I never really left..

Daniel surus enda käed rusikasse ning terve tüübi keha tõmbus pingesse, kui Lizardi sõnad panid teda meenutama toda õhtut, mis sai saatuslikuks peaaegu tervele gängile. Kuigi Nate soovis asjale punkti panna ja enda sidemed Blood Stone Villiansite ning üldse kriminaalse eluga, ei väärinud nood tüübid, keda mees kunagi enda sõpradeks kutsus, surma. Juhul kui ta poleks jäänud veel üheks päevaks Tree Hilli, et tagada, et miski valesti ei läheks, oleks ilmselt Lexie nimi samuti sellel kivil, mis ainsana meenutab neid hukkunuid. Saaks ta vaid ometi teada, kes põhjustas tulekahju. Oi ta lööks selle tüübi mättasse nii, et silm ka ei pilguks.
"Seda ma teadsin küll, kuid ma poleks kunagi midagi sellist osanud arvata," sõnas Daniel vaikselt Lizzie esimeste sõnade peale. Kuid ära saage valesti aru, noormehel oli heameel Joe üle, ta oli lihtsalt veidikene üllatunud. Kui Lizard kasutas sõna 'meie', ilmus Danieli suule momendiks õrn muie. "Ma olen teda vist kohanud paar korda. Tundub huvitav tüdruk olevat," lausus Nate enda viimase lause kaheldes. Kuigi ta ei teadnud seda Jessicat, tundus ta peale paari juhuslikku kohtumist Sayeri ja Jasoni juures, järjekordse ärahellitatud uusrikka lapsena.

"Noh, eks ma olin ise ka natuke üllatunud, kui ta Euroopast ühel hetkel tagasi tuli ja teatas, et hakkab hoopis New Yorgis plaadiga tegelema. Üllatused võivad meid vägagi ootamatult tabada nagu me kõik teame," lausus Liz. Ja tundub, et seda viimast lauset võis mõista nii lihtsalt tavalise faktina kui ka kerge vihjena nende suhtele, mis nüüdseks karidele on jooksnud. Ja tundub, et seda sealt jälle välja tõsta tundub üsna raske, kui mitte võimatu. "Ausalt öeldes ei oleks ma veel eelmine aasta või mõned kuud tagasi sugugi ette kujutanud seda, et mina võiksin temaga ühes korteris elada. Me oleme nii erinevad ja pealegi - ma käisin Sayeriga. Aga tegelikult on meil päris mõnus. Kuigi tundub muidugi, et ta saab paremini läbi Joega, kui ta Tree Hilli satub ja kodus on, kui minuga," seletas tüdruk, tundes hetkeks justkui ei olekski vahepeal midagi juhtnud, vaid Daniel lihtsalt saadab teda pärast nende koos veedetud päeva ta õhtul koju. Aga ei. Asjad olid palju keerulisemad. "Muideks ma tegin korteris natuke remonti või noh...tegelikult päris palju. Ainult Joe tuba on selline nagu ta oli," teatas tüdruk korraga, kui tal enam millestki rääkida ei olnud. Või noh oli, aga ta ei tahtnud neid teemasi puudutada. "Mu vanaisa suri suve alguses ära ja me saime enda pärandused kätte. Kas sa kuulsid sellest, kus iganes sa ka ei asunud?" küsis Liz ja tõstis enda silmad noormehele.

Daniel noogutas kergelt Lizardi sõnade peale. Neidisel oli õigus - üllatused võivad meid vägagi ootamatult tabada. Vastasel juhul poleks nende nimeks 'üllatused'. Kui nad tulevad, siis ikka täie rauaga ja rabajad sind jalust. Nende kahevahelist suhet on tõesti raske ja pigem tõesti võimatu taastada. See, mis neil oli, kadus päeval, mil Nate lahkus. See oli raske, kuid vajalik otsus. Nende mõlema huvides ja turvalisuse nimel. Daniel pole siiski see, kellena ta on ennast kõik need aastad esitlenud.
"Seega sul igav õhtuti pole," noogutas noormees õrnalt Lizzie sõnade peale. Ka talle tundus momendiks, et tegu on ühe sellise õhtuga, kui nad veetsid õhtul linnas mõnusalt aega ning nüüd saadab poiss tüdruku koju, kinkides talle ukse peal veel ühe magusa suudluse. Aga asi oli kaugeltki nii roosiline. Kui Liz mainis remonti, muigas Daniel endamisi. Tüdruku korteri uut välimust sooviks ta kunagi näha.
"Sayer helistas mulle ja ütles mulle. Ma tulin isegi matusteks siia kohale," lausus Nate vaikselt. Ta hoidis siis ainult taha poole puude varju ning läks austust avaldama alles siis, kui teised olid lahkunud.

"Mitte väga, jah," noogutas Lizard. Nad leiavad ikka ja jälle endale tegevust. Isegi teleka vaatamine on kahekesi huvitavam. Saab filme kommenteerida ja hiljem läbi arutada. Isegi õppida on neil päris mõnus koos, kuigi enamasti peab Lizard Jessicat aitama, aga ta teeb seda heameelega. "Sayer...," lausus tüdruk ning noogutas endamisi. Muidugi. Teda ennast polnud selle ajal Tree Hilliski. Ta sõitis Jessicaga kuskile Ameerika peal ringi. Muidugi ta sai Danielile helistada ilma, et see välja tuleks. Oh wait...Jessie ilmselt pidi teadma seda. No nii roomie. Õhtul läheb tõsiseks rääkimiseks. "Sa olid siin ja sul ei olnud piisavalt julgust, et minu ette astuda?" kergitas tüdruk enda kulme, silmis välgatamas hetkeks valu. "Isegi mitte sõnumit? Sa ju teadsid, kui oluline mu vanaisa mulle oli," lausus tüdruk häälel, mis aina tuhmus ja lõpuks lihtsalt kadus. Liz vaatas enda ette maha ning lisas natuke kiirust. Jõuaks nad ometi rutem majani.

Daniel noogutas vaid kergelt. Noormees on valetanud paljude asjade kohta enda elus, kuid mitte mineviku kohta. Seega võis ta julgelt öelda, et Lizziel vedas, et kuigi ta kasvas ülesse ilma emata-isata enda venna ja vanaisa toel, oli tal siiski keegi, kes temast hoolis ja tema järele pidevalt vaatas. Nate'l seda luksust polnud. Juhul kui sa tahtsid, et keegi su selja tagust jälgiks, pidid sa laskma endale kas kuklasse veel paar silma opereerida või käisid pidevalt nuga taskus ringi. Muud võimalust polnud.
Nii palju kui Daniel teab, siis Jessical polnud aimugi, et Sayer noormehe helistas. Seega juhul kui mingi jama peaks sellest tulema, siis võib Dan kellegi kaitseks välja astuda. "Ma tean, kui palju ta sulle tähendas, kuid see oli keeruline aeg, ebastabiilne ja ohtlik aeg, ma ei tahtnud sind enam enda maailma kiskuda. Nad ei jätaks sind enam seekord nii lihtsalt rahule, kui ma su tagasi pildile tooksin," sõnas ta vaikselt. Loomulikult tahtis ta olla Lizardile toeks, teda enda embuses hoida, teda lohutada, temaga vajadusel ka koos nutta, kuid ta ei võinud seda teha. See oleks olnud liiga ohtlik.

"Oh, kuidas ma sain unustada. Sa olid ju missioonil - hoiame Lizzie keha ja välise kesta terve ja tambime tema südame peal," sõnas tüdruk vägagi sarkastiliselt sisisedes nagu mõni väike kass, kes on korraga nurka surutud ja kelle viimaseks hoiatuseks on see sisin, enne kui ta enda hirmutajale kallale tormab. "Ja nagu näha, siis sa ei kavatse mulle ise rääkida, kus sa olid või midagi sa tegid või mis oli nii tähtis, et sa pidid Tree Hillist lahkuma. Ma pean seda sult ikka ise küsima ja välja pinnima, aga tead mis - mind ei huvita, kus sa olid," lausus Liz viimaks ning jäi keset tänavat seisma, vaadates Danielile enda tungivate roheliste silmadega otsa. "Ma saan siit ise ka koju. See ei ole nii pikk maa," ütles tüdruk, "ja ära muretse - keegi ei koksa mind selle mõne tänavavahe peal maha," lisas Lizard. Kuigi ta teadis väga hästi, et sellised asjad tulevad nagu välk selgest taevast. Sa ei või kunagi teada. Oota, miks peaks kedagi üldse huvitama Liz? Nad ei ole poisiga isegi enam koos. Nad ei ole ei paar ega ka isegi sõbrad nagu näha.

Kui Lizard tema peale sisema hakkas, võttis Daniel tema käsivarrest kinni, jäädes seisma ning pöörates näitsiku näoga enda poole. Nad sattusid vägagi lähestikku ning soov tüdrukut suudelda oli suurem kui kunagi varem, aga teades, et see muudab asja ainult hullemaks, ei teinud ta seda. "Lihtsalt lõpeta. Mul polnud seda kunagi kavas. Ei täna, aasta tagasi, kolm aastat tagasi. Mul polnud kunagi kavas armuda nii kenasse, fantastilisse ja unikaalsesse tüdrukusse, kes suudaks kaotada minu jaoks gravitatsiooni mõju, aga asjad lihtsalt läksid nii. Ning ükskõik kui palju ma ka ei tahaks sulle tõtt rääkida, siis hetkel pole lihtsalt õige aeg ega koht," lausus Daniel vaikselt, aga madalal ja selgel häälel, muutes selle vägagi läbilõikavaks. Võimatu oli seda mitte kuulata. See lihtsalt pani kuulama. Järgnevad sõnad neidise suust teda isegi ei huvitanud. Isegi see poleks midagi muutnud, kui Joe näeks neid eemalt aknast ja tuleks välja enda õde kaitsma inimese eest, kes ei teeks talle kunagi meelega haiget. Mitte ühelgi tingimusel.

Liz neelatas kuuldavalt ning vaatas noormehele otsa. Raske oli mitte tema pruunidesse silmadesse uppuda isegi, kui need ei olnud hetkel nii soojad ja sõbralikud kui tavaliselt. Veel raskem oli mitte noormehe sõnu kuulda, sest ta seisis lihtsalt tüdrukule nii lähedal. Ja ilmselt ei olnud Daniel ainuke, kes ennast kõvasti tagasi pidi hoidma, et mitte enda huultega teise omi puudutada. "Sa teed mulle haiget," lausus tüdruk esmalt teravalt, kui poiss enda sõnadega lõpule jõudis, ja tõmbas enda käevarre vabaks. Ta hõõrus kergelt teise käega kohta, kust poiss temast kinni oli võtnud. "Kuna on siis õige aeg ja koht? Kuna? Sa ütled alati seda sama. Alati on midagi, mille pärast sa ei saa rääkida," sõnas Lizard, lüües enda pilgu pärast neid sõnu maha, sest nad olid nii lähestikku ja tüdruk ei tahtnud Danielile otsa vaadata. "Ma ei jõua enam. Ma lihtsalt ei jõua niimoodi," lausus tüdruk, "iga kord kui meie suhe on jõudmas kuskile, lähed sa ära ja jätad mu lihtsalt maha, sest sa tead, et kui sa tagasi tuled siis ma võtan su tagasi. Me mõlemad teame, et kui sa mind siin ja praegu enda embusesse võtaksid või suudleksid, laseksin ma kohe enda müürid alla, sest ma olen nõrk. Ma olen nõrk, kui asi on sinus. Ja mul tunne nagu sa kasutaksid seda kogu aeg ära.....ja...ma....ma ei taha meie suhtes alla anda, aga sa lihtsalt murrad enda lubadusi ja lõhud tükk tüki haaval mu südant. Ma ei jõua enam sedasi elada," jäi Lizard viimaks vait ning hammustas enda alahuulde. Ta keeras noormehele selja ja tõstis alles siis pilgu ülesse, et kiiresti enda põskedele ilmunud pisarad ära kuivatada. "Khm," köhatas Liz enda kurgu puhtaks, "sa peaksid tõesti minema," lausus näitsik.

Daniel lasi Lizzie käe peagi lahti ning surus selle koos teisega külje peal rusikasse. Tema tumedad silmad jälgisid neidist tähelepanelikult isegi siis, kui viimane keeras enda pilgu korduvalt kõrvale, püüdes hoiduda poisile otsavaatamast. Ta lasi rahulikult tüdrukul ennast tühjaks rääkida, salvestades iga tema sõna kindlalt enda mällu. Nate'l oli vaja neid mäletada, juhul kui ta on piisavalt tark, et hoiab Lizziest eemale. "Peagi, peagi kuuled sa seda, mida sa oleksid pidanud kuulma aastaid tagasi," sõnas kutt vaikselt, pöörates seekord ise enda tumedad silmad eemal olevatele kõrgetele majadele, kui Lizandra enda silmad talle pööras. Mõni sekund hiljem langetas tüüp enda pruunid silmad tagasi neidise omadele. "Ma olen teinud seda kõike sinu pärast. Ma pole päris see, keda ma olen väitnud olevat, ning ma püüdsin sind endast eemale lükata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ma tulin alati tagasi, kui ma oleksin pidanud jäädavalt kaduma," sõnas Daniel, jälgides tähelepanelikult neidise silmi. Ta tõstis käe, et tüdruku põskedel olevad pisarad eemaldada, kuid Lizandra jõudis temast ette. Ometigi ei langetanud Nate enda kätt, vaid riivas sellega momendiks õrnalt tüdruku põske, libistades selle Lizzie juustesse. Astunud sammukese tüdrukule lähemale, surus ta enda huuled tema laubale ning hetk hiljem olid tema käed teksade taskus ja pilk juba eemal. "I never really left," lausus Nathaniel veel vaikselt, keeras ennast ringi ning hakkas kõndima suunas, kust nad ennist olid tulnud. He has some work to do.

Peagi... See kõlas peaaegu sama võltsilt nagu need kõik poisi poolt antud lubadused, mida ta on hiljem lõhkunud. Aga Lizzie ei öelnud midagi, sest nagu ikka arvas ta, et ehk see kord on teisiti... Ta oli naiivne, kui asi puudutas Danielit, sest ta oli temasse lihtsalt nii sügavalt armunud, et ta andestaks talle vist kõik. Aga öeldaksegi ju, et tõeline armastus on see, kui sa annad uusi võimalusi isegi siis, kui sul ei ole neid enam kuskilt võtta. Aga kas see ei näita ka samas naiivsust ja nõrkust? Mitu korda peab üks noormees tüdrukut maha jätma, et viimane aru saaks, et poiss ei muutu ja sellest ei saa kunagi asja? "Aga...," jõudis Liz vaid nõrgalt kuuldavale tuua, kuid järgmisel hetkel tundis ta juba Nathani kätt enda naha vastas. See nõudis tugevat tahtejõudu, et mitte enda pead poisi käe vastu toetada. Lizzie seisis lihtsalt paigal, suutmata midagi teha ja siis astus Daniel sammu lähemale ja vajutas enda kuumavad huuled tüdruku otsmikule. Näitsik sulges enda silmad ning uskuge või ei, aga ta pani ka enda hingamise hetkeks seisma, sest ta oli lihtsalt nii pingul. Ja sama äkki nagu see kõik alanud oli, see ka lõppes. Lizard seisis veel tükk aega ühe koha peal enne kui enda silmad tõstis ja kauguses seda tumedat kogu märkas. Ta tõmbas käega läbi enda juuste, pani koera rihma otsa tagasi ning jalutas siis need viimased tänavavahed veel koju, et seal end lõdvaks lasta ja asjade üle tõsiselt järele mõelda.


OT: Lõpp