Kehaline kasvatus.

Sethi näolt ei olnud muie kadunud. Ta pani ristas käed rinnal ja jäi ootama, millal tund algab. Eks sai näha, kas ta läheb katsetele. Oleks tegelikult tore vaadata, kuidas nende GG juttude uskujate näod ära vajuvad, kui "narkodiiler" teeb neile ära. Korvpallis oli ta ego päris suur, kuna mees oli varem seda pea iga õhtu tagunud.

Noah pruunikad silmad liikusid vaevumärgatavalt kohalolijate vahel ringi, püüdes seostada nimesid nägudega, mis osaliselt õnnestus. Näiteks ta teadis, et see tumesinise dressikaga tüdrukut kutsutakse Lizardiks ning ta teadis ka Danielat, kes istus Lizardi kõrval, sest koos neidisega on Leonil nii mõnigi tund koos. Ülejäänud näod olid küll tuttavad, aga ühtegi nime ta sellega ei seostanud. Aga eks seda ka jõuab.
Kui õpetaja teda enda poole viipega kutsus, kergitas Noah momendiks kulme, sest ta ei osanud arvata, et tüüp hakkab teda korvpallimeeskonda värbama ega midagi ning vaevalt ta mingeid pabereid hakkab küsima, sest need on tal juba kõik ära antud erinevatele aineõpetajatele, kellega tal tund on.
"Tere," kordas Noah enda tervituse tugeva inglise-šotiaksendiga üle, jäädes mehe ette seisma ja vaadates talle otsa.

Jackson kõndis staadioni poole reipal sammul, käed musta Ravens'ite logoga dressika, mille seljal oli suurelt number kuus ja nüüdseks ka kiri 'kapten', taskutes, jalas mustad dressipüksid ja mustad tossud. See aasta oli tal au olla kooli korvpallimeeskonna kapten. Nagu kindlasti iga kapteni peas on läbi käinud, on läbikukkumine ning olla tunduvalt kehvem kui eelmine kapten, sest siiski peaks iga järgnev meeskonnapea olema targem, kogenenud kui eelmine, kelle vigadest on ta õppinud ja seega püüab ka meeskonda paremaks muuta. Sonny küll ennast sellise tüübina ei tundnud.
"Tervist," viipas Jack kergelt Nathanile, jäädes Carmeli kõrval seisma. Tüdrukule saatis ta õrna naeratuse ja tervitas ka teda kerge 'heiga'.

Nathan noogutas uuele poisile, kui too ühe tervituse veel kuuldavale tõi. "Ma siin just rääkisin Sethiga korvpalli meeskonnaga liitumisest. Seega, kuidas on lood sinuga? Meeldib korvpall? Oled varem kuskil tiimis mänginud?" esitas mees noormehele kohe mitu küsimust. Õpetaja silmad püsisid nii Sethil, kes endiselt muigas, kui ka Noah'il, kelle huvitav aktsent ei jäänud mehel kuulmata. "Esimene trenn ja ka katsed on täna peale tunde. Ja ma ütlen, et koolimeeskond vajab tõesti uusi liikmeid, sest eelmise aasta Seniorid on read päris hõredaks jätnud. Võibolla tõstab teie motivatsiooni teadmine, et me võitsime eelmisel aastal riiklikud võistlused ja oleme seega keskkoolide arvestuses USA meistrid," sõnas Nathan. Kuidagi pidi ju reklaami tegema. Ja justkui kingitusena tuligi just Jackson staadionile, kandes Ravensite dressikat. "Hey," viipas ta Jacksonile, "kui teil peaks veel küsimusi olema, siis Jackson siin on meie tiimi uus kapten," andis ta veel teada. Äkki suudab Jackson neid veenda, sest ega temagi ju alguses eriti meeskonda tulla ei tahtnud, kuid Nate nägi, et temas on potentsiaali ja käis talle nii kaua peale kuni tüüp ühineski tiimiga. Ja nüüd võib vist öelda, et talle meeldib see mäng, sest ta on siiski meeskonna kapten.

Kuna Carmel istus maas, siis pidid ta Jacksoni tervitusele vastamiseks enda pead pisut kuklasse ajama. "Hey," lausus ta sõbralikult, kinkides poisile ka ühe naeratuse. Toetanud enda käed selja taha toeks, silmitses kisakoori kapten õpetajat, kes inimesi meeskonda üritas värvata. Hea, et kisakooriga nii õnnetu seis pole, sest nende seas ei olnud kevadel Senioreid. "Noh, uueks aastaks valmis?" küsis näitsik, et natuke jututeemat arendada, "jätkate muidugi seda võitude rida, right......i mean - no pressure," muigas neidis, vaadates noorukile otsa. Kaptenina ta teadis, mida poiss enamvähema tunda võib. Esimesed kuud ja aastad on alati kõige hullemad. Noh, Jacksonile ainult üks aasta jääbki. "Õps üritab meeskonda liikmeid saada - teil tõesti see asi nii nutune see aasta?" küsis Melly natuke tõsisemalt, sest kui pole korvpallureid, siis pole mänge ja kui pole mänge, siis ei ole kisakooril kuskil enda kavu harjutada ega kellegile kaasa elada.

Annabel oli veidi oma tutori asju ajanud, kuni kell oli juba päris palju ja see peaaegu et sõitis kehalise kasvatuse tunnile sisse. Kiiruga läks ta riietusruumi ning vahetas oma tüdrukuliku kleidikese musta varrukateta topi ja lühikeste pükste vastu. Oma tihedad lainelised helepruunid juuksed sättis neidis pealaele lohakasse krunni ja jooksis siis staadionile, kus ta juba kaasõpilasi õpetaja juures nägi. ,,Vabandust, et hilinesin...tutori värk," vabandas neidis hingeldades.

Jessica ei teadnud, kas tund oli juba alanud või mitte, aga selle järgi, et tüdrukute riietusruumis kedagi ei viibinud, võis ta oletada, et kell on tundi helisenud. Neiu vahetas oma kooliriided dresside vastu ja jalutas siis rahulikult staadionile. Areng Tree Hill High's - neil on staadion. Puudust Jessie sellest ei tundnud, tal vahet pole, kas jookseb mööda rannaäärt, kuskil metsa all või siis spetsiaalsel jooksurajal. Jessie tervitas õpetajat, alustades siis patsipunumisega. Ta ei hakanud patsitegemisega riietusruumis rohkem aega raiskama.

Kui Carmel noormeest tervitas, istus Jackson neidise kõrvale maha, pöörates enda pruunid silmad tüdrukule. Tüübi suule ilmus õrn naeratus. "Ikka.. teisiti ei saa ning pealegi on meil tiitel, mida on vaja kaitsta. Ning ära nende tühjade ridade pärast muretse, küll ma suudan need kuidagi ära täita. Tuleb leida vaid õige viis veenmiseks," muigas Sonny kergelt, pöörates enda pilgu Carmelilt õpetajale, kes rääkis ühe uue tüübiga. Nii palju kui Jackson tema kohta kuulnud on, olevat tüüp pärit Šotimaalt ning käinud kahes erakoolis - Šotimaal ja Ameerikas. Need kuulujutud uute tüüpide kohta liiguvad kiirelt ning kuna noormees satub tihti kisakoori omadega ühele ruutmeetrile, siis kuuleb ta paratamatult nii mõndagi. "On ka parem olnud.. pool võistkonda olid Serniorid ja nad olid mingil määral ka kogu meeskonna jaoks liim ja käärid," kehitas noormees osaliselt õlgu. Eks nad saavad hakkama. Alati on saanud.

"Ma olen viis aastat mänginud koolivõistkonnas. Seega võib öelda, et ma seda spordiala just väga ei vihka," kehitas Noah õlgu. Sellega tegeles tüüp nii Šotimaal kui ka Los Angeles'es. Põhiliselt mängis ta kaitses, kuid oli ka ründes väga osav, sest tal oli üllatavalt täpne ja puhas käsi kaugvisete peale. Eks need õhtud isaga hoovis palli põrgatades ja täpsust harjutades tasusid ennast ära. "Eks ma tulen vaatan üle siis," noogutas Leon kergelt mehe järgnevate lausete peale ning kui õpetaja tutvustas talle viivuks ka meeskonna kaptenit, pöördusid noormehe pruunikad silmad Jacksonile, kes istus ühe tüdruku juures maas. Selge. Eks ta püüab nime ja näo meelde jätta nii, et neid oleks võimalik ka hiljem seostada omavahel. "Jätan meelde," pöördusid Noah silmad tagasi treenerile. Eks ta püüab siis õhtuks enda tee kooli tagasi leida ja paar viset saalis ära teha. Eks siis näis, kas saab sisse või ei.

"Ja milline see õige viis siis veenmiseks on?" küsis Carmel lõbusalt, vaadates poisile võibolla natuke norivalt otsa. Kui Jacksoni silmad uuele tüübile liikusid, siis vaatas ka näitsik viivuks teda, kuid peagi olid tema pruunid silmad tagasi kaptenil. "Jah, seda küll," noogutas neidis. Ta ei oleks ise suutnud seda paremini sõnastadagi. Täpselt - nad olid liim, mis hoidis meeskonda koos, ja käärid, mis selle hiljem katki lõikasid. Aga seda muidugi mitte meelega. Seda oli selgelt näha siis, kui Senioritel viimane mäng oli. Kuigi nende näod olid võidu üle säravad, olid nad siiski kindlasi sisimas natuke kurvad. Raveniks olemine on midagi palju enamat kui lihtsalt tantsija või korvpallur. See on su teine perekond ja seega on iga liikme kaotamine paras löök kõigile.

Viis aastat mängukogemust oli kindlasti muusika Nathani kõrvadele. Võibolla oligi neil kedagi sellist vaja, kes on juba pikemat aega korvpalli mänginud ja tunneb, et seal nagu kala vees. Kuigi noh, enamus Raveneid tundis end platsil kui kala vees. "Jään sind siis ootama," noogutas Nate. Vähemalt on olemas üks võimalik kandidaat. Eks näeb, mis sellest Sethist saab. "Okey, noored!" pöördus mees näoga nii, et sai kõigile otsa vaadata, "esiteks mainin ma kohe ära, et esimese veerandi ja viimase veerandi oleme me nüüd staadionil ja keskmised veerandid jäävad saali jaoks. Sellel veerandil tegeleme me mitmete erinevate aladega - 1500m, 400m, 100m, kaugus, kuul ja muidugi leiame ka aega jalgpalliks ja pesapalliks. Nagu ikka, hinde saate selle eest kui palju te kohal käite, kui palju te kaasa teete ja kui palju te edasi olete arenenud. Mul on küll olemas tabel piiraegadega teatud hinnete jaoks, aga ma ütlen, et ma võin teie hinnet ka tõsta kui ma näen tõsist pingutamist või...olgem ausad - kõik inimesed ei ole lihtsalt spordi jaoks loodud. Nagu näha, on meiega ühinenud ka kaks uut inimest - Seth ja Noah ja freshmanina ka Hunter. Kas keegi teab, kus on Nick, Sadie või Helena? On nad haiged või veel tulekul?" rääkis Nathan tundi ja ka kogu aastasse väikese sissejuhatuse, "aga ega siis midagi. Soojenduseks jookske rahulikus tempos kolm staadioni ringi(üks ring 400m) ja siis vaatame juba edasi," andis õpetaja esimese töökäsu õpilastele kätte.

Et siis jooksmine. Ka Annabel ei teadnud oma sõbrannast praegu midagi. Kas ta täna üldse kooliski oli? Ta sammus naeratades Noah juurde ja nägi eemalt ka Jacksonit ning Carmelit. ,,Jookseme koos?" ütles ta Noah'le. ,,Suudan tempot ehk hoida ja nii lähevad need kolm ringi kiiremini."

Kuulanud õpetaja jutu ära, vaatas näitsik Jacksonile otsa ning ajas end siis murult püsti, kloppides automaatse liigutusega enda püksid puhtaks. "Noh, tule näita nüüd, mis puust sa oled, k a p t e n," muigas Carmel ning ulatas enda käe Jacksonile, et too muru pealt püsti tõmmata. Tema sõnades peegeldus tegelikult lihtsalt pakkumine koos joosta, aga natuke lahedam oli poisi kallal norida ja talle justkui kerge väljakutse esitada. Mellyl oli täna ilmselgelt lihtsalt hea tuju, mis mõnikord võis kippuda natuke ülemeelikuks minna.

Daniela tõusis pärast õpetaja juttu pingilt püsti ning jalutas muru pealt hoopis jooksurajale. Õpetaja jutust tuli välja, et see veerand tegelevad nad päris edukalt jooksualadega. Mitte just tüdruku lemmik, aga eks tuleb sellega lihtsalt hakkama saada. Dany venitas hetkeks enda jalgu ja hakkas siis vaikses sörgis jooksma. Kui oli soendus, siis pidi ikkagi vaikselt jooksma, et lihtsalt enda lihased käima saada. Ei ole vaja siin midagi võidu kihutada.

Hunter vaatas üsnagi mittemidagi ütleval pilgul staadionil ringi, kuulates samal ajal ka seda, kuidas õpetaja meeskonda uusi liikmeid üritas saada. Nooruk teadis Ravensite kohta nii palju, kui tema kaksikutest vanemad vennad talle rääkinud olid. Seega mitte just palju, aga siiski piisavalt, et teada, et see ei ole tema koht. Kui staadionile ilmus Jessica, peatusid Hunteri sinised silmad temal. Poiss oli teda ka varem linna peal näinud ja ka korvpalli mängudel, kus tüdruk kisakooriga kaasa elamas oli käinud. Ja muidugi teadis ta ka seda, et tal on poiss-sõber, kes käib ülikoolis. Ilma, et poiss isegi aru oleks saanud, kerkisid tema suunurgad pisut kõrgemale. Eks meil kõigil ole kunagi olnud armumisi inimestesse, keda me ei tea, kellega me pole sõnagi vahetanud, aga kes ometi tunduvad millegi pärast nii suurepärasd ja ilusad, et sa lihtsalt ei suuda enda silmi nendelt pöörata või unustad sa nende juures olekul kuidas peab õigesti hingama või rääkima. Kui Hunter korraga tabas, et ta on juba neidist liiga pikalt imetlenud, pööras ta kohmetudes pilgu eemale ning keskendus hoopis õpetaja jutule, millest ta oli kuulnud vaid viimast lauset. Kõik muu oli tema kõrvust mööda läinud, sest tal jagus silmi ainult sellele ilusale Seniorile. Kui rahvas korraga liikuma hakkas, jalutas ka Hunter jooksurajale, hakates vaikselt jooksma.