Varahommikul

"Kõlab nagu "fun, fun, fun!"" sõnas Kaleph muiates. "Ma lausa ootan, mida sinna tekkima hakkab... Uued õpetajad ja muu koolipersonal võetakse vist kohe turmtule alla, või mis?" küsis ta, ise pooleldi kindel, et just nii oligi. Kõik uus ja huvitav on ikkagi... well, huvitav, ja ta mäletas ka oma keskkooliajast, kui mõni uus õpetaja tuli, missugune sussutamine lahti läks, mida kõike õpetaja välimuse ja käitumise põhjal oletati. Võis päris karm selle õpetaja nahas olla, kes neid jutte pealt kuulma juhtus... nüüd aga saab esireast neid arutelusid jälgida. Või siis mitte.

"Ma juba arvan, kuhu sind lahterdatakse," muigas naine. Ilmselt eye candy alla, sest Nathan oli ametlikult off the market ka teismeliste jaoks. Tegelikult oli koolis veel vallalisi mehi, aga nad hoidsid tagaplaanile. Emyle meenus see, mis temast ja Thomasest ilutses viimastes uudistes. Ausalt öeldes see Emilyt ei häirinud, küll aga viimane pool, mis ei olnud kõige õigem jutt.

Kaleph muigas samuti magusalt. "Oo? Valgusta mind palun, kuni ma endale kasutaja olen jõudnud teha," palus mees kohvitassi taas tõstes, et sealt lonks juua. Otsa hakkas saama, aga piisas sellestki. "Kui sa mind just rõõmsas teadmatuses hoida ei taha. Asjadega peab ka siis kursis olema, kui oled uus või lihtsalt kogu aja pimeduses kobanud." Ta kummardus laua alla, et arvutikastil Start-nuppu vajutada, ning kuulas, kuidas tehnikanikerdus vaikse surinaga tööle läks. "Sa võid mulle sellest sotsiaalvõrgustikust veel rääkida, aega on." Seda kinnitas ka kell kabineti seinal, mis näitas, et tunni alguseni oli maa ja ilm - küll Emily õpilased temata hakkama saavad, kuni ta oma ohvrit kooli siseelu ja suurimate saladuste osas praeb. "Kui anonüümne see on ja nii edasi."

"Nagu sina ei saanud enda motiive avaldada, ei tohi ka mina kõike ära rääkida. Nii palju ma sulle vihjeks annan, et mõtle nagu teismeline tüdruk," lausus Emily õrna muigega. "Ära muretse, see ei ole negatiivne lahterdamine," arvas õpetajanna ja lonksas uuesti teed. "Keegi vist ei tea, kes seda teeb, kuna seal pole midagi väga hullu ka läbi käinud, siis ei ole keegi vaevunud uurima ka. Ega sellist asja ei saagi kuhugi edasi anda, sest mõned süütud kuulujutud ei tee mainele väga midagi. Enamus teavad, et sealt loetud ei tohi alati uskuda," lisas Emy. Ta võttis õhukese halli pintsaku pealt ja jäi fuksiaroosa kleidi väele. Teed juues hakkas lihtsalt pisut palav.

Kogu aja, mil Emily rääkis, püsis Kalephi näol muie. "Mõelda nagu teismeline tüdruk - jah, see pole mulle probleemiks," tegi ta käega kelmika žesti, vedades näole edvistava naeratuse ja lõpetades oma väikese teatri lustaka naeruga. See positiivsus hakkab kolleegile varsti närvidele käima, küll näeb. "Muretsemiseks pole põhjust," sõnas mees siis oma normaalsel häälel ja normaalse ilmega. "Internet on julm koht, kus inimesed ütlevad seda, mida päriselus poole sõnagagi mainida ei julgeks. See, kes Internetis öeldu pärast solvub, on ise lapsik ja rumal, mitte see, kes esimesena ütleb, leian mina." Laimamine polnud keski ilus tegu, kuid targem oli ikkagi see, kes tema pihta suunatud laimul end kõigutada ei lasknud. "Aga kas on veel midagi huvitavat, mõnda intriigi, mida mina huvijuhina kohe kindlasti teadma peaksin?" päris mees siis, toetades lõua käele ja kummardudes pisut ettepoole.

Emily muigas. See teismelise mäng oli päris lõbustav. "Muidugi ei ole," nõustus Emy. "Aga ma kardan, et kunagi lõppeb see asi hullult ja siis liigagi hullult. Ega teismelised võtavad kõike väga südamesse ja tiinekad on julmad ka," lisas naine. "Mm...Ei meenu küll väga midagi," lausus naine peale mõttepausi. "Meil ei ole mingeid suuri intriige nagu seebikates. Õpetajad ei ole õpilastega suhtes ja kellegi poiss-sõber ei ole juhuslikult mõne teise vanaisa ja...Kõik on rahulik," naeris Emily.

Tõsi mis tõsi. Kaleph võttis kohvitassist viimase lonksu ja sai napilt selle alla neelatud, kui Emily juba oma naljadega lagedale tuli, mille tulemusel ta naerma hakkas. "See kõlab nagu mingisugune Mehhiko seep," kommenteeris mees tassi käest pannes. "Jumal tänatud, et siin midagi sellist pole. Aga et eelmainitut ära hoida... Kui aktiivselt õpetajad seda sotsiaalvõrgustikku jälgivad?" päris huvijuht nüüd taas pisut tõsinedes. "Et mis seal kirjutatakse ja nii edasi?"

"Ma arvan, et Robert, meie kooli psühholoog jälgib seda ikka. Ma lasen ka silmadega üle, kui uus on avaldatud, sest ei tea, millal autor üle piiri otsustab minna," lausus Emily. Ta tegi teetassile põhja peale ja pani selle lauale. Ta lootis, et siiski on sellel uudiskirjade postitajal piisavalt aru peas ja ta ei tee midagi hullu.

Nii et keegi ikkagi jälgib. Mis on hea. Siiski tunneb ta end paremini, kui ka ise seda sotsiaalvõrgustikku jälgib, sest siis on kindel, et ta seal kirjutatust ise osa saab, mitte kellegi käest ei kuule. Teiste poolt tulnud jutud olid alati mingil määral muudetud ja võisid omandada teise tähenduse. "Soovid sa ehk veel teed?" päris Kaleph, märganud, et Emily oma tassi tühjendanud oli. Neil oli veel natuke aega, enne kui õpetaja tundi andma minema pidi.

"Ei, aitäh. Mulle piisab hommikul suurepäraselt ühest tassist," lausus Emily õrna naeratusega. Uus huvijuht tundus täitsa tore inimene olevat. "Aga räägi, mis su ideed on selle kooli jaoks? Milliseid reforme läbi viid?" uuris Emy muigega. Ta tahtis lihtsalt mingit kerget ülevaadet saada mõne uudse huviringi või siis ürituse kohta.

"Mm..." tegi Kaleph tugitoolis tahapoole nõjatudes. "Ma olen siin vaid paar päeva olnud, pole siinsest elust õieti maiku suhu saanud, nii et hetkeseisuga ei ole midagi innovatiivset pähe tulnud, aga alustuseks külastan õpetajate tunde ja huviringe ning vaatan, mis seal tehakse, kus midagi parandada või täiendada annab. Sealt saab edasi mõelda," sõnas ta, lisades siis muigega: "Nii et ära ole väga üllatunud, kui ma mõnda su tundi sisse sajan. Loomulikult pärast etteteatamist."

"Oled sa kindel, et see tasub ära?" küsis naine. Ta ei uskunud, et kõik õpetajad seda väga suure hurraaga vastu võtavad, keegi võis isegi sügavalt solvuda, kui uus huvijuht tuleb tundi ja hakkab siis pärast mingeid nõuandeid andma inimestele, kes on enda tööd kümneid aastaid teinud. "Olgu, ei ole siis," lisas Emily ja mõtles, et selle taga on ehk veel midagi. Huvijuhid tavaliselt ei käinud tunde kontrollimas.

"Mingil määral kindlasti," vastas Kaleph. "Kas või selleks, et näha, kuidas annaks tunde huvitavamaks teha. Isiklikust vaatepunktist on see hea võimalus erinevate õpetajate õpetamismeetodeid näha ja, olgu siis või ainult see, omaenda valikainet nii või naa edasi anda. Saadan õpetajate meililisti teate ja panen selle ka stendile üles, et tulen tunde vaatama - kellel pretensioone, saab sellest aegsasti teatada. See pole mingi kohustuslik inspektsioon, ainult minu enda kiiks, aga seda kõike ikka õpilaste ja personali huvides. Olen ju ikkagi huvijuht," lõpetas mees oma vastuse lõbusama noodiga.

"Uudishimu tappis kassi," muigas Emily. Aga olgu, see teema hakkas vaikselt ära surema. Emily tõusis ja pesi enda tassi ära ja pani selle kraanikausi kõrvale kuivama. Tagasi istunud mugavale toolile tekkis naisel soov tarida see bioloogia klassi. "Kas sa täna ka kellegi tundi lähed?" küsis veel õpetajanna.

Kaleph saatis Emilyt pilguga, kui see tassi ära pesi ja oma endisele kohale naasis. "Eks vaatab," vastas ta küsimusele. "Täiesti võimalik, et lähengi." Tunniplaanist peab vaatama, kas ja kuna, pluss enda toimetused, natuke paberimajandust, sotsiaalvõrgustiku kasutaja... Kõiksugused ettevõtmised.