I never really left..

Danieli lahkumisest oli möödas kõvasti üle kuu. Kuigi mees ei langetanud seda otsust just kerge südamega ja kiirelt, teadis ta, et see oli vajalik. Asjad hakkasid liiga kiirelt üle pea minema nii Blood Stone Villiansi riismetega kui ka kõige muuga, mis oli sellega seotud. Pealegi ei tahtnud Nate, et Lizzie peaks uuesti kõige selle keskele sattuma. Ta lihtsalt ei tahtnud tüdrukule selle kõigega haiget teha. Ometigi oli Daniel tagasi. Eile hilisõhtul ületas Alexi käest laenatud Mustang North-Carolina piiri põhjast ning varahommikuks peatus see tüübi vana korteri ees. Hea, et ta seda tookord ikka ei lasknud ära müüa või üürida uuele inimesele. Kunagi ei tea, kui sellised asjad võivad kasuks tulla.
Majast väljus mees alles õhtul ning praegu ta ei jõudnudki omadega kaugemale kui Wilminghtoni sild, mille vastu Daniel ennast toetas ning silmitses kaugusesse. Nii palju mälestusi on tal selle linnaga, mis tõttu oli lahkumine siit raske ning tagasitulek põhimõtteliselt keelatud.
Ära loo emotsionaalset sidet - see oli ainukene reegel, millest Daniel pidi kinni hoidma, kuid see lihtsalt ei õnnestunud.

outfit

Mis puutus Lizandrasse, siis ta hakkas vaikselt juba harjuma mõttega, et Daniel on läinud ja ei tule enam tagasi. Muidugi oli tal paremaid ja halvemaid päevi, sest linn oli siiski väike ja tulvil mälestusi, aga ometi suutis ta juba naeratusega ringi käia. Kindlasti olid sellele edasiliikumisele kaasa aidanud ka need pisikesed muutused, mis tüdruk ette oli võtnud. Alustades tema toaga ja lõpetades tema heledate juustega.

Lizzie oli tükk aega maadelnud enda ühiskonna esseega, kuni ta viimaks otsustas väikese pausi teha, et väljas käia. Ehk mõjub see hästi ja saab uusi ja häid ideid. Ja kun Smokey tahtis ka välja saada, siis oli kõik igati tasakaalus. Tüdruk oli jalutanud randa, seal natuke koeraga mänginud ja siis tagasi jalutanud. Kui ta sillale lähemale jõudis, muutus Smokey kuidagi rahutuks ja vaatas pidevalt ringi. See aga ajas ka Lizardi kergelt ärevusse. Ta ajas koeraga juttu, sest seda ju normaalsed inimesed teevad, right? Ja jalutas siis rahulikul sammul edasi, pidades siiski ümbrusel silma peal.

Seda seni kaua kuni koer tõi kuuldavale sellise undamise, vingumise ja haukumise vahepealse heli, endal tagumine ots koos sabaga kaasa liikumas. Liz tõstis enda silmad koeralt ning märkas siis sillal ühte inimkogu. Kuna loom ei andnud talle muud võimalust, siis jalutas ta isiku poole, Smokey rihmaotsas hullumas. Teinud vaid mõned sammud, sai Liz aru, kellega on tegu ning jäi seega lihtsalt seisma, tõmmates koera automaatselt tagasi ning käskides teda vaikima, mis ei tulnud eriti välja. Lizzie kandis musti naiselikke sõjaväe saapaid, tumesiniseid kitsaid teksasi, musta mantlit ja musta lohvakat kootud mütsi, mis oli rohkem aksessuaarina peapeale pandud.

Daniel oli vajunud nii võrd mõttesse, et ta ei kuulnud koerahaukumist ennem, kui ta oli jõudnud nii võrd lähedale, olles tüübist mõne meetri kaugusel. Lükanud ennast sillapiirdest lahti, pööras mees enda tumepruunid silmad koera ja Lizandra poole. Õrna naeratust ei saanud ta lihtsalt endasse jätta, sest see näitsik on talle alati mõjunud nõnda, nagu pole seda keegi teine suutnud ealeski teha. Just kui kaotaks hetkega gravitatsioon enda mõju tema suhtes ning pisikesed osakesed temas hakkaksid nii kiirelt ringi sabima, et Danielist ei jääks momendiks midagi muud alles kui kerge viirastus.

Aeglasel sammul kõndis ta nii koerale kui ka neidisele lähemale, peatudes alles kaks meetrit enne neid. Ta ei osanud midagi öelda, sest tema tegu oli andestamatu ning juhul kui Lizard teaks kogu tõde, laseks ta arvatavasti Danieli oma käega maha või annaks talle heal juhul korralikult kere peale. Ometigi pidi ta midagi ütlema, sest vaikides niisama seista on ka nõme. "Hei, Lizzie," tervitas noormees vaikselt tüdrukut.

Daniel ei olnud ainuke, kes niisama enda ees seisvat inimest vaatas, suutmata midagi öelda või teha. Liz oli lubanud, et kui noormees lahkub, siis ei taha ta teda enam kunagi näha ehk tema jaoks on Daniel igavesti läinud...surnud. Ja selle mõtte järgi oligi ta need viimased kuud elanud. Mõttega, et ei näe poissi enam kunagi. Ja see oli aidanud tal kõik tunded kuskile enda südame tagumisse soppi paigutada. Aga kui Nate siin ja praegu tema ees seisis ja tema nime kuuldavale tõi, hakkas kõik justkui tüdruku sees pulbitsema. "Miks sa siin oled?" küsis Lizzie tervituse asemel ning astus paar sammu tagasi, tõmmates Smokey endale järgi, kuigi too tahtis endiselt Danieli juurde minna. Ta tegi seda jälle. Daniel tuli tagasi siis, kui tüdruk sai enda elu jälle joonele.

Daniel tundis Lizandras olevat vastumeelt tema vastu ning ta ei süüdistanud tüdrukut selles, isegi ei tundnud viha, pettumust ega isegi mitte kurbust. Ta oli hoopis õnnelik. Kuigi see ei muutnud asjaolusid kuidagi lihtsamaks. "I have to. Ma jätsin liiga palju lahtisid niidiotsasid, mis vajaksid kinni sidumist," sõnas noormees vaikselt. Kui tüdruk sammukese tagasi astus ja peagi ka teise, järgnes Nathan talle. Ta ei tahtnud tüdrukule haiget teha ega midagi, ta tahtis, et Lizzie ta lihtsalt ära kuulaks. "Ma tean, et ma tegin sulle haiget kui ma läksin, aga ma pidin seda tegema. Sinu pärast, sinu heaolu ja turvalisuse pärast. Anna andeks," lisas ta vaikselt.

Kui Daniel tüdrukule järgi astus, oleks tahtnud Lizzie veel paar sammu taha poole astuda, aga selle asemel jäi ta kohale. Tema jalad oleksid nagu järsku tina täis valatud ja ta lihtsalt ei jõudnud neid tõsta. Nagu need oleksid maa küljes kinni. "Stop it! Just stop it! We are back to this bullshit and i don't want to talk about this," sõnas tüdruk teravalt, võttes koheselt poisi suhtes kasutusele kaitse positisooni. Ta ei kavatse noormeest enam tagasi enda südamesse lasta. Vähemalt selline on tema plaan. See nõuab küll palju pingutust, et mitte siin sama tema käte vahele vajuda ja öelda, kui palju ta teda igatsenud on ja kui tihti on ta valinud mobiilis Nathani numbri, aga pole siis suutnud rohelist nuppu vajutada. Ta vajas seda noormeest siin ja ta teadis seda, aga ta ei kavatsenud enam Danielile järgi anda. "Sa ei ole mitte kunagi, mitte midagi minu pärast teinud. Sa oled seda kõike enda pärast teinud," lausus Lizard, tõstes täna esimest korda enda silmad otse poisi silmadele, vaadates talle teravalt otsa. "Ma ei anna seda sulle kunagi andeks - ela sellega!" sõnas tüdruk järsult ja jäiselt.

Daniel tundis hetkega ära selle kaitsehoiaku, mille Lizandra taaskord tema vastu tõstis. Ning nagu ennist sai öeldud, siis noormees ei süüdista tüdrukut selles. Ta on selle ära teeninud. Kõik need valed, salatsemised, ootamatud kadumised ja peaaegu iga teine Nathani tegu on Lizzie selleni viinud. Seega on tüdrukul täitsa õigus teda vihata, teda eemale tõugata, kuni noormees kukub lihtsalt üle serva põhjatusse auku. "Kurat küll, Lizz," käratas Daniel arvatavasti esimest korda näitsiku peale nende aastate jooksul. "Ära tule sa mulle siin loengut pidama, et ma olen isekas tõbras. Ma veetsin nädal aega haiglas koomas sellepärast, et sinu pärast tahtsin ma loobuda enda kohast ning lõpetada see jama Blood Stone Villiansitega. Sinu pärast pöördusin ma nende vastu ning andsin kõik enda teadmised gängi kohta võimudele. Sinu pärast püüdsin ma muutuda selleks inimeseks, kes oleks sinuvääriline. Ma olen sinu jaoks teinud nii palju, rohkem kui sa võiksid teadagi. Ma olen päästnud su elu rohkem, kui sa tead. Seega ära tule mulle ütlema, et ma pole midagi sinu pärast teinud," kostus Nathani hääles ürgsena kõlav viha, mis tõi karedust mehe häälde. Tema silmad muutusid tõsiseks, kohati külmaks ja metsikuks, kui ta oli hetkega ületanud vahemaa nende vahel, olles nii lähedal Lizziele. Eemalt oleks võinud neid vaadates arvata, et Nate läheb kohe tüdrukule kallale, aga ta ei teeks seda kunagi.

Liz võpatas silm nähtavalt, kui Daniel enda häält tõstis. Ilmselt oli selle võpatuse taga lihtsalt üllatus ja ootamatus, sest noormees on alati nii vaos hoitud ja ta ei ole kunagi kasutanud neidise vastu sellist häält. Aga eks kõigel ole ükskord esimene kord. Tüdruk teadis väga hästi, et poisi sõnades on tõde sees, aga ta ei tahtnud seda tunnistada. Ta võis seda endale tunnistada sisimas, aga Daniel ei kuule seda tema suust. "Noh, vähemalt ei pea sa enam midagi minu pärast tegema, sest minu elu ei puutu enam sinusse," vastas Lizzie teravalt vastu, samal ajal kui tema süda tugevalt peksis ja ta tõesti kartis, mida Nate ette võtab, sest ta oli talle nii lähedal. Smokey istus nüüd Lizandra kõrval, tuues kuuldavale urinat, kui noormees tõi kuuldavale selle kareda ja vihase hääle. Koer vaatas neid üsna nõutult, sest ta ei saanud ilmselt aru, mis siin toimub. "Ma loodan, et sa saad need lahtised otsad kiiresti seotud ja sa kaod siit," sõnas tüdruk, "vabandust, ma peaksin nüüd koju minema, aga sa blokid mu teed," lausus tüdruk ning köhatas kergelt.

Daniel hingas sügavalt sisse ja välja, rahunedes üpriski kiirelt, just kui oleks see tema jaoks tavaline asi. "Ära ütle nii. Sa oled osakene minu elust ja jääd selleks, seega sinu elu puutub vägagi minusse. Sa oled mu sõber ja ma hoolin sinust rohkem, kui meile kummalegile kasulik on," lausus Nate rahulikul toonil, nagu poleks ennist midagi juhtunud. Ennast ta siiski veel ei liigutanud, vaid seisis kindlalt näitsiku ees paigal, jälgides tema silmi. "Las ma saadan su vähemalt koju ära. Tree Hill pole enam see linn, mis ta oli, kui päike loojus," lisas ta vaikselt. Blood Stone Villiansi riismed hakkavad uuesti kogunema, haarates enda alla uusi liikmeid nii puhtalt lehelt kui ka teistest gängidest. Hiljuti jõudis Danieli kõrvu uudis, et üks Chicago ninamehi on siia tulnud millegi või kellegi järgi. Loomulikult, et mees muretses Lizandra pärast, sest nende seotust nii kiirelt ei unustata.

"Ah, et sõber," lausus Lizard ning asetas enda käed rinnale risti, vaadates tüübile otsa ning noogutades aeglaselt, "sa kaotasid mu enda elust hetkel kui sa mu hoolimatult lihtsalt jälle maha jätsid, et ise minema minna. Sa ei saa lihtsalt mu ellu sisse ja välja jalutada nii nagu sa ise heaks arvad. Mitte enam." Lizzie keeras pea jõele ning paratamatult märkas ta ka Riverwalki ja seda kohta, kus poiss ta maha oli jätnud. Kena. Tüdruk ei ole alates tollest päevast kordagi enam seal jalutamas ega istuma käinud. See on lihtsalt liiga valus. Liz kaalus tükk aega Danieli ettepanekut. Täpselt nagu eelmine kord, kui poiss tagasi tuli. Ainult, et seekord suudab näitsik ise jalgel seista, aga Smokey küll vist eriti paigalt ei liigu, kui Nate nendega kaasa just ei tule. "Olgu," kehitas Lizandra enda õlgu ning astus siis noormehest mööda, et edasi liikuda, sest Nathan ei kavatsenud ilmselgelt eest ära astuda.

Daniel maigutas endamisi suud. Tundub, et ükskõik mida ta ütleb, saab ta ikka Lizzie käest pikku pead ja jalgu. Või lihtsalt tüdrukut ei huvitanud, mida noormees ütleb, teeb või mõtleb ning jätkab enda jonni. Samas Nate ei saa teda süüdistada ning pealegi on see tema enda süü, et neidis teda vihkab. Kui Lizard viimaks nõustus noormehe pakkumisega, et viimane saadab ta koju, ilmus Danieli suunurka õrn muige, kui ta keeras ennast küljega, lastes naisel paar sammu teha ning seejärel tema kõrvale astudes kõndima jääda. Parem ei hakanud ta isegi üritama midagi küsida tüdruku kohta, sest ilmselt oleks ta saanud kas piinliku ja ebameeldiva vaikuse või mõne terava märkuse. Seega Daniel ainult vaikis ja kõndis.

"Khm," köhatas Lizzie enda kurgu puhtaks, siis kui nad olid juba silla ületanud nii, et ei olnud vahetanud ainsatki sõna. See kiskus pisut ebamugavaks ja ebameeldivaks. Samas, millest neil oleks rääkida. Tüdruk teadis, et ei saa küsida seda, kus Daniel oli, sest ta ilmselt lihtsalt ei vastaks sellele või annaks võimalikult lühida vastuse. Kõik muud küsimused olid aga sellist laadi, mis kutsuskid esile vaid järjekordse sõnasõja või tüli. Seega ragistas Lizard tugevalt enda ajusi, et leida mõnigi jututeema, mis oleks nii öelda turvaline. Sõnade asemel lasi Liz Smokey lihtsalt rihma otsast lahti, sest too tahtis nagu nii Danieli juurde minna ja tüdruk ei hakanud teda enam keelama. "Ma ei tea, kas sa oled kuulnud, aga Alex on rase. Ta saab jõulude ajal endale tütre," otsustas neidis rääkida hoopis nende sõpradest, "ta ei käigi nüüd nagu eriti koolis, aga samas ta siiski üritab keskkooli ära lõpetada," jagas Liz uudiseid. "Ja Joe annab varsti enda esimese plaadi välja. Ning ahjaa...Jessica elab nüüd minuga koos korteris," rääkis tüdruk aina edasi, sest ta kuulas parema meelega kas või iseenda häält kui seda vaikust.

Daniel poleks see kord andnud ühtegi ebamäärast vastust ega jätnud sootuks vastamata neidise küsimustele, juhul kui viimane oleks midagi küsinud. Talle aitab valedest, vaikimisest, petmisest ning näitemängust. Kuid Lizard ei küsinud midagi tema käest, vaid tegi hoopis juttu nende ühistest tuttavatest. "Ma tean," lausus ta õrnalt naeratusel. "Millegi pärast ütles ta mulle seda esimesena, olles vägagi kahtlev. Ma püüdsin teda veenda, et ta lõpetaks gängiga, kuid ta polnud nõus. On alles jäärapäine tüdruk," lisas mees vaikselt, vangutades endamisi pead. Kuulnud Joe muusikukarjääri algusest, kergitas Nate märgatavalt kulme. "Joe ja annab plaadi välja? Seda poleks ma küll osanud ette näha. Mis teda selleks siis inspireeris?" tundis Daniel huvi. Ta oli küll teadlik tüdruku venna kitarrimängimise oskusest, ta teadis, et tüübile elevant päris kõrva peale pole ka astunud, aga seda poleks ta küll osanud oodata, et Joe muusikuks hakkab. See tuli tõesti nagu välk selgest taevast. "Jessica, Jessica? Jasoni õde ku ma ei eksi?" kortsutas noormees kulme, sest see nimi ei olnud tema jaoks just eriti tuttav, kuigi päris tundmatu see nüüd ka polnud.

OT:'-.- I've never really kicked your ass...This shall be changed!

OT: Kallis venna, talitse ennast ;D küll sa saad selle võimaluse kui me maja juurde jõuame... nii et schhh....

"Jah ja see gäng läks talle maksma peaaegu enda sündimata lapse elu, rääkimata tema enda elust," lausus tüdruk natuke äkilisemalt kui ta plaaninud oli. See ei olnud ju ometi Danieli süü, aga antud hetkel tundus, et isegi see kui nüüd vihma sadama peaks hakkama, siis see on poisi süü. Tema on süüdi kõiges halvas. Tegelikult see ju nii ei olnud. Aga Liz oli lihtsalt pettunud ja haiget saanud tüdruk, kes ei osanud Nathani osas kuidagi seisukohta võtta, sest kui ta käituks enda südame järgi, siis nad jalutaksid praegu juba käsi käes ja jagaksid omavahel neid suudlusi, mis neil nende mõne kuuga tegemata jäid. Aga kui ta käituks enda mõistuse järgi, siis oleks ta täpselt selline nagu ta praegu on. Kuri ja kohati isegi õel ja eemaletõukav. Kaitserefleks. "Talle on alati kitarrimäng ja laulmine meeldinud. Ma olen juba tema plaati kuulnud ja see on päris hea. Mitte just selline muusika, mida meie....see tähenab mina või sina kuulaks, aga ma olen rahul. Ja mis sa ise arvad, mis inspireerib muusikuid....eks ikka elu," seletas tüdruk, kohmetudes kergelt kohas, kus ta kasutas endiselt nii loomulikult neid kui tervikuna, aga nad ei olnud seda enam. Nüüd oli nad sina ja mina, mitte meie. "Jah, Jasoni õde aka Sayeri tüdruk aka minu klassiõde aka kisakoori tüdruk," sõnas Lizzie aeglaselt noogutades.