi teine veel enda suu lahti teha julges. Tegu oli siiski meeskonnaga, kus kõigil on sõna õigus. "Ma arvan, et ma ei ole ainuke, kelle arvates ei käitu sa hetkel enda abikapteni staatusele vastavalt. Kui sul on midagi veel öelda, siis tule pärast trenni minu juurde ja me saame rääkida. Hetkel aga viidad sa meie kõigi aega. Kaasa arvatud su enda. Kas sa mitte just ei vingunud sellepärast, et ma su vabaaega liialt ära kasutan?" jäi Vanessa tüdrukule otsa vaatama.

"Jaa, pakume lahkelt Jessicale võimalust veelrohkem end hulluks mõelda. Anname talle muidugi vastutust juurde ja siis ütleme, et ta ei tule endaga toime," lausus Jes pettunult,"ja mis mu staatusesse puutub, siis ma ei mõista siiani, miks see mulle anti ja mida see tähendama peaks. Kõiki kavasid arutate te Carmeliga kahekesi ja siis teatate mulle, et otsustasite nii ja kuna teie kompromissi leidsite, siis minu arvamus ei tähendaks nagunii midagi." Jessica isegi eeldas, et ta saab treeningkalendri koostamisel ka sõna sekka öelda, aga kus sa sellega - saab täpselt siis teada, kui teisedki ja kui ta julgeb väita, et see on liiga tihe, öeldakse, et nii peabki olema ja Jessie on jälle see, kes teiste meelest asjatult vingub. Aga fakt on see, et kui Vanessa tahab, et Jessica tiimis olemas oleks, peab ta jätma tüdrukule ka aega, mis võimaldaks tal õppeedukust tõsta. Kui ta on terve päev nagu orav rattas ja lõpuks seitsmeks näljasena koju jõuab, ei ole ta suuteline füüsiliselt ega vaimselt endale tarkust pähe suruma. Seitsmest päevast vähemalt üks võiks ikka selline olla, kus mingeid kohustusi ei ole, et reaalselt puhata ka saaks.

"Selge. Sa ei taha abikapten olla. Ma annan selle kellelegi teisele," lausus Vanessa väga lihtsalt, "mis puutub kavadesse, siis need on minu tehtud. Carmel vaatab ainult üle ega need liiga rasked pole. Pealegi ei ole sa kunagi selle vastu huvi tundnud lihtsalt. Sa näed Carmelit iga päev koolis. Sa näed mind praktiliselt iga päev. Võibolla oleksid sa pidanud juba varem suu lahti tegema." Ajakava kui sellise tegi Vanessa täiesti üksinda, võttes arvesse juba paigas olevad võistlusi ja isegi koolis toimuvaid kontrolltöid. Selle ajakava tegemine võttis naiselt mitu päeva enne kui ta sellega rahule jäi. Raputanud enda pead, jalutas naine sõnagi lausumata tagasi maki juurde. Ta lülitas hetkel mängiva plaadi välja ning asendas selle teisega. "Võtame enda tavalise soojenduskava algusest," sõnas naine juba rohkem endale omase häälega. Ta hoidis sõrme juba 'play' peal, kuid ootas ilusti, et kõik kohad sisse võtaks. Tegu oli lihtsa kavaga, mis on üles ehitatud erinevatele harjutustele, mis teevad lihased soojaks ja panevad lihtsalt keha liikuma. "Siis saate veel indviduaalselt soojendusi teha ja siis kahekümne peal hakkame tõsisema trenniga pihta," andis naine teada.

"Võib-olla ma poleks pidanud kunagi katsetele tulemagi," lausus Jessica. Sellest loobuda on meeletult raske, aga kas algusest peale eemal olemine oleks parem olnud? Kindel on muidugi see, et kui tal kisakoori kõrvalt vaba aega pole, siis kooliga ka toime ei tule, aga kui ta ka kisakoorist loobub, siis ega see aeg, mis talle siis kätte tuleb, ei parandaks tema õppeedukust, vaid süvendaks seda depressiooni, millest tüdrukul aimugi pole. Raske samm see tema jaoks oli, aga püsti Jessie tõusis ja uksest välja kõndis. Riietusruumi jõudes lõi ta rusikaga nii kõvasti kui suutis vastu oma kappi ja vajus siis põrandale kössi, kus ta lihtsalt nuttis. Hetkel ta soovis, et Sayeri ema endiselt koolis koristajana töötaks.

Oh ei. Yvonne oli juba lootnud, et kui treener muusika käima paneb, saab natukenegi rutiinsemas rütmis jätkata ja Jessicagi võtab aru pähe, aga eih. Ja ta oli just mõelnud, et nad võiksid juba kavadega edasi minna, sest lihased jahtuvad ära ja siis on õhtul tunne, nagu oleks peksa saanud... "Vabandust," sõnas neiu kiirelt ja ruttas matiruumist välja riietusruumi, mille uksel ta hoo maha võttis, et vaikselt ruumi astuda. Jessica nuttis. Mitte midagi ütlemata kõndis Ivy oma kapi juurde, avas selle ja otsis kotist paki salvrätte. Vaikides põlvitas ta klassikaaslase juurde, et pakk tema poole sirutada. "Jess..." Kui keegi on kurb, ei suuda ta pealt vaadata. Lihtsalt ei suuda, sest see meenutas talle teda ennast oma kõige hullemas seisundis.

Vanessa tõstis veel hetkeks enda pilgu Jessicale, kuid ta ei öelnud midagi kui too uksest välja jalutas. See oli tema otsus ja naine ei kavatsenud talle järele joosta. Noh, tal ei olnudki vaja seda teha, sest Yvonne liikus juba ruumist välja. No tore. Nad ei jõua täna selle trenniga mitte kuhugi. Kuna tegu oli soojendus kavaga, siis mõne inimese puudumine ei teinud eriti kahju. Seega läks Nessa tunniga edasi. "Valmis," küsis naine veel viimast korda ning pani siis laulu peale, käitudes nii nagu midagi ei oleks juhtunud. Tegelikult ei tundnud ta ennast sugugi hästi. Treenerina oli see tema esimene kord, kui ta kellegi peale niimoodi häält oli tõstnud ja see oli teda päris korralikult ära ehmatanud. Ta jalutas tüdrukute ette ning hakkas siis ka ise tantsima. See oli Vanessale lihtsalt vajalik, et see sõnavahetus Jessicaga endast välja saada. Muidu saavad veel kõik teised pikki päid ja jalgu sellepärast, et üks neist naise tuju alla viis. Algaja treener nagu ta tegelikult veel on.

Suure nuukse saatel tõstis Jes oma pead, kui Ivy tema nime lausus. "Tänks," lausus ta pakki vastu võttes. Ta võttis sealt ühe salvräti ja andis siis paki tagasi. Ta ainult kortsutas selle pabertaskuräti enda pihku kokku, langetas pea ja nuttis edasi. "Sa peaksid teiste juurde tagasi minema," ütles Jessica. Ta ei tahtnud, et teistel tema pärast Vanessaga mingi jama tuleb.

Yvonne võttis küll salvrätipaki vastu, kuid ei läinud mitte kuhugi. "Mul ei ole praegu eriti tahtmist sinna tagasi minna," tunnistas ta, murelikud silmad Jessical. Ta ei läinud juba sellepärast, et kuigi ta polnud Jessi puhul kindel, oli ta ise alati soovinud, et keegi tema juures oleks, kui tal valus on. Pealegi Vanessa lihtsalt peab aru saama, kui ta ka tagasi ei lähe. Tänasest trennist oli üheainsa lahkheli pärast saanud ebatavaline treening kõigi jaoks, keda kottis, mis tiimikaaslastega toimub. "Kui sa tahad kellegagi rääkida, siis ma olen olemas," mainis neiu ettevaatlikult, teadmata, kas Jessica üldse tahab, et ta siin on, ja kas klassikaaslasele üldse meeldib, kui keegi oma nina tema asjadesse topib.

Isegi Carmel, kes oli tõesti enda kapteni kohustuste tõttu Vanessaga rohkem aega veetnud kui teised, ei olnud Vanessat varem sellisena näinud. Samas ei saa just öelda, et Jessica sõnad väga õigustatud oleksid. Melly on ennast alati Jessica sõbraks pidanud. Mitte muidugi mingiks parimaks sõbrannaks, aga nad on siiski päris hästi läbi saanud. Ja nüüd pidi ta kuulama, kuidas Jessica teda põhimõtteliselt selles süüdistas, et ta ei ole teda kapteni töösse kaasanud. Üldse tundus näitsikule nagu oleks tüdruk korraga justkui kade või midagi. Kui kogu sõnavahetus lõpuks läbi sai, ei osanud Carmel midagi öelda ega teha ja seega jalutas ta lihtsalt enda kohale, et trenniga pihta hakata. Ja enne kui muusika isegi käima sai minna, läks Jes minema. Ja tema järel kohe ka Yvonne. Mel vaatas päris pikalt ust, mõeldes, et kas ta peaks ka ehk minema. Ta siiski tunneb Jessicat natuke rohkem kui Yvonne, aga ta ei jõudnud selle üle rohkem mõelda, sest muusika hakkas pihta ja Carmel otsustas seega matiruumi jääda.

Jessicale meeldib samuti, kui keegi tema juures on, kui tal valus on, aga seda ainult sellisel juhul, kui seda tehakse seepärast, et hoolitakse, mitte ei haletseta teda. "Minuga on kõik korras, sa ei pea muretsema," lausus Jessie. Ta tõesti tahtis, et Ivy tagasi läheks, teades, kui rangelt Vanessa puudumistesse suhtus.

Aga ei ole ju kõik korras. Inimesed ei hakka heast peast nutma. Hell, inimesed ei hakka teiste kallal õelutsema lihtsalt selleks, et õelutseda. Olgu, südamepõhjani mädanenud inimesed hakkasid, aga Yvonne lootis, et Jessica selline pole. Ta ei osanud valikut teha, kas tõesti minna või jääda Jessica juurde. Jah, ta teadis, kuidas Vanessa puudumistele vaatas - treener oli selle esimesel treeningul peale katseid kõigile selgeks teinud -, aga see siin polnud nahaalne puudumine, vaid põhjusega puudumine; samas, võib-olla Jessica ei tahtnud teda enda juurde, ütlemata seda välja. "Ma räägin treeneriga," sõnas neiu lõpuks vaikselt. Asi peab ikkagi rahumeelselt lahenema, ta ei valinud pooli, aga ühe inimese väljakukkumine on halb ja jätaks ilmselt nii mõnelegi paigalejääjale mõru jälje hinge. "Ma ei taha, et sa välja astud," julges Ivy mõne vaikushetke möödudes lisada. Kes ta Jessicale üldse on, et tema sõnad klassikaaslasele korda minna võiksid? Ta on mingi vahetusõpilane, on jah ka kisakooris ja samas klassis, aga ta pole Jessica sõbranna või midagi, nii et miks peaks Jessile üldse tema sõnad lugema? Siiski ei saanud ta lihtsalt ära minna.

"Mida see rääkimine muudaks?" küsis Jessica,"oli tal kevadel mulle juba asendaja leitud, kui läksin oma hinnetest rääkima, vaevalt ma seekordki asendamatu olen." Pista näpp vette - vaata, kas sinust jääb auk järele. "Vahet ei ole, kas ma astun välja või ei, pärast esimest arvestusnädalat sunnitakse mind lahkuma," rääkis Jes,"ja kui juba Nessal sellest ükskõik on, siis ma ei näe põhjust, miks jätkata. Eks ma siis lõpetan ise tantsimise ja jätkan tantsumaailmas ainult väikeste treenerina." See Vanessa plaan oligi, et teades, et Jessie tiimist mingil hetkel nagunii välja kukub, siis saab ta end vähemalt väikeste peal välja elada, sest, olgem ausad, Vanessal on siiski süda õiges kohas, vaatamata sellele, et ta ikkagi selle jobu Scoti kasuks otsustas.

Mida edasi Jessica rääkis, seda enam oli Yvonne kindel, et täna ta trenni tagasi ei lähe. Ta ei suudaks. Liiga palju mõtteid oli peas, mis tuli selgeks mõelda, enne kui ta jälle naaseb. Pigem läheb jooksma, see aitab ka. "Sa ei tohiks lõpetada midagi, mis sulle meeldib, lihtsalt sellepärast, et mõni sind selles ei hinda," püüdis Ivy Jessicat julgustada, kaheldes samas iga sõna õigsuses - mitte keeleliselt, vaid mõtteliselt. Ta võis kapitaalselt valesti aru saada ja midagi sinisilmselt täiesti vale öelda, mis Jessicat puudutab, ja siis on kõik. "Kindlasti oleks treener nõus sulle vastu tulema, kui sa kompromissi vastu huvi üles näitad." Vanessa oli ikkagi mõistlik naine, vähemalt selline mulje oli Ivyle jäänud, kindla peale on seal mingi lahendus, mis sobib kõigile. Näiteks see, et Jessica käib vaid osades trennides, mitte kõigis, kui ta niikuinii end liigutab. Aga see oli tema mõte. Ta ei olnud Jessica, kes lõpuks otsuse peab langetama. Samas ta saab vähemalt üritada. Kas või tiimi vaimu nimel.

"Vanessa ütles konkreetselt välja, et kui mul on probleeme sellega, et kisakoor kogu vaba aja võtab, siis võin ma kohe uksest välja astuda," lausus Jessica, "vähe sellest, et ma maadlen praeguste kursustega, pean ma eelnevad ka ära parandama, et kool lõpetada, aga kui Vanessa mu hommikud ja õhtud kinni paneb, siis millal ma õpin? Minule ei piisa sellest, et kirjutan tundides kogu jutu konspekti ümber ja siis kui kodus korra läbi loen, on selge. Minuga koonerdati, kui info vastuvõtmise kiirust jagati." Ja seegi kiirus funkab ainult siis, kui ta on õnnelik. Aga kuidas ta saab õnnelik olla, kui talle koguaeg vaimselt haiget tehakse ja siis õlale patsutatakse, et elad üle. Ja Jessie on nii naiivne, et laseb kõigel juhtuda, lootes, et kunagi tuleb aeg, mil need, kes kunagi haiget tegid, leiavad, et Jessie on ka midagi väärt. Aga siis on võib-olla juba liiga hilja.