Varahommikul

Emily jõudis kooli seitsmeks, kuna tahtis teha õpilastele täna huvitavamad ülesanded ja selleks oli vaja pisut ettevalmistust. Tal läks vaja A3 pabereid ja värvilisi markereid, väidetavalt olid need huvijuhi kabinetis, vähemalt markerid. Naine koputas uksele ja katsus linki, aga uks oli veel lukus. Nojah, ega kõik nii hullud ei ole ja seitsme ajal end kohale ei aja.

Leidub igasuguseid hulle, kuigi Kaleph tõesti end nende ridadesse arvata ei tahtnud. Hull olla on lahe, kui tõesti midagi erilist teed, aga tema ei teinud midagi märkimisväärset. Umbes kümme minutit peale seitset astus mees koolimaja peauksest sisse, tervitas paari õpilast, kes millegipärast nii varastel hommikutundidel juba haridushullumaja territooriumil viibisid, ja võttis suuna teisele korrusele, kus asus tema kabinet. Näis, kas põrutab ka täna valesse ruumi, nagu sai üleeile tehtud... Uue töötaja värk, tema orienteerumine oli üsna niru ilma uue keskkonnatagi. Varasem kooli saabumine oli tegelikult osa tema plaanist mitte hiljaks jääda, mis oleks esiteks töötaja ja teiseks uue töötaja puhul väga halb eeskuju.

Ära ta ei eksinud, mis valmistas ainult rõõmu, ja kui Ben reipal sammul oma kabineti poole sammus, märkas ta ühte õpetajatest. "Miss... Bryant, on mul õigus?" pakkus ta, kui samal ajal taskust võtmekimpu otsis.

Emily mõtles just minna enda klassi mingeid värvilisemaid markereid või pastakaid otsima minna, kuid siis ilmus vaatevälja uus huvijuht, kellega naine veel omavahel rääkinud ei olnud, kuid oli kuulnud mehest ainult head. "Tere hommikust," sõnas naine erksal häälel. Imekombel ei olnudki ta täna hommikul väsinud ega unine. "Jah, ja teie nimi on Kaleph Grifith, jah?" ei olnud Emy häälduses sada protsenti kindel. Juba mehe paarist sõnast oli kuulda briti aktsenti, mis hellitas kõrvu. "Ma tulin vaatama, et ega teie kabinetis juhuslikult mõningaid värvilisi markereid ei ole, mida ma saaksin ühe tunni ajal kasutada?" uuris naine.

Oma nime kuuldes noogutas Kaleph. "Griffffffith," täpsustas ta. "Venita, nagu sõltuks sellest su elu." Võti keeras, vau, ja uks avanes, kui mees lingi alla vajutas. "Aga mind võib ka härra G-ks kutsuda," lisas huvijuht siis, pöördunud hetkeks taas miss Bryanti poole. Ta polnud ainus greiflane, siin oli üks koolipersonali liige, kes oli Griffin, ehk aitab natuke semulikum hüüdnimi neid kahte eristada. "Markereid, ütlesid," kordas Ben endamisi, kui kabinetti astus ja oma kirjutuslaua juures seisma jäi. "Peaks nagu olema, siin on igavene kirjatarvete pood." Ta tõmbas sahtleid lahti, leides lõpuks ühest kaks pakki jämedama otsaga tahvlimarkereid, mille õpetajale ulatas, näol tema tüüpiline naeratus. "Saan veel kuidagi aidata?"

Emily muigas, vähemalt oli uus huvijuht hea huumorisoonega. "Tjah, ma ei olegi siin kabinetis varem väga käinud," tõdes naine. "Aitäh, ehk saab siit kümme lehte A3 paberit ka?" küsis Emily. Kui siin ei olnud, mis oli väga ebatõenäoline, siis tuli sekretär ära oodata. Tegelikult olekski vist tass teed ära kulunud, sest Emily tundis kerget külmetust tulemas.

Kirjatarvete poes on paberit nii, et tapab, ja Kaleph võis vanduda, et oli oma esimesel päeval, kui ta siia kabinetti komandeeriti, kappides ringi vaadates ka paberivaru näinud - sekretär või mitte, tal oli ka. "Tere tulemast klubisse, mina ka mitte," lausus mees miss Bryanti kabinetimärkusele lõbusalt vastuseks. "Eks saab ikka, ma nägin siin mingisugust paberimajandust... Ah." Rääkides oli ta ühe kapiukse lahti teinud ja vajalikke plokke märganud. Võtnud ühe A3 ploki, ulatas ta selle õpetajale. "Mis neist kümnest, võta kõik, ehk läheb rohkem vaja - pärast saad alati tagasi tuua," sõnas Ben. Kapiukse lükkas ta uuesti kinni ning lasi silmadel üle kabineti liikuda. Veekann. Õigus, tal jäi oma hommikukohv joomata... "Võin ma sulle midagi pakkuda, enne kui tundi tõttad?" küsis huvijuht. "Kohvi või teed või... Muud vist polegi kui need kaks."

Emily võttis paberid vastu ja võttis nee markeritega samma kätte. "Sa oled ikka õige külalislahke," lausus naine naeratusega. "Aga ühe tee vastu ei oleks mul midagi, kui sa juba vee keema paned," lisas Emily ja pani enda asjad ühele vabale kohale riiulil, hiljem võtab ära. "Kuidas sulle Tree Hill senini meeldinud on?' küsis naine huviga.

Kaleph hakkas miss Bryanti - Emily Bryant, tuli talle meelde - märkuse peale naerma. "Uus personaliliige peab ju kiirkorras kõigile pugema hakkama," pidas ta vajalikuks mainida, kui veekannu kraanist voolava vee all ära loputas ja selle veega täitis, et kannutäis keema panna. "Ole hea, võta istet," viipas ta mugava tugitooli poole, mis tema laua vastas seisis ja kus loodetavasti õpilased istumas käima hakkavad, et kooli ruumide kasutamise kohta küsida või mõne ürituse korraldamise osas abi paluda. "Mul on siin ainult rohelist teed, loodan, et sobib," tunnistas mees lõpuks peale mõneajalist kõige ülemises sahtlis sobramist. "Olen rohkem kohviinimene ja teedest joon ainult rohelist või musta." Sahmerdanud oma sahmerdamised, pannud valmis kaks tassi (kust paganast see teine tass veel tuli?) koos teesõelaga ühes ja kohvipuruga teises lauale, istus mees oma tugitooli. "Siin on rahulik," arvas Ben. "Võrreldes Washingtoni või Londoniga on siin hoopis vähem ringijooksmist, üldse pole sellist tunnet, et peaks ka ise kiirustama." Mida annab väga hästi järeldada tema viimase rabelemise põhjal, oo jaa. "Aga ma söön ilmselt oma sõnu, kui tööd kuhjuma hakkab," lisas huvijuht seejärel lustlikult, kui end püsti ajas, et äsja plõksatuse kuuldavale toonud veekann võtta ja sealt auravat vett tassidesse kallata. Jumal olgu kiidetud kabinetis oleva kraanikausi eest.

"Ja-jaa, et sünnipäevadel ikka lilli saaksid ja kõige hullemate õpilaste taltsutamiseks nippe," muigas naine. Ta istus mugavasse tugitooli ja sulges hetkeks silmad. "Tead, et sinu kabinetis on mõnusam tool kui minu omas?" mainis Emily muigega. Tal oli üks must arvutitool, mille seljatugi ei olnud kõige mõnusamate killast. "Sobib suurepäraselt," lisas Emy ja avas silmad. "Ma tahaks ka millalgi teha keskkonnavahetust. NY-s ehk mõned aastad elada, aga see kool on nii südame külge kasvanud. Eks pean ainult 3 kuuga aastas leppima," rääkis naine. "Töö kurjub kindlasti enne jõuluballi," arvas naine. Vähemalt temal oli alati nii.

"Egas lillede pärast, hullude õpilastega saan ma aga loodetavasti ilma kõrvalise abita hakkama," vastas Kaleph lõbusalt. "Minu motiivid on hoopis igavamad." Ta võttis ühe lusikatest, mille oli aegsasti koos tassidega lauale võlunud, ja segas oma jooki, mis meeldivalõhnalist auru eritas. "Tõesti?" kergitas mees teadmise peale kulmu. "Vaimne märge - tulla ja kontrollida selle fakti vettpidavus personaalselt üle. See on küll jama, kui õpetajad, seisnud päev otsa jalul, ei saa tunnivälisel ajal oma jalgu inimlikes tingimustes puhata..." Ta manas näole Captain America patriootliku ilme. "Minu esimene missioon - tagada õpetajatele humaanne töökeskkond!" kõmistas mees, hakates seejärel naerma. "Eks NY-s ole ka koole, mis südame külge kasvavad," arvas huvijuht toolil tahapoole nõjatudes. Jõuluballi osas kehitas ta õige napilt õlgu. "Võimalik. Enne selliseid üritusi läheb sebimiseks, kuigi mu eelmises koolis tegi suurema osa tööst ära üks õpilaste lend, mitte õpetajad. Ma küll ei ole päris kindel, kuidas siin on..."

"Mis su motiiv siis on, kui tohib küsida?" uuris naine muigega. "Kui see muidugi saladus ei ole," lisas Emily. Kaleph meenutas talle James Bondi, osalt mõnusa briti aktsendi tõttu, osalt sellise huvitava sõnadeseadmise pärast. "Sa kõlad nagu osaleksid valimistel," märkis naine naerdes ja segas teed, et see kiiremini jahtuks. Ta ei kannatanud tulist teed. "Siin on minu arvates rohkem huvijuhil sebimist, lõpuklass aitab alati kaasa, aga peab olema keegi, kellel on terviklik plaan ja hoiab õpilased maa küljes," rääkis naine ja lonksas teed.

Kaleph muigas taas ettepoole nõjatudes magusalt. "See on riigisaladus, mida niisama lihtsalt avaldada ei saa." Kohv oli omadega aegsasti valmis saanud, sestap võttis mees lusika tassist välja ja tõstis tassi, et sealt lonksu kuuma jooki juua. Võrratu... Polnud midagi paremat kui üks tassitäis energiat varasel hommikul. "Kui end praegu välja annaksin, poleks motiivide püstitamisel üldse mõtet, või mis?" Emily märkuse peale turtsatas huvijuht lustlikult. "Hah, ma tänan. Järgmine samm on seega USA kongress," kinnitas ta peanoogutusega, et seejärel hoopis uudishimulikuma ilmega pärida: "Kes teil enne huvijuht oli? Tema nimi on vististi mu kõrvust mööda läinud."

Emily naeratas kavalalt. "Ma jõuan su motiividele kunagi jälile," lausus naine ja lonksas teed. Mõnusalt soe jook tegi koheselt oleku paremaks ja ka kurgu pehmemaks. "Jah, USA kongress. Ma olen kindel, et sinna saamisel ei tekiks sul probleeme," lisas Emily. "Eelmine huvijuht oli selline täitsa tore naine, ta oli lihtsalt juba väsinud sellest tööst. Maria Brown," rääkis neiu ja viis silmad hetkeks käekellale. Aega oli veel tohutult, mis oli hea, sest ta tahtis uuest kolleegist aimu saada.

Kaleph kuulas huviga, rüübates aeg-ajalt oma tassist kohvi. "Arvata võib, huvijuhi amet pole lihtsamate killast, kuigi mina pole veel õieti selle tõelist maiku tunda saanud... ma arvan," lausus mees lõpuks. Tema tööstaaž oli hoolimata eelnevast postist Springfieldis üpris lühike, sest suurem osa ajast oli möödunud end täiendades ja vastavaid pabereid vermides, ja eelmainitud kohas polnud tal veel tekkinud seda tunnet, et nüüd enam ei jõua, tahaks puhata. Seega oli Tree Hill High'l hoopis üllas ülesanne täita. "Maria Brown. Aga räägi mulle nüüd, kas koolipere ja koolielu osas on midagi, mida ma kindlasti teadma peaksin," palus Ben siis kerge naeratuse saatel. "Et ma kuskil mingit nõmedat prohmakat ei teeks."

"Ükski töö ei ole imelihtne," arvas naine. Äkki mõni amet siiski oli? Ei, vist mitte. "Sellel koolil on sotsiaalvõrgustik, kuhu levivad igasugused kõlakad. Ma ei jälginud seda alguses, aga ka juba sellel aastal oli minu kohta üks kuulujutt liikvel," krimpsutas naine nägu. "Aga seal pole kunagi midagi väga ründavat, minu kohta vähemalt pole olnud. Mulle tundub, et need inimesed, kes seda kirjutavad on kindlasti kooliõpilased ja neid on vist päris palju, et nende silmad igale poole jõuavad," lisas Emily.