Oh boy...

"Issand ega ma ei kavatse sellega sõita ega midagi. Need võtmed on lihtsalt need neli nädalat minu käes ja siis saad need tagasi," lausus Trey, andmata seekord Sethile nii kiiresti järgi. Ta oli seda varem liiga tihti teinud. Võibolla oli kooli direktoril õigus - ta oleks pidanud poisile ka kanepi suitsetamise ära keelama. Võibolla oli mehe viga selles, et ta usaldas enda väikest venda liiga palju. Rohkem kui kasulik oli. Tegemist on siiski sõltlasega. "Küll need täituvad. See kord ei ole sul lihtsalt teist valikut. Sa tead väga hästi, et kui sa need neli nädalat seal kuskil keskuses ära ei tee, siis läheb asi politsesisse, kus sa peaksid nagu nii kinni istuma. Ja ilmslet kauem kui neli nädalat. Ja keskkooliga võid sa ka hüvasti jätta, kuigi mul on tunne, et ega see haridus sind suurt ei huvitagi. Üldse ei huvita sind siin maailma mitte miski muu peale selle, kuidas endale järgmine doos kätte saada. Palju õnne - su elul on küll väga hea eesmärk," sõnas Trey irooniliselt.

"Mine persse," sisistas Seth ja tõusis voodi pealt ning tahtis lahkuda, aga ukseavas seisis ei keegi muu kui Faye. "Näed, su musi on ka siin, ära jumala eest talle midagi tee, et ta diiler on," turtsatas nooruk. Ta oli nii mürgine, kuna Trey oli tuju tõsiselt ära keeranud. Jah, Sethil ei olnud eesmärki, kuna ta oli enne Tree Hilli tulekut kindel, et saab mõnes gängide kokkupuutes kuuli ja kõik. Nüüd oli üsna nõme kuulda pidevalt seda juttu, et mida peale lõpuklassi siis ette võtta. Kurat seda teab!

Sethi hääletoonis, sõnades ja käitumises tundis Faye suurepäraselt ära iseenda, kes jääb sinna kahe-kolme aasta tagusesse minevikku, ennem kui ta suundus Chicagosse, kus muutus neidise jaoks kõige tähendus. Ka Seth vajaks ühte maapeale toovat laksu või obadust või midagi, mis tooks ta tagasi reaalsusesse. Raven mõistis, et Seth kardab, et gäng tuleb talle Deedsi pärast järgi, kuid Faye teadis nii meest ennast kui ka tema gängi rohkem, et öelda kindlusega, et seda ei juhtu. Deeds polnud nende jaoks nii tähtis kui mehe enda varustajad.
Ennem kui Faye jõudis reageeridagi, oli Seth koridoris ning kuulnud tema sõnu, ei mõelnud näitsik hetkegi. Tema parem käsi tõusis kiirelt ning andis Sethile ühe korraliku kõrvakiilu. Kuigi tema sõnades oli tõde, tundis Faye ennast siiski ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangina.

"Vali enda sõnu," lausus Trey teravalt, kuid muud ta teha ei jõudnud, sest siis sai tema väike vend juba Faye käest ühe korraliku kõrvakiilu ja see pani mehe ühe suunurga kergelt üles poole tuksatama. Kuid juba järgmisel hetkel oli tema kuri pilk Sethil tagasi. "Sul ei ole mitte kellegi peale vihane olla kui iseenda. Ise olid nii loll, et uimastite mõju all kooli läksid," sõnas mees, "ja palu Faye käest vabandust," käskis Trey tungivalt. Ta ei lase kellelgi, isegi mitte enda lihasel vennal, tüdrukuga nii rääkida.

Seth ei saanud arugi, kui järsku üks näopool tulitama hakkas. "Ja peale kõige veel vägivaldne ka," lisas mees. "Mille eest ma vabandust pean paluma? Kas selle pärast, et ta mind lüües enda käele haiget tegi või sellepärast, et ta diiler oli?" uuris nooruk, jutt sarkasmist nõretamas. Ta hakkas enda olekust tasapisi välja tulema ja muutus seetõttu aina vihasemaks.

Raven oleks heameelega veel ühe korraliku kõrvakiilu Sethile andnud, aga kuna tüüp oli korraliku laksu all, hoidis neidis ennast tagasi. Sellegi poolest tegi talle mehe hääles olev sarkasm haiget. Momendiks veel Sethile otsa vaadanud, keeras näitsik ennast ümber ning vägagi kiirelt oli ta tüübi magamistoa ukse juurest jõudnud alla kööki. Silmitsenud seal olevaid kappe, oleks Faye suurima heameelega võtnud sahtlist tainarulli või midagi muud selle sarnast ning läinud tagasi ülesse ja Sethile paar head obadust virutanud, kuid ta ei teinud seda, vajudes hoopis vastu köögikappi põrandale istuma. Millegi pärast tundis tüdruk end uuesti selle pisikese tüdrukuna, kelle vanemad kodust välja viskasid, pannes esimese bussi peale, mis Tree Hilli sõitis ning saates ta vanavanemate juurde, et nemad tegeleksid neidisega. See oli Faye jaoks esimene kord, mil ta tundis ennast üleliigsena siin maailmas, mil ta sulgus korralikult endasse, ehitades enda ümber kindla müüri, et keegi ei suudaks enam talle haiget teha.

"Ole õnnelik, et see oli Faye, kes sind lõi," lausus Trey, üritades ignoreerida seda sarkasmi ja neid lauseid. Ta oli niigi hetkel seal nii piiri peal. Mõni vale sõna Sethilt ja mehel läheb lihtsalt kõik silme eest mustaks ja ta juhindub enda vihast. Nagu tookord Lexy sünnipäeval. Pärast on tal tihti juhtunust osad killud puudu. "Vähemalt Faye o l i seda kõike, aga sina o l e d seda kõike endiselt," sõnas mees, "ja sa isegi ei püüa seda muuta." Treyl hakkas tõsiselt venna käitumine koppa ette viskama. Ja tuli tahtmine lüüa käega. Las Seth teeb, mida tahab. Aga ta ei suutnud. Ta ei saanud poissi lihtsalt saatuse hooleks jätta. Ja siis kadus Faye nende juurest. See kõik oli tüdrukule ilmselt haiget teinud ja mees sai sellest aru. Jeromy võttis Sethi käe alt kinni ja lükkas ta viimaks enda magamistuppa. See oli küll väga ekstreemne ja ebainimlik, aga ta pani poisi sinna lukutaha. See oli ainus tuba, kus ei olnud aknaid(kes neid pilves inimesi ette teab) ja kus oli olemas vannituba. Õnneks asus meditsiinikarp, kust Seth igast huvitavat kraami võiks leida, all köögis.

Seth pööritas sulmi, kui Trey ta lihtsalt magamistuppa lukustas, et Fayele järgi joosta... Nagu alati. Nooruk istus voodi peale ja üritas end rahustada. Vähemalt olid võtmed veel tema käes. Mees jõllitas jällegi lakke ja teda ajas Trey käitumine naerma, hoidku Seth enda elu pausil,kui Trey eemal on ja mehe tagasitulles võis Seth kullipilgu all enda eluga vaikselt edasi liikuda.

Trey ei liikunud ukse tagant mitu pikka minutit mitte kuskile. Ta toetas end vastu seina ning lasi peal vastu seda vajuda. Sulgenud enda silmad, tõmbas ta kätega üle enda näo. Antud olukord oli lihtsalt väga halb. Mehel oli tunne nagu ta oleks tõsiselt läbikukkunud ja mingil kummalisel põhjusel tundis ta nagu oleks Sethi alt vedanud. Trey oli arvanud, et see võib isegi vennale head teha, kui Jeromy ise vahepeal Wilmingtonis viibib. Nii saab Seth elada rohkem iseseisvat elu nagu ta harjunud on. Ja nüüd tuli välja, et ta oli seda iseseisvust kasutanud hoopis millekski muuks kui Trey arvanud oli. Ta oli naiivne olnud, loll, et ta Sethi nii palju usaldas... Hinganud sügavalt välja, jalutas ta alumisele korrusele. Alguses ei silmanud ta tüdrukut mitte kuskil, kuid viimaks leidis ta Faye köögis põrandal istumas. Trey jalutas tema juurde ning istus sinna samma kõrvale maha. Ta asetas enda käe ümber näitsiku õlgade ning tõmbas ta endale lähemale, vajutades tema pealaele ühe suudluse. "Mida ma temaga küll tegema pean?" ohkas Trey.

Faye tumepruunid silmad püsisid köögi põrandal, isegi vaiksed sammud trepil ja peagi ka korteri alumisekorruse põrandal ei pannud neid liikuma. Neidis lihtsalt vaatas enda ette, olles mõtetega vägagi kaugel eemal. Kui Trey käsi korraga ümber tema õlgade langes ning mees teda endale lähemale tõmbas, kinkides pealaele ka õrna suudluse, naeratas näitsik õrnalt, tõstes enda pruunid silmad Jeromy'le. Talle meeldis mehe õrnus.
"Ma ei tea.. kuna ma olen midagi sellist läbi elanud, siis peaksin ma oskama sind aidata, aga ma ei tea, mida teha.." raputas Faye õrnalt pead, asetades selle seejärel sootuks Trey õlale.

Trey istus mõned minutid niisama vaikuses, tegemata eriti väljagi sellest, et neidise pea tema õlale vajus. See ei häirinud teda. "Me peaks ilmselt tema toa üle vaatama ja selleks läheb mul sinu abi vaja, sest sa ehk oskad mõelda nii nagu tema ja suudad seega tema tagavara kraami üles leida," sõnas mees, kuid ta ei liikunud veel paigast, vaid ootas, mida Faye selle peale ütleb, sest tal ei olnud mitte mingisugust kohustust meest aidata.

Faye jaoks tundusid need üksikud minutid peaaegu tundide pikkusena. Kuulnud Trey häält selles pinevas vaikuses, just kui ootaksid nad samme ukse taga koridoris või pommirünnakut, võpatas näitsik tahtmatult, kuid peaaegu märkamatult. "Muidugi ma aitan sind. Pealegi üksinda sa jääksidki seal tema tagavara kraami tulutult otsima," muigas Raven õrnalt, tõustes püsti ning kuna ta hoidis Jeromy käest kinni, tõmbas näitsik ka teda õrnalt püsti, silmitsedes samal ajal meest õrnal ja armsal pilgul ning seda saatis ka sama õrn ja armas naeratus.

Trey oligi seda arvanud, et üksinda ei saa ta millegagi hakkama. Ta andus tüdruku tõmbele ning tõusis samuti püsti, vaadates talle otsa, kelle näost peegeldus justkui lootust. Hetkel tundis mees küll, et on nurka surutud ja ta ei oska enam midagi teha. Hoides endiselt Faye käest kinni, liikusid nad tagasi teisele korrusele Sethi tuppa. "Okeey, ma ei tea isegi, millest alustada. Mulle ei meeldi teiste asjades sobrada, aga mingit muud võimalust vist ka ei ole," lausus Trey ning vaatas ootavalt neiule otsa.