There's something about the rain

OT: Matthew

Sadas. Päris kõvasti sadas. Inimesed kiirustasid, vihmavarjud käes või hädapärased objektid - jakid, mapid - pea kohale tõstetud, mööda Wilmingtoni silda, tormates sinna, kuhu iganes neid oodati või kus vähemalt varjugi leida võis. Sild polnud suurem asi peavari, kuigi sellel konstruktsioone mehemoodi. William ei lasknud end vihmast segada - kas oli ta vähe padukas seisnud ja mitte midagi mõelnud, et kümme minutit hiljem koju vaaruda, nagu oleks ta riietega duši all käinud -, vaid lonkis mööda silda, käed teksade taskutes, vesi mööda nägu alla voolamas, justkui oleks tal aega laialt ja päike säraks tagatipuks kõrgel taevas. Kusjuures, just sel hetkel lõhenes pilvemass, lastes läbi päikesevalguse, milles endiselt sadav vihm imeline välja nägi. Ei läinud kaua, kuni tuttav värviline vikerkaar taevalaotusse ilmus, ja Will pööras automaatselt silla serva poole. Tal tuli mõte. Emal on sünnipäev tulemas, kinki on vaja. Midagi, mis nende väikese elamise õhkkonda mahedamaks muudaks. Kiirelt otsis ta taskust telefoni - kõige kallim vidin, mis nende peres oli, veekindel pealekauba - ja klõpsas taevast kõrgresolutsioonilise pildi. Ta teadis ühte fotolaborit, kus sai piltidega igasuguseid imetrikke teha. Laseks selle suurelt välja printida, saaks selle seinale panna ja näiteks juurde kirjutada lasta - always look for the sunshine after the rain. Mõeldud-tehtud, telefon leidis end oma alaliselt kohalt tema taskust ja Will pööras end järsult ringi, et Westside'i poole minema hakata - kui põrkas kellegagi mürts! kokku. "Vabandust," lipsas automaatselt üle tema huulte, kui ta silmi vidutas, et tuvastada, kellele ta nüüd otsa tormas.

l'outfit

Matthew tuli Westside'i poolt ühe tuttava juurest. Kuna ta tahtis hommiku poole jalutada, siis istus ta auto ka rahulikult vanemate maja juures garaažis. Nagu ikka, hakkas vihma sadama just sel hetkel, kui Matt astus kortermajast välja. Mees tõmbas jaki endale natuke lähemale ja võttis just endale ette pannud päikseprillid uuesti eest ära. Ta jõudis kiirelt sillale ja kõndis seal üsna rutakal sammul, vihm oli küll tore, aga praegu tahtis mees pigem kuhugi kuiva kohta. Ta lühikesed juuksed olid juba läbimärjad ja mõned veenired lipsasid kaeluse vahelt sisse ja tekitasid ebameeldivat tunnet. Mees hakkas mööduma ühest noorukist, kes järsku talle hoopis vastu kõndis. "Vabandust," kordas ka mees, sest arvas, et see kokkupõrge oli tema süü.

Outfit

Matthew Sommers, tuvastas William. Kes teda ei teaks. Need, kellel pole telekat ega elu väljaspool kodu. Või Internetis. Ühesõnaga - need, kellel pole elu ükskõik mis kujul. Aga selliseid leidus vähe. Ta polnud üks neist - ikka ja jälle näidati mõnda filmi, kus selle isiku nägu siin kaamera eest läbi lipsas, ja tema emale paistis Tree Hilli oma filmistaar väga meeldivat. Pealegi oli tegemist Sommersiga ja neid teadsid kõik, kel vähegi siin elada jõutud. Häbematu mats maalt oli ta, et niimoodi kuulsusele otsa jooksis, mis. "Minu viga, oleksin pidanud tähelepanelikumalt ümbruskonda jälgima, enne kui kuhugi kihutasin," sõnas noormees näolt vett pühkides, et endast pikemat meest paremini näha. Justkui oleks tema liigutuse tulemusel mingi maagia vabanenud, keeras keegi taevakraanid kinni ja päike puges järjekindlalt pilvede tagant välja, heites neile sooja valgust. Nüüd sai Will aru, kui märg ta oli, ja nüüd tundus see küll ebameeldiv. Aga koera moodi peaga ka ei vehi, nii et ta piirdus sõrmedega läbi juuste vedamisega, et suurem vesi neist välja saada.

OT: andeks, kui sellele raske vastata on...

Matthew tundis, kuidas poiss pilguga teda mõõtis. Nojah, Tree Hillis teadsid teda kõik kasvõi linnapea vanima pojana. Mees oli juba gümnaasiumiaastail koolis üpris tuntud ja ta nautis sellist sära. Ego oli ka tänu sellele kõvasti kerkinud. "Pole hullu, ma ka kiirustasin, unustasin tee vaatamise täiesti ära," vastas mees ja viis silmad korraks taevale, mis aina ilusamaks kiskus. Loodetavasti hakkaski ilm aina paremaks minema, kuna Matt ei oleks järjekordset halli olustikku kannatanud.