Last Moments in Tree Hill

Tegu oli teise septembri lõunaga. Sierra istus bussijaama ees pingil ning sõi saiakesi, mis ta Karen's Cafest ostnud oli. Lisaks oli tema käes ka Port City Java tops, milles oli kuumšokolaad. Neidise bussini oli veel vähemalt pool tundi aega. See pidi ta lennujaama viima ja sealt edasi läheb ta juba taksoga ülikooli. Melody oli tegelikult üsna ärevil kogu selle ülikooli värgi peale. Juba homme on ta reaalselt üliõpilane. Ja ta saab õppida seda, mis talle meeldib. Mis puutub Jasonisse, siis temaga on ta telefonis paar korda rääkinud. Aga viimane silmast silma kohtumine oli neil päev enne näitsiku sünnipäeva kui poiss lahkus. Täna kandis Sierra musti kitsaid teksasi, ühte tavalisemat valget särki, millel oli peal mustvalge New Yorgi pilt ja peale oli ta tõmmanud enda sooja helepruuni pikema eest nööpidega kampsuni. Enamus tema sõpradest olid juba Tree Hillist lahkunud ja elasid juba ülikoolielu. Seega ei olnud tüdrukut ka keegi saatmas. Enda vanematega tegi ta hüvastijätu juba täna enne kodust lahkumist ära.

OT: Joe

Joseph oli kuulnud, et täna läheb Sierra ära ülikooli. Kiirelt välja uurinud, kus Sierra võib olla, sõitis Joe bussijaama juurde ja parkis auto ning läks neiut otsima. Lõpuks leidis ta tüdruku ühe pingi pealt. "Sierra," sõnas Joseph kergendatult ja kallistas tüdrukut. Tal olid ikka veel mingid pisut soojemad tunded, kui sõbra tasandil olema peaks, säilinud. Sellest ei teadnud muidugi mitte keegi ja Joseph oli kindel, et nii ongi parem, kui keegi sellest teada ei saa. Las jäävad asjad nii nagu on. "Kuidas sa lähed ilma mulle head aega ütlemata," lausus mees ikka veel Melodyt emmates.

"Joe," lausus tüdruk pisut üllatunult ning embas noormeest vastu. Polnud seda noormeest juba tükk aega näinud. Juttude järgi lihvis tüüp kuskile New Yorgis enda plaati. "Sorry, ma ei teadnud isegi seda, et sa tagasi oled. Ei saa ju kõike uskuda, mida see Gossip Corner räägib," muigas Sierra ning eemaldas siis viimaks enda käed noormehe ümbert. "Räägi mulle nüüd, mida sa seal New Yorgis õige teed," tahtis Melody teada. Ta tõstis enda pruunid silmad Josephile ning naeratas õrnalt.

"Ma teen seda, mida ma armastan - muusikat," vastas Joe, huulil uhke naeratus. Sellise asja üle oled ju uhke, kui saad enda unistuse täita. "Ma loodan, et sa oled Tree Hillis plaadi esitluse ajal. Kodustele tuleb päris vinge," rääkis Joseph. "Oota, mul on ju sulle kingitus ka," meenus kutile ja ta õngitses nahktagi sisetaskust välja pisikese tumesinise karbi, mille peal oli hõbedane lipsuke. Ta ulatas selle Sierrale.

OT: Käevõru, aga graveeringud on Melody ja M

"Mul on sinu üle hea meel," lausus Sierra siiralt, vaadates noormehele otsa. Eks ta unistas ise ka kunagi suurest karjäärist, aga hetkel oli see vaid paljas õhuloss ja ei midagi muud. "Noh, oleneb kuna see on. Sa pead mulle aegsasti ette teatama, siis saan ehk tulla," muigas tüdruk, andmata tüübile ühtegi otsest vastust, sest ta ei tahtnud anda lubadust, mida ta ei ole võibolla võimeline pidama. "Mulle?" küsis Melody üllatunult, sest ta ei olnudki see aasta enda sünnipäeva eriti pidanud. Rohkem niisama kodune istumine sugulastega. paar sõbrannaga sai ta lihtsalt ühes kohvikus kokku. Mitte midagi erilist. Melody võttis karbikese vastu ning avas selle. Tõstnud käevõru karbist välja, ilmus tema näole lai naeratus, "see on ilus. Mulle meeldib," sõnas tüdruk koheselt. See oli lihtne, aga armas. Ta kallistas Joed veel kord ning pani siis käevõru koheselt enda käe ümber.

"Ega mul endal on ka," naeris Joseph. Kellel ei oleks? "See on kas kahe või kolme nädala pärast laupäeval TRICis, nüüd saan teada, kui jälle NYC-sse lendan," lausus mees vastuseks. "Sulle jah," noogutas Joe. "Siis on hea, ma mõtlesin, et selline käevõru ei jää tegutsedes ka ette, et...jah," lisas noormees, särav naeratus näol. "Kuhu sa bussiga sõidad?" küsis Joseph järgmisena. Äkki sai ise ära visata, tal ju aega oli.

"Okey, eks ma üritan siis selleks ajaks tagasi tulla," sõnas Sierra. Siis peaks juba ülikooli võibolla sisseelatud olema ja üks mõnus nädalavahetus Tree Hillis ei teeks paha. Näeks jälle tuttavaid inimesi. Muidu jäävad veel võõraks. "Jah, ma saan seda igal ajal kanda," nõustus tüdruk lõbusalt naeratades. "Ikka lennujaama, kuhu mujale," ütles tüdruk, nõksatades peaga pingi kõrvale, kus seisis tema must ratastega reisikohver. Tüdruk oli sinna kõik vajaliku sisse mahutanud.

"Lennujaam ei ole ju nii kaugel, ma võin sind ära viia sinna, pakkus kutt välja. Auto oli olemas, aega oli ka rohkem kui küllalt. Saakski Sierraga pikemalt rääkida ja uurida ta tulevikuplaane. Ei tea, kuidas Meli sünnipäev möödus?

"Ma ei tea," ei olnud Sierra koheselt asjas kindel, "ainult siis, kui sul endal tõesti midagi muud teha ei ole ja see sulle tüli ei tee," lausus tüdruk. Muidugi on autoga palju mugavam sõita kui bussiga, aga samas läheb siis noormehel siiski nii aega kui ka raha, sest bensiin maksab. Tüdruk viskas enda paberistkoti, kus olid ennem saiakesed, mis nüüd kõik otsas juba olid, prügikasti ning jõi siis natuke kuumašokolaadi. "Aga sellisel juhul me võiks vaikselt minna, sest bussiga olekski mul lennujaamas väga kiireks läinud," sõnas Melody.

"Ära muretse, ei tee," vastas Joe naeratusega. "Jah, sobib. Mu auto on seal," osutas mees pisut kaugemale. "Las ma võtan su kohvri," pakkus noormees seejärel ja tõstis pagasi enda vasakusse kätte. "Mida sa Tree Hilli juures kõige rohkem igatsema hakkad?" uuris Joseph. Ta ise igatses NY-s Lizandrat ja enda voodit. Lizandrat muidugi kordades rohkem, kui magamisaset.

Sierra oleks ilmselt ise kohvrit tassinud ja natuke protestinud selle vastu, et Joe seda kannab, aga kuna tüüp selle juba ülima kergusega endale kätte tõstis, siis ei hakanud Melody enam midagi ütlema, vaid naeratas tänulikult, vaadates tüübile enda pruunide silmadega otsa. "Vanemaid, sugulasi, sõpru, oma maja ja kes teab....võibolla isegi meie õpetajaid kui mul seal väga hullud juhendajad on," loetles Sierra asju, mis tal kohe meelde tulid, "ja muidugi ookeanit ja üldse kogu seda väikest linna," kehitas tüdruk enda õlgu. See oli raske küsimus tegelikult. Küll ta seal olles võib juba kindlama ja võibolla lühema vastuse anda. Noh, eks tegelikult oli selle igatsuse listi tipus ikka Jason, aga ta otsustas seda nime, mitte praegu kasutusele võtta.

"Lähedased on ikka top listis," muigas Joseph. Temal oli täpselt sama asi. "Eks meil olid suhteliselt normaalsed õpetajad, minu arvates vähemalt," lausus noormees ja pani kohvri enda auto pagasiruumi. Nüüd istus ta juhikohale ja tõmbas turvavöö peale, peale autoõnnetust ei unustanud ta seda ühelgi korral. "Tegelikult mulle meeldis siit mõnes mõttes ka minema saada. Lizziet oleksin ka kaasa tahtnud võtta, aga tal ju kool pooleli," rääkis noormees.

"Seda muidugi," noogutas Sierra. See oli loogiline ka, sest su elus on nii palju erinevaid asju või situatsioone, mis sulle just neid inimesi meelde tuletab. Olgu selleks kas või mõni sõna, söök, juhtum või lihtsalt ese. Melody hõivas kõrvalistuja koha ning tõmbas ka endale turvavöö peale. See oli tal enamasti sissekujunenud harjumus. "Ma tean, eks me kõik tahame näha ka elu väljaspool seda väikest linna. Aga lõpuks on ikkagi Tree Hill see, kus me end koduselt tunneme. Vähemalt minuga oli nii kui ma Inglismaal käisin," rääkis Melody. "Noh, eks ta lõpetab ka ära ja kes teab äkki tulebki New Yorki koos sinuga. Seal ju ka häid ülikoole ja Lizzie õpib ju piisavalt hästi, et sinna kuskile sisse saada," julgustas Melody enda sõpra.