Kirjandus.

Käes oli juba viies koolinädal või õigemini täna algas viies nädal, sest oli esmaspäeva hommik. Tundide alguseni oli aega kuskil kakskümmend minutit kui Helen klassiukse lahti keeras ja ruumi sisse astus. Tema käes oli hunnik pabereid, mis olid noorte kirjandid, mida ta terve nädalavahetuse lugenud ja parandanud oli. Mõned oli suurepärased, osad keskmised ja mõned tõsiselt igavad, pannes õpetajanna lausa haigutama. Esimesel kahel nädalal olid nad käsitlenud Albert Camuse "Võõrast" ja kahel järgneval Bulgakovi "Meister ja margaritat". Viimase ainetel oli Helen loonud ka viis erinevat kirjanditeemat. Ja seega olid enamus neist arutlused Bulgakovi teose ja õpilaste enda elu üle. Viies nädal pidi neil aga algama Oscar Wilde'i "Dorian Gray portreega".

Asetanud asjad lauale ja lülitanud arvuti sisse, kirjutaski õpetaja tahvlile antud teose pealkirja ja selle väljaandmisaasta ehk siis 1890. Kuna Helen oli ennast natuke külmetanud, siis jättis ta klassiukse lahti, kuid jalutas ise õpetajate tuppa, et endale üks tee teha. Siis on ikka tunnis häält ka natuke. Õpetaja kandis heledat kleiti ja selle peal tumesinist õhukest kampsunit.


Jessica J. Hill, Senior
Daniela Sandra Jimenez, Senior
Hunter Sommers, Freshman
Alex J. Simpson, Senior (koduõpe)
Noah L. Daniels, Junior
Nick J. Harting, Senior
Annabel Elena Gillies, Junior
Sadie Harrison, Senior
Seth J. Murray, Senior
William Hamilton, Sophomore
Annie Baker, Freshman

Outift

Sammudes aeglasel ja unisel sammul kirjanduse klassi poole, tervitas Hunter endale vastu tulevat õpetajat, kes ilmselt õpetajate tuppa suundus. Vähemalt seda arvas poisi unesegane mõistus. Väike Sommers kandis musti ketse, tavalisi tumedamaid teksasi, halli t-särki ja selle peal justkui jakina ühte paksemat musta ja punase ruudulist triiksärki, mis oli eest lahti. Kirjanduse tunniks vajalikud asjad olid poisil käte vahel. Kooli sees ta kotti ei kasutanud. Pigem käis lihtsalt vahetunni ajal enda kapi juures õpikuid vahetamas. Hunter astus klassi sisse ning maandus enda kohale, mis asus akna all kolmandas pingis. See ei olnud liiga ees ega ka liiga taga. Täpselt paras koht. Ja pealegi - seal oli aken, kust välja vaadata! Asetanud kõik enda asjad lauale, võttis ta toolil istet. Ta asetas enda käed lauale ja pea omakorda veel kätele. Ja siis sulges ta silmad. Ei, ta ei maganud veel, aga ega palju puudu ei jäänud.

William oli järgmine, kes klassi ilmus. Õpetajat ruumis polnud, nägi ta, kuid üks freshman oli küll, vististi tukkus, ja tahvlil ilutses "Dorian Gray portree". Jess. Üks neist vähestest teostest, mida ta luges vabatahtlikult, mitte kellegi käsu peale, ja mis talle tõeliselt meeldis. Kõndinud oma laua juurde, pani noormees koti sellele ja istus, et kotist vajalikud asjad välja võtta. Kirjanduse tund oli tegelikult üpris meeldiv, õpetaja tore ja teemad huvitavad - kui polnudki, siis ei teinud keegi suurt probleemi ka sellest, kui ta klaasistunud pilguga tahvlit vahtis. Avanud vihiku, otsis Will pinalist oma pastaka ja kirjutas uuele lehele teose pealkirja, selle autori ja aasta, mis tahvlil ilutses.

Kirjandus. Matemaatika kõrval on see teine tund, kuhu Jessica võimaluse korral oma jalga ei tõstaks, aga kuna keskkooli lõpetamiseks on tal vaja kursustele linnuksed kirja saada, peab ta nendes tundides kohal käima. Viimasel ajal tundub aga, et isegi kohalkäies ja tunnis aktiivselt kaasa rääkides ei saa ta linnukest kirja. "Meister ja Margaritat" lahates ei sobinud Jessie arvamus õpetajale ja seetõttu otsustas Jes, et paremate hinnete saamise eesmärgil hakkab ta õpetaja arvamust ülistama, seda kiitma ja kummardama. Ka siis, kui see tema arvamusest täielikult erineb. Jessica astus klass ning istus oma kohale kuskil klassi keskosas. Et siis "Dorian Grey portree" nagu tahvli pealt lugeda võis. Loodetavasti on Sayeri varasemate aastate kirjanduse konspektis selle raamatu kohta õpetajale meelejärele olev jupike. Kindlasti on. Jessica lappas veidi Sayeri kaustikut ja leidiski siis lehekülje, kust algas päris põhjalik tahvlilekirjutatud raamatu lahkamine. Meeldiv. Väga meeldiv.

Daniela jalutas üsna reipal sammul klassi ning muigas õhkõrnalt, kui märkas tukkuvat Hunterit. "Hommik," lausus ta selgel häälel, mis jäi siiski üsna vaikseks. See oli lihtsalt temalik. Eks see kiusamine on tema olekusse oma jälje jätnud. Õnneks ei ole see aasta keegi talle sõnagi lausunud või teda halvasti kohelnud. Ei tea, kas asi oli selles, et tüdruk oli nüüd Senior või olid need kiusajad lõpuks ometi suureks kasvanud ja aru saanud, et see, mis nad tegid, oli nõme. Näitsik kandis musti madalaid põlveni säärega saapaid, siniseid kitsaid teksasid, mis olid siit-sealt natuke lõhkised ja siis ühte mõnusat, pehmet ja sooja kampsunit, mis oli tüdrukule paar numbrit suur ja jättis seega lohvaka mulje. Aga just see tegigi selle nii mugavaks. Dany istus enda kohale, mis asus see aasta Williamist kaks pinki ees pool, ja asetas enda musta nahkkoti enda tooli seljatoele. Hetk hiljem pööras ta ennast pingil ümber ning tõstis vajalikud asjad välja, asetades need lauale. Ka tema avas enda vihiku ja kirjutas sinna kõik vajaliku ära. Mis puutus sellesse raamatusse, siis tüdrukul oli see ilusti läbi loetud ja isegi film oli ära vaadatud, kuigi raamat oli mitmeid kordi parem. Kuigi kumbki neist ei kuulunud tema lemmikute hulka.

Täpselt seitse minutit enne tunni algust kõndis kirjanduse klassi sisse ka Annie. Tüdruku pruunid silmad olid kindlalt Lev Tolstoi teoses "Anna Karenina", mida ta on juba aastaid jahtinud ning viimaks leidis see imeline teos koha tüdruku raamaturiiulil. Kuigi neidise lemmikuteks jäävad siiski õudusjutud ja sci-fi raamatud, ei suuda ta ära öelda vanadele klassikutele.
Momendiks tõstis ta enda pilgu klassis olijatele, aga kuna ühtegi tuttavat nägu ega õpetajat kohal polnud, püüdis näitsik ennast istuma sättida võimalikult akna äärde, kuid mitte päris ette. Nii nohik ta nüüd ka polnud. Kiirelt lõpetanud enda peatüki, sulges Madeline raamatu, asetas selle lauanurgale ning võttis kotist enda valgete kaantega spiraalkaustiku, mille ta pühendas poolenisti kirjandusele ning teise poole ajaloole. Pooleli oleva lehekülje avanud, kirjutas ta kiirelt, kuid ometigi laitmatult perfektse käekirjaga, tänase tunni teema ning viis enda pruunid silmad seejärel aknast välja.

outfit

Mõned minutid enne kellahelinat suutis ennast klassi vedada ka Nick. Nagu ikka olid tema kõrvades mustad kõrvaklapid, mis olid ühenduses tema pleieriga, kuulates vahelduseks vaiksemalt enda lemmikbände. Tavaliselt keeras ta heli võimalikult põhja, püüdes nii ignoreerida täielikult ümbritsevat maailma. Aga mitte seekord.
Paari vajaminevat kaustikut käes hoidnud, tolknes noormehe kotis, mis rippus tema paremal õlal, ainult tüübi läpakas. Enamasti tegi ta enda konspekte sinna, kuid mõnes tunnis polnud see kahjuks lihtsalt võimalik, mis tõttu pidi ta kasutusele võtma vanakooli tehnika - ruudulise vihiku ja kirjutusvahendi. Nice.
Nick potsatas suhteliselt klassi taha istuma, jäädes klassi eest vaadates vasakule. Erilist tähelepanu ta teistele hetkel ei suunanud, võttes kotist enda arvuti ning lülitades selle sisse.

Enda trennikaaslasele ei jäänud Noah just palju alla. Moment hiljem sadas ka tema klassi sisse, olles tänagi üllatavalt energiline ja heas tujus. Seda ei juhtu just väga tihti nii vara hommikul. Veel vähem nädala alguses. See oleks lihtsalt väga ebanormaalne.
Õlal rippuvat kotti kohendanud, kõndis Noah keskmise pingirea poole, maandudes sinna keskele istuma. Ning ta sihtis ikka nii keskele kui võimalik. Musta-valgeruuduliste kaantega joonelise kaustiku lauale võtnud, asetas ta selle kõrvale musta pastaka ning rohelise markeri, millega on hea vahel paarile märkmele joone alla tõmmata. Vihiku peale maandus peagi ka noormehe must päevik. Nüüd jäi tal üle vaid tunnialgust oodata.

outfit

Peagi võis kuulda juba seda tuttavat koolikella, mis tähistas tunni algust. Vaid loetud sekundid hiljem astus klassi ka õpetaja ise, käes aurav tass, mille ta asetas enda lauale. Võtnud kirjandid endale kätte, jalutas ta enda laua ette, jäädes sinna seisma. Sealt oli hea vaade klassile. "Tere hommikust!" lausus naine üsna reipal häälel, "nagu näha siis ei ole mõned teist ööd magamiseks kasutanud või siis oli teil lihtsalt jälle üks 'raske' nädalavahetus," lausus Helen, hoides enda silmi kindlalt Hunteril, kes rahulikult puhkas. Ilmselgelt jäi magamiseks tunde liiga väheks. "Aga lähme kohe teie kirjandite juurde. Need oli päris hästi tehtud. Ma sain lugeda kolme suurepärast kirjandit, päris parajalt selliseid keskmisi ja mõned, mis vajavad veel kindlasti harjutamist ja parandamist ehk siis mitte just kõige paremad. Aga ei midagi katastroofilist. Kõik on ületatav," rääkis naine kõlaval ja selgel häälel, et ka klassi tagumine ots midagi kuuleks. "Ma jagane need teile kätte. Annan mõned kommentaarid ja kui kellelgi on küsimusi, siis tulge pärast tunni lõppu või millalgi vahetunnil lihtsalt minu juurde," lausus naine ning asetas siis prillid ninale, hakates lehtede pealt nimesid lugema ja töid laiali jaotama. "William sinu töö meeldis mulle väga. Sa olid kenasti teose ja enda elu ühendanud ja sa ei kasutanud neid kulunud probleeme. Väga hea. Tegelikult üks neist kolmest parimast. Teine kuulus Alexile, aga teda siin meiega hetkel pole," seletas naine ning asetas poisi ette lauale tema kirjandi, kus ilutses üks priske A+. "Daniela, sinu töö oli päris hea, aga sa justkui kardaksid enda mõtteid lõpuni kirjutada. Mul on kogu aeg tunne nagu sa jätaksid osa jutust enesele. Ära pelga kirjutada seda, mida sa mõtled. See, mida sa mõtled on õige. Keegi ei saa teisiti väita. See kord jääb A-." Asetanud töö lauale, liikus Helen nõtkel sammul edasi. "Jessica, sul oli keskpärane kirjand. Oleksin oodanud natuke midagi uuemat ja huvitavamat. Kirjavigu oli ka korralikult. Mul on tunne, et sa oled selle kirjutamisega kiirustanud. Ma arvan, et sa saad ka paremini," lausus naine ja asetas tüdruku lauale ühe töö, millele oli punasega kirjutatud B-. "Ja siin on meie kolmas väga hea kirjand. Huvitavad mõtted ja väga head põhjendused. Tubli, Annie!" lausus Helen lühidalt, sest siin ei olnud enam midagi lisada. "Nick, sa kasutad vahepeal väga keerulisi lauseid ja siis need hakkavad lõpuks lonkama. Aga muidu su ideed on väga head ja grammatika on ka väga ilus. Võibolla kui sa tahad, siis me võime mõned laused sinuga koos üle vaadata." Poisi lauale vajus paber, millel oli B+. "Nii, Hunter, ma ei tea, mis ma nüüd sinuga tegema peaksin. Grammatika oli sul küll ei tea kust võetud. Mõtted olid küll head, aga teostus mitte kõige parem ja ma oleksin tahtnud rohkem elulisi näiteid," sõnas Helen ja andis Hunterile tema töö, mille oli C. "Võibolla peaksid sa pärast tunde minu juurde tulema," lisas naine juba edasi liikudes. "Noah, sinu kirjutamisega ei ole ma veel nii tuttav, aga su kirjand oli väga kena. Paar üksikut kirjaviga ja kokkuvõttes oli väike probleem sellega, et sa esitasid uue probleemi, aga see ei ole midagi, mida sa ei saaks teine kord paremini teha," lausus Helen ja asetas noormehe ette töö, millel oli B. Jalutanud tagasi klassi ette, silmitses ta hetke klassi, lastes õpilastel enda töid vaadata. "Aga tänane teema on tahvlil kirjas. Ma loodan, et teil kõigil on see teos läbi loetud," sõnas naine, saates terava ja hindava pilgu üle klassi. Üks asi, millega Helen range oli, oli see, kui õpilased jätsid raamatud lugemata. "Seega, mida te teate Oscar Wilde'ist?" Sama ajal kui ta andis klassile aega küsimuse üle järele mõelda, jalutas ta enda laua juurde, avas sahtli ning võttis sealt kolm lehte. Need olid informatiivsed lehed ühe kirjandivõistluse kohta. Ühe asetas ta vaikselt Annie, teise Williami ja kolmanda Noah' lauale, liikudes siis tagasi klassi ette. "Nii...pakkumisi? Vastuseid? Kohe läheme ka teose enda juurde."

Seth oli enne kooli käinud veel suitsetamas, ta polnud viimasel ajal kõige rahulikum olnud, kuna teadis, et varsti pidi kogu Raveni rahaandmine toimuma ja kutt oli üsna kindel, et Deeds tuleb ka talle ja Treyle järgi. See asi ei saanud ilus olema, Trey tehti ilmselt lagedaks, Raven pekstakse vaeseomaks, halval juhul isegi "kaotatakse ära" ja Sethi ka parem saatus ei oota. Füüsiline vägivald pluss tulirelvad=halb combo. Ometi leidis noormees kuskilt motivatsiooni kooli ronida ega tal seal probleeme ei olnud, sest pead oli ilmekombel talle antud, hoolimata idiootidest vanematest. Seth astus klassi. Tund oli ilmselgelt alanud, kuna kõik istusid vaikselt enda kohtadel ja õpetaja rääkis millestki. "Vabandust, et hilinesin," lausus mees ja istus enda kohale. Ta kandis tüüpilisi riideid, mustad teksad, nööritavad saapad, must T-särk ja nahktagi.

B miinus. Jessica sai B-miinuse. WOW. Tõsiselt, Wow! Effide ritta kulus see ära küll, sest kisakooritiimis tahtis ta selle viimase aastakese ikka kenasti vastu pidada. Ainus, mis Jessiet üllatas, oli see, et kirjavigu oli palju. Mismõttes? Kui Jessica üldse midagi oskab, siis on see grammatika ja õigekiri. Tal kõik teised keeled logisevad, aga emakeel on talle liiga kallis selleks, et seda vigaselt kirjutada. Ta silmitses oma kirjandit ja turtsatas siis, nähes, mis kirjavead seal on. Absoluutselt kõik kirjavead olid tingitud sellest, et ta ei viitsi telefoniga trükkides kunagi sõnu pikalt välja kirjutada, sest see on tüütu. Viimasel ajal on ta Sayeriga nii palju textinud, et see on tema käsitsikirjutamisele üle läinud. Idiootsus. Kirjandites ei kasutata lühendeid. On I am, mitte I'm. I will, mitte I'll. Ja noh, somebody peaks ka välja kirjutama, mitte lihtsalt kahe tähega sõna edasi andma. Selles, et tegu oli kiirustatud kirjandiga, oli õpsil õigus. Talle ei meeldinud teema ja kui talle kirjanditeema ei meeldi, paneb ta midagi kirja lihtsalt sellepärast, et see tehtud oleks. Tegemata töö on hullem kui F, neid ei saa parandada ka. Kui õpetaja Wilde'i kohta küsis, hakkas Jessie Sayeri konspekti lugema. Endal olid tal vaid mõned märksõnad kirjas. Ilmselgelt polnud raamat tema teetassike, aga seekord ei kavatsenud ta seda õpetajale välja öelda. Üleüldse ei kavatse ta enne midagi öelda, kui on selleks sunnitud. Sayeri konspekti lugedes jäi vähemalt mulje, et noormehele teos ja kirjanik meeldivad. Iseasi, kas see päriselt ka nii on, aga see ilmselgelt ei huvita kedagi.

Right. Kirjandid. Tal oli see täiesti meelest minna jõudnud, aga nii oli tema kirjatöödega alati - ei mõelnud enne, tegi töö ära ja unustas selle samal hetkel, kui klassist väljus. Kust küljest nad head olid, sellest tema aru ei saanud, aga kui õpetajale meeldis, siis oli see naise enda mure. Vaikides tunnistas William lehte, mida kattis tema kangekaelselt püstakil ja kohati üsna kandiline käekiri - nagu oleks ta alles eile kirjutama õppinud, et käekiri kätte harjunud pole. Olgu siis nii. Kuni õpetaja kirjandeid laiali jagas, meenutas noormees, mida oli lugenud Wilde'i ja tema romaanide kohta, iseäranis "Dorian Gray portree" osas. Kui tuli küsimus, mida õpetaja alati küsis - mida nad teadsid konkreetsete kirjanike või teoste kohta -, tõstis ta peale hetkelist mõttepausi käe ning hakkas kohe rääkima, teades, et nii võib, kuna ta andis endast märku: "Pigem teose kui Wilde'i kohta, aga "Dorian Gray portreel" on tegelikult kaks versiooni, tahvlile on märgitud esimese versiooni avaldamisaasta. Teine avaldati 1891, sel oli erinevalt esimese 13-st 20 peatükki ja sealt olid eemaldatud homoerootilised vihjed, sest originaalis peaks kunstnik Basil Hallwardil olema õrnemad tunded Doriani vastu, pederastia aga oli 19. sajandil tabu." Mitte midagi elevusttekitavat. Tegelikult hellitas ta lootust, et saab oma küüned selle "tsenseerimata" versiooni taha, et näha, missugune see teos originaalselt oli.

Kui Seth klassi astus, noogutas õpetaja talle lühidalt, kuid selgelt. Tal ei olnud tavaks hilinejatega nuriseda. Kui keegi just kümme minutit enne tunni lõppu kohale ei ilmunud. Hetkel oli aga tund käinud vaid loetud minutid. Siiski ei jäänud õpetajale tundmata see suitsulõhn, mis noorukiga koos klassi tuli. Helen ei öelnud midagi, kuid raputas endamisi pead. Ta otsis laua pealt Sethi kirjandi ning jalutas poisi laua juurde. Kuna William vastas samal aja küsimusele, siis ei hakanud naine mingeid kommentaare andma, aga lehe peale oli üks korralik B kirjutatud. Ilmselt oli Sethiga ka see, et õpetaja lihtsalt ei teadnud veel tema stiili nii hästi. Aga kirjand oli hea ja Helenil ei olnud midagi selle kohta öelda. "Väga õige. Kusjuures 2011. aastal Harvardi Ülikooli Press avaldas ka originaal raamatu, mida ei ole tsensuuri poolt muudetud," lausus Helen. "Aga kui rääkida tema elust, siis Wilde sündis 1854. aastal Dublinis ja on seega iiri kirjanik. Tema isa oli arst ja ema kirjutas luuletusi. Seega võib öelda, et ta sündis üsna kõrgesse klassi. Põhilise hariduse ta saigi enda emalt. Aga hiljem jätkas ta enda haridust Trinity kolledžis ja Oxfordis. Pärast Dorian Gray avaldamist hakati teda süüdistama homoseksualismis ja seega mõisteti ta 1895. aastal kaheks aastaks vangi. Pärast vabanemist elas ta Itaalias ja Prantsusmaal varjunime all - Sebastian Melmoth. Ja ta surigi aastal 1900 Pariisis lihtsalt viletsusse," rääkis naine klassile kirjaniku kiire ja kõvasti lühendatud eluloo. Aga seal oli kõik põhilisem olemas, mille järgi sai nii mõndagi öelda. "Kui rääkida üldse homoseksualismis, siis kuidas on olukord tänapäeval? Lihtsalt avaldage enda mõtteid ja ärge olge nii vaiksed. On aeg ülesse ärgata. Ma saan aru, et esimene tund, aga katsume olla," utsitas Helen õpilasi rääkima. Tegelikult oli õpetajal päris raske seda teemat klassis õpetada, kui seal sama istub tüdruk, kelle vanemad on homod.

Kui kell tundi läks, tõstis Hunter enda pea käte pealt üles ning haigutas laialt, kuid kuna õpetaja kohe klassi ei ilmunud, siis lubas ta enda silmadel taas sulguda. Lõplikult äratas ta ülesse õpetaja kommentaar 'raske' nädalavahetuse koht. Seega suunas poiss enda pilgu klassi ette ning üritas enda mõtteid tunnile koondada. Kirjandit Hunter väga kätte ei tahtnud saada, sest olgem ausad. Ta on alati enda mõtteid rohkem enesele hoidnud. Talle ei meeldi neid kuskile paberile panna või veel vähem klassis valjuhäälselt avaldada. "Mhm," kostus Hunteri suust, kui õpetaja pakkus, et poiss pärast tunde tema juurde läheks. Saab tehtud. Poiss vaatas rahulikult enda vead üle ning libistas siis kirjandi enda vihiku vahele, mille ta järgmisel hetkel avas. Kirja sai ilusti kõik, mis tahvlil ja lisaks Williami ja õpetaja jutt. Seda muidugi lühendatud kujul. Mis puutus raamatusse, siis sellest oli Hunter isegi korralikult läbi närinud.

Vot see Danielale ei meeldinud, kui õpetajad kommenteerisid õpilaste töid valjul häälel üle klassi. Kas tõesti kõik peavad teadma, mis vigu keegi tegi? Olgugi, et tüdrukul on alati ainult kolme sorti hindeid A, A+ või A-. Siiski leidis ta, et ei ole ilus niimoodi kogu klassi ees selliseid asju avaldada. Saanud enda kirjandi kätte, võttis tüdruk pinalist hariliku ning parandas ära kohad, kuhu õpetaja oli vead märkinud. Sellega ühele poole saanud, murdis ta paberi kokku ja pani õpiku vahele, keskendudes edasisele tunnile. Et siis Dorian Gray. Dany kirjutas kõik kohusetundliku õpilasena ülesse ning jäi siis õpetaja poolt esitatud küsimuse üle peas aru pidama.