Kehaline kasvatus.

Lizzie tõusis pärast Danielt püsti ning võttis enda käed pusataskust välja. Lõpuks ometi sai liigutada, sest tüdrukul oli tõsiselt jahe olla. Võibolla oli asi selles, et ta oli veel natuke unine. Tüdruk liikus üsna venival sammul jooksurajale ning hakkas siis aeglaselt edasi liikuma. Keeranud hetkeks end seljaga jooksusuunas, otsis ta ülesse Jessica. Nad võiksid ju koos joosta. Nad elasid ju nüüd koos. Kuigi muidugi ei teinud see neid kohe parimateks sõpradeks, aga paremini said nad ilmselt läbi küll. See oli ainult hea, sest kui nad tahavad mõlemad Sayeri elus olla, siis võiksid nad normaalselt läbi saada.

Noah noogutas kergelt õpetajale, pannes selle tähtsa teate enda peas olevasse märkmiku kirja, et tal oleks ikka meeles see pärast ka pastakaga paberile üleskirjutada. Sageli just sellise asjad, mis tunduvad suuremad, kui nad tegelikult on, kipuvad ka rohkem meelest minema. Vähemalt see on Noah' loogika, sest sellise pisikesed tüütud ja täiesti ebatarvilikud asjad jäävad talle alati pikaks ajaks meelde.
Ennast hetkeks venitanud, seadis noormees sammu juba staadioni jooksusadade poole, kui Annabel pakkus, et nad võiksid koos jooksma hakata. "Sounds good to me. Peaasi, et sa maha ei jää, sest ma ei oska eriti enda tempot teiste omadega samastada," muigas ta.

"Kahjuks on see saladus. Väga rangelt kaitstud Raveni kapteni saladus, mida on põlvest põlve edasi antud ja sellega käis koos väga tähtis vanne, mis keelab seda eales kellelegi rääkimast. Seega .. sorry, girl," muigas Jackson lõbusalt. Kui Nathan andis neile edasised juhtnöörid kätte, võttis noormees Carmeli käe, tõustes hetk hiljem ka ise püsti. Kuigi maa polnud märg ega must, tõmbas nooruk siiski harjumuspäraselt käega üle pükste. "Sa kõlad sedasi nagu ma oleks sajaaastane, seega suur tänu, k a p t e n," turtsatas Sonny rõhutades samuti viimast sõna, sest neidis oli nagu temagi kapten, ainult tal olid omad tüdrukud, keda ta pidi ohjes hoidma. Melly hea tuju on ilmselt nakkav, sest kerge lõbus muie noormehe suult ei kadunud isegi siis mitte, kui nad jutustades jooksma hakkasid.

Sellel ajal kui õpilased rahulikult staadionil ringe jooksid, jalutas Nathan raja äärde ning silmitses niisama kohal olevaid noori. Ta ei olnud üks neist kehalise õpetajatest, kes ei luba lastel jalutada kui nad enam joosta ei jõua. Hetkel oli aga tegu soendusega, mis tähenda tõesti seda, et igaüks võis joosta omale sobivas tempos. Seega ei peaks vist raskusi tekkima.

Annabel naeratas Noah'le ning suundusid nemadki jooksuraja poole. Tüdruk hakkas vaikses tempos sörkima, katsudes noormehe kõrval püsida. ,,Oled sa muidu kiire jooksja?" küsis ta Noah käest. Talle endale meeldis sörkides pikka maad joosta, aga kiireks Annabel end just ei pidanud. Ta oli muudes asjades tugev.

Kolm staadioniringi. 1200meetrit. Noh, okei. Tema jaoks polnud see mingi probleem, aga nurisevaid nägusid oli näha küll. Jessie tegi paar päkaringi ja jalutas siis staadionile, kus ta kõigepealt seljaga jooksusuunas olevat Lizandrat nägi. Ta tegi paar kiiremat liigutust, et Lizzie'ni jõuda. "Jookseme koos, sina võtad tempo," lausus Jes. Ta ei teadnud, millised on Lizardi suhted spordiga, aga millegi pärast ta arvas, et vastupidavust on temal rohkem, seega parem jooksevad Lizandra tempo järgi.

Lizzie ootas kuni Jessica temani jõudis ning noogutas siis tema ettepaneku peale. Ta oli küllaltki sportlik, aga kohe kindlasti ei olnud tal praktiliselt iga päev trenni nagu Jessical. Seega on ilmselge, et Jes'il on parem vastupidavus. Liz valis tempoks sellise rahuliku, aga samas mitte väga uinuva sammu, sest ta tahtis sooja saada. Tal on hommikust saati külm olnud. Loodetavasti ei jää kohe kooli alguses haigeks.

"Võta heaks, vanamees," lausus tüdruk laial muigel ning hakkas siis jooksma. Õnneks läksid nende tempod Jacksoniga ilusti kokku. Seega oli neil võimalus ilusti samal ajal juttu rääkida. Või noh, see oli rohkem teineteise nokkmine ja niisama sõbralik loba. Aga see väsitas, kuid pani ka ringid kiiremini mööduma. Aeg lausa lendas.

See oli nüüd küll natuke etteteatamata, aga kuna ta oli värske huvijuht, oli tal selleks õigus... eks? Tal pidi siiski kooli territooriumil toimuvast ülevaade olema, et vajadusel siin ja seal oma abikätt ulatada, midagi muuta või täiendada. Rahulikul sammul lonkis Kaleph, käsi tumehallide ülikonnapükste taskus, üle kooliõue staadioni poole, nähes juba eemalt, kuidas õpilased ringe jooksid. Hakka või ise kaasa jooksma, tore sportimine, mitte et tal oleksid sobivad riided seljas - aga kui pintsak ära visata, saaks ehk paari ringiga hakkama küll... See selleks. Mees kõndis kehaliseõpetaja poole, kes tema poole seljaga oli, ja seisatas kolleegi kõrval. "Tervitus," teretas ta oma reipal moel, alaline muigvel naeratus näol. "Ma loodan, et ei sega su tundi."

Kuna Nathan oli hetkel üsna omas mullis, siis esialgu ta ehmatas kergelt selle tervituse peale, aga mitte nüüd nii silmnähtavalt. "Tere," lausus mees enda uuele kolleegile ning vaatas talle viisakalt naeratades otsa. Ta ei tundnud Kaleph'it veel kuigi hästi või siis õigem oleks öelda peaaegu üldse, aga küll nad veel jõuavad tutvuda kunagi. Põhiline probleem, miks Nate teiste õpetajatega eriti tihti kokku ei juhtu on see, et ta viibib enamus ajast võimlas, mitte koolimajas. "Ei sega. Ma alles alustasin tunniga. Teevad kerget soojendust," lausus Nate, viibates õpilastele, kes endiselt veel jooksid, "aga oli sul mingi probleem või uurid niisama kooli?"

"Tulin tundi vaatama," vastas Kaleph endise sõbralikkusega. "Tead ju küll - uus kool, uued kolleegid ja õpilased, uus keskkond... Tuleb võimalikult ruttu kõike ja kõiki tundma õppida, et oma tööd efektiivsemaks muuta." Ta pööras pilgu soojendust tegevatele õpilastele. "Mis tänases treeningkavas on, kui tohib küsida?" päris mees oma halle silmi taas kehaliseõpetajale suunates. Juba siit saab alustada, tuues näiteks kehalisetunni programmi midagi põnevamat kui kuulitõuge või 60 meetri jooks. Miski spordiguru ta polnud, kuid kuskilt ikka midagi leiaks, mis õpilastelegi meeldiks...

"Seda muidugi. Sisseelamine võtab siiski omajagu aega," noogutas Nathan, meenutades korraks enda esimesi päevi siin treenerina. Polnud just väga kiita, sest kossupoisid panid ta ikka korralikult proovile, aga mingil hetkel käis üks klõps ära ja siis oli ta enda autoriteedi kehitma pannud. "Kuna tegemist on esimese tunniga, siis on täna enamasti mängutund - jalgpall, rugby või pesapall. Kui just õpilased ise midagi muud välja ei paku. Mulle meeldib ka nende enda soovidega arvestada, siis nad mängivad kohe efektiivsemalt," lausus Nate, "see staadion sai alles suve lõpus valmis ja seega olen ma enda õppekava üritanud staadioni olemasoluga kokku viia. Muidu olid kõik tunnid võimlas," seletas mees. Osad asjad pidi juurde panema, osad asjad jällegi välja jätma.