Intervention

Trey noogutas, sest leidis, et pole erilist mõtet siin mingit tüli ülesse kiskuda. Nagu Seth ütles ta 'tegutses' ehk siis minevikus. "Ja nüüd? Oled endale kuskil mujal tööd otsinud?" uuris mees, vaadates poisile otsa. Vähemalt tundus, et nende vahel toimub väike progress. See oli ainult hea, kui nad tahavad terve järgmise aasta mõlemad mõnusalt ära elada.

"Ma saan vist töökojas tööd," vastas Seth. "Esmaspäeval lähen sinna ja seal on proovipäev," ütles mees. Ta võttis ohkega enda nahktagi ja otsis selle sisetaskust välja pisikese kilekoti, kus sees oli 1 tablett. "Võta," ütles mees ja andis selle Treyle, eks ta ise teab, mis sellega peale hakkab.

"No, see on hea uudis," lausus Trey, "see hoiab sind vähemalt mingi aeg päevast tegevuses," sõnas mees. Poisil oligi vaja endale palju tegevust leida, mis hoiaks teda narkootikumidest eemal. Ta tegi just suu lahti, et Sethilt midagi küsida, kui noormees talle koti koos tabletiga ulatas. Trey võttis selle vastu ning vaatas kord tabletti ja siis Sethi. Ta noogutas ning jättis selle endale kätta. Ilmselt laseb ta selle hiljem kraanikausist või vetsust alla. "Aga sõbrad? Kuidas sul nendega läheb - oled juba leidnud kedagi," uuris Trey nagu ei oleks Seth talle just tabletti andnud.

Seth kergitas kulme. Trey isegi ei küsinud, millega tegu on? "Ma olen küll natuke inimestega tutvunud. Milena...Jill. Praegu rohkem ei meenugi. Noh, Raven ka. Jilliga käisin ühel õhtul kinos," rääkis Joshua. Ta ei olnud eriti rohkem tutvusi sobitanud, tegelikult ta eriti ei otsinud ka, need inimesed olid kuidagi lihtsalt tee peale jäänud ja tundusid huvitavatena.

Ta ei küsinud, sest ta juba arvas. Ja vajadusel võib ta Ravenilt seda küsida. "Sa oled Milenaga kohtunud, huh? Hull chick," turtsatas Trey ja naeris kergelt, "aga hea sõber kui teda tundma õppida," noogutas mees. Kindlasti üks inimestest, kes oskas meeleolu üleval hoida. "Wait-wait-wait...Jill? Nagu Swanson?" küsis Trey, "emm.....temaga ole lihtsalt ettevaatlik. Vaata, et sa teda kuskile jamasse ei tõmba," muigas tüüp. Ta ei tahaks just et mingi pastor talle ukse taha tuleks seletama, kuidas tema väike vend tema tütrele halba eeskuju annab.

"Hull jah, aga lõbus," vastas Seth õrna muigega. "Jah, Jill Swanson," lausus Josh noogutusega. "Ei tõmba, ma ei ole varem teisi jamadesse tõmmanud, kui ma isegi ohtu näen, siis ma lihtsalt kaon nende eludest kiirelt," ütles noormees. Ta oli kaotanud nii kalleid inimesi, kuna ei tahtnud nendele probleeme kaela tõmmata.

Trey noogutas ning vaatas enda väikesele vennale otsa. "Kuidas sul spordiga lood? Tegeled millegiga?" uuris mees, "siin koolis on väga hea korvpalli meeskond....üldsegi, rääkides koolist. Sinna on küll veel aega, aga kas sa saad ise need paberid ja asjad aetud või tegelen ma sellega ise?" küsis Trey, vaadates poisile otsa. Võibolla aitaks mõne spordirühmaga liitumine. Sealt saaks korraga sõpru ja ka füüsilist.

"Ma mängisin varem kossu, ma võin ju proovida, kas saan tiimi. Paberid saan ise viidud," ütles Joshua noogutusega. Tal oli koopia tunnistusest ja veel mõned dokumendid koos avaldusega, mis oli vaja ära viia. Ta ei saanud aru, miks Trey hoolis kõigest sellest.

"Okey," sõnas Trey, "ma olen kindel, et ma ei hakka siin nüüd üksteiselt mingit kümmet küsimust küsima, seega ma ei tea....võid enda tuppa minna või mida iganes," lausus mees turtsatades ning tõusis püsti, "kuidas sulle üldse su tuba meeldib? See ei ole küll just kõige suurem, aga see oli sellise korteri puhul parim võimalus," kehitas tüüp enda õlgu. "Sa kossu ei taha mängima minna, since ma olen täna su babysitter ja ei kavatse sind enda pilgu eest ära lasta," muigas Trey pisut kahjurõõmsalt.

"Tuba on normaalne, palju mõnusam, kui mul varem oli. Vaikne ja seda ei läbustada ära," lausus Seth ja turtsatas. Tal polnud enda vanematest ausalt öeldes üldse kahju - isa ja ema tõmbasid endale ise vee peale ja rikkusid ka Joshua elu. "Võiks küll," nõustus kutt. Ta oli end siiani tugevalt kontrollinud ja nüüd oli hea võimalus seda laksu all olekut ära kulutada.

"Okey, tore," sõnas Trey kui Seth ütles, et talle tuba sobib. Mis puutus vanematesse siis Trey ei olnud siiani enda kasuvanematele poisist rääkida jõudnud. Tal oli lihtsalt nii palju asju, millega tegeleda. Eks tuleb see täna õhtul või millalgi lähiajal ära teha. "Ma lähen viskan endale midagi mugavamat selga ja sina ära kavatsegi kuskile minna," lausus tüüp ning jalutas trepist ülesse magamistuppa. Esimese asjana lasi ta tableti veega alla ja siis vahetas ta enda teksad ja särgi dresside vastu.

Seth läks ka riideid vahetama. Hallid dressipüksid ja ühe musta T-särgi selga tõmmanud, võttis ta igaks juhuks ka musta kapuutsiga pusa kaasa. Tal polnud halli aimugi, et sinna taskusse oli jäänud veel pisut kraami müümisest, kuna ta polnud riideeset ammu kandnud. Varsti oli kutt esikus botaseid jalga panemas.

Trey jalutas peagi trepist alla ning võttis külmikust igaksjuhuks ühe veepudeli ka kaasa. Visates tühjad pudelid elutoa laua pealt ära. Mees otsis ülesse enda tossud ning sidus need endale jalga. "Kas sa tahad kooli võimlasse minna või tahad väljas mängida?" hõikas Trey, vaadates teisele korrusele, oodates Sethi.

Seth tuli alla. "Ma ei tea, võiks kooli võimla üle vaadata," pakkus kutt välja. Endises koolis polnud neil sees korviplatsi, ainult väljas. Sees oli jõusaal, mis oli üsna normaalses olukorras. Ta oli korvapallis päris hea, sest see oli ainus spordiala, mida ta vabal ajal tegi.

"Okey, tahad jalutada või lähme autoga?" uuris Trey, toetades end vastu seina ning oodates kuni Seth endale kossid jalga paneb, et siis mängima minna. Mees ise mängis korvpalli põhiliselt sõpradega, aga keska ajal sai ikka ka tiimis mängitud. Nüüd on ta rohkem jõusaalis või jookseb niisama.