Just call me crazy

"Ei arvagi...Aga matši ei saagi arvesse võtta, ainult sport," lausus naine naeratusega. Ta lonksas mahla, suurepärane nagu alati. "Ei ole, aga nimi on tuttav. Minu meelest oli paar aastat tagasi kuskil õpikus lõik tema esseest," meenutas naine. "Ma ise lõpetasin "Varemete" lugemise," ütles Lexy seejärel.

"Täiesti võimalik. Ma ei ole nende keskkooli õpikutega enam eriti tuttav," muigas mees. Millal ta viimati üldse mõnda nägi. No see oli küll ikka head kuus aastat tagasi. "Ma olen seda filmi vaadanud kunagi ammu, aga raamatuni ei ole jõudnud. Oli ka huvitav?" tundis mees siirast huvi. Äkki võtab selle siis järgmisena käsile. Trey võttis ampsu enda connolost, hoides pilku Lexyl.

OT: SU TÄPITÄHED ON JÄLLE NORMAAAAALSED!!!

"Ma ei ole just filmi näinud, aga sõbranna ütles, et film olevat 10 korda igavam. Valed inimesed surevad," muigas naine. Naine proovis magustoitu, oskaks ta ise ka sama hästi süüa teha, lihtsamatega sai hakkama, aga keerulised tulid esimest korda välja ja järgmistel kordadel läksid aia taha.

"Sellisel juhul tuleb küll raamat käsile võtta," sõnas Trey kergelt muiates. Eks ta teada värk ole, et filmid kippuvad raamatutest hullemad olema. Ainult väga harva on filmid paremad või võrdväärsed. Mees loodab, et ükskord kui tema filminduses läbi lööb, siis on tema filmid ikka piisavalt head.

"Tegelikult ma tahaks seda filmi ka näha, aga mu sõbrannad ei tule vist minuga enam kunagi õudukat vaatama. Ma kipun seal naerma. Ma kommenteerin ka kõike, kui võlts see välja näeb ja nad vahepeal ehmuvad mu naeru peale päris korralikult," lausus Lexy ja hakkas naerma. Teda ei hirmutanud filmid üldse.

"Noo, minuga võid sa küll seda filmi vaatama tulla. Ongi huvitav erinevate inimeste reaktsioone näha," lausus mees tüdruku jutu peale. "Kui sa õuduka ajal naerad, siis mis sa draama ajal teed? Kas naerad või oled seda tüüpi, kes hakkab nutma?" küsis Trey muiates, tõstes taas klaasi suule ning jätkates enda connolo söömist.

"Aga sa oled seda juba näinud. Sul hakkaks seal igav," arvas Lexy. "Oleneb...Ma ei nuta väga filmide ajal, mõne pisara vahepeal poetan, kui on tõsiselt kurb film," rääkis naine. Eriti siis, kui loomad surevad, need on kõige kurvemad kohad loomasõbra jaoks.

"Ega ma siis filmi vaatama ei tuleks, ma tahaks sinu kommentaare ja reaktsoone näha," muigas Trey, jätkates vaikselt enda söögiga, juues vahepeal jääteed peale. Täitsa mõnus lõuna oli. "Öeldakse, et millegi pärast on filmides loomade surmad kümme korda kurvemad kui inimeste surmad," lausus mees. Trey ise just filmide ajal nutma küll ei kipu, eks see ole natuke nagu meeste värk ka, et mehed ei nuta.

Lexy muigas :"Esimest korda üks inimene hindaks minu kommentaare." Noh, kas ta just hindaks, aga tähelepanu näitas ju üles. "On jah millegipärast. "Marley and me" oli küll päris kurb, kui koerale matuseid peeti," nõustus naine. Veider, miks just loomade surm filmis tundus kurvem, kuigi inimesed õgisid ise loomi igapäevaselt.

Trey turtsatas ja silmitses neidu mõnda aega ennem kui taas enda toidu juurde asus. "Usu või ei, aga ma olen seda filmi vaadanud. Kuigi see ei juhtunud mu vabal tahtel. Aga seda oli veider vaadata, sest mu sõbranna nuttis nii kohutavalt, et ma ei osanud isegi midagi teha," seletas mees ise samal ajal kergelt naerdes, sest tollel hetkel oli see tõesti pisut koomiline olnud. Vähemalt tema vaatenurgast. "Aga rääkides loomadest, sul on mõni?" uuris Trey puhtast uudishimust.

"Ma ei nutnud tolle filmi ajal, aga kurb oli küll olla," lausus Lexy. "Ei, ei ole. Mul oli Serbias kunagi kass, aga ta läks ära, ta oli tänavakass ka, polnud koduse eluga harjunud," rääkis tüdruk. Ta mäletas, kuidas ühel päeval kirju kass ukse taga heledalt näugus, Miranda andis süüa ja kass jäigi käima, kuni käigud jäid aina harvemaks ja varsti lõppesid.

"Okey, ma ei ole eriline kassi-inimene. Aga ma leian, et see on vastastikune - kassidele ei meeldi mina ja vastupidi," muigas mees, tõstes klaasi huultele. "Mul on koer," sõnas mees, "kes on väga ülbe ja seega on ta nimeks Boss ja lisaks sellele on mul kodus üks eriti tüütu rääkiv hall aara....aga kingitusi ei saa ju tagasi viia kehitas Trey põgusalt õlgu.

"Mulle meeldivad vist kõik koduloomad...Okei, ma madu väga ei tahaks koju võtta ja mingit mürgist ämblikku ka," lausus naine. "Kingitus? Minu arvates on looma kinkimine väga riskantne, seda saab teha ainult kahel juhul. Esiteks siis, kui laps tahab väga ja vanemad ise kingivad ja teiseks siis, kui näiteks väga kindlas suhtes olev inimene kingib ühe olevuse enda teisele poolele," arvas Lexy.

"Maod on lahedad. Oled neid kunagi käes hoidnud?" küsis mees, hoides enda siniseid silmi tüdrukul. Ämblikud in the other hand ei olnud just kõige lahedamad. Mitte, et mees neid kardaks, aga nad olid Trey arvates igavad. "Võibolla see oligi see teist liiki kingitus," lausus Jeromy, kuid see kõlas rohkem nagu küsimus, mis ei oota vastust, "kuigi see lind ajab mu hulluks, ma ilmselt teda siiski ära andma ei kipu," muigas Trey.

"Olen, külmad ja kuivad...Aga korteris ma kardaks seda, et Shane'iga juhtub midagi," lausus Lexy. "Oh...Aga ütle siis tüdrukule, et ta võtaks selle enda juurde...Või kui te elate koos, siis...Then you are in trouble," ütles Miranda ja naeris pisut. Kui oli tugev suhe, siis on nad ilmselt koos.