Having Fun

"Peale minu juttu võib-olla," kehitas Seth jällegi õlgu. "Ma sündisin sellisesse perekonda, kus pidu käis iga päev, isa tapeti mingisuguste kantpeade poolt, kellele ta võlgu oli. Enne seda jõid ema-isa koos, hiljem jõi ema üksinda, mina pidin ise hakkama saama. Ma alustasin pisikuritegudega, millest mõni jõudis ka kuriteoregistrisse, hiljem liitusin gängiga ja sain endale diileri "hea" elukutse. Ema jõi end surnuks natuke aega tagasi, ma ei käinud isegi ta matustel, mis ema ta ka mulle oli, karjus aeg-ajalt mu peale, et ma talle raha ei andnud ja tõi siis jälle joodikuid majja. Nüüd tuli välja, et mul on vend, kes on pisikesest peale elanud kasuperekonnas ja tal on paganama hästi läinud. Luksuslik korter, normaalsed sõbrad, hea haridus...," ei osanud Joshua rohkem rääkida midagi. Eks tüdruk sai küsida.

Wow, seda oli nüüd küll ühe korra kohta päris palju, mida vastu võtta, kuid Jill üritas kõik meelde jätta ja sealt tähtsama välja noppida, et poisist mingigi pilt kokku panna. Ühes oli tüdruk kindel, poisi jamad algasid tema vanematest. "Kas sa oled ikka....diiler?" küsis tüdruk, "ma ei ütle seda nagu nii kellegile," lausus Jill, vaadates noormehele otsa. See oleks viimane asi, et ta tahaks, et see tema tulevane klassivend kuskile vangi satuks, sest nagu ta mainis - tal on juba register. "Kas sa oled kade?" küsis Jill, kergelt kulmi kortsutades, "enda venna peale ma mõtlen? Et tal nii hästi on läinud, samas kui sina....kõige sellega pidi toime tulema?" Jill jäi hetkeks vait ning silmitses muru enda ees, kitkudes seda enda sõrmedega. Halb harjumus?

"Naah, siin vaatasin pisut ringi küll ja peaks ütlema, et siin on oma diilerid ja klientuur täiesti olemas," vastas mees. Ta üritas leida varustajat, aga mõtles, kas see on ikka kõige parem idee. "Ma valetaksin ilmselt, kui ütleksin ei. Kõige rohkem häirib mind see, et nüüd pandi ta minu hooldajaks. Varem sain üksi suurepäraselt hakkama," lausus kutt ja ei saanud aru, miks ta seda kõike tüdrukule rääkis.

"Yeah, they are," noogutas Jill, sest isegi tema teadis seda. Ei tea, kust mujalt tema koolikaaslased pidude jaoks kanepit ja muid meelemürke ostsid, "ära arva, et ma sind hindan kuidagi, aga minu arvates on see päris kurb, kuidas noored inimesed ripuvad narkootikumide küljes nagu need annaksid neile õnneliku või parema elu või teeksid nad lahedamaks. I mean, it can be fun....at least that's what my friends say. Aga lõppkokkuvõttes annavad inimesed end uimastitele ja mis nad vastu saavad?.......midagi," kehitas tüdruk õlgu, vaadates noormehele otsa. Midagi Jilli hääles oli sellist, mis ei andnud võimalust arvata, et ta üritab kedagi muuta või ümber veenda või hinnata. Ta lihtsalt rääkis seda, mida ta arvas, mida ta näinud on. "Sa tead, et kadedus võib kiiresti vihaks muutuda, right?" lausus näitsik, "kui mina oleksin sinu asemel, siis ma ei kipuks oma venda nii kiiresti hindama. Kui kaua sa siin linnas olnud oled? Ja kui palju aega sa sellest temaga veetnud oled? Mida sa üldse tema kohta tead?" esitas Jill justkui mõned väga lihtsad küsimused. "Ja sa ei saa teda süüdistada selles, et ta su vabadust või iseseisvust piirab. Ma ei pea seda sulle ilmselt ütlema, aga kui ta ei oleks sind enda juurde võtnud, siis sa oleksid ilmselt kuskile kasuperesse või lastekodusse läinud. Ma lihtsalt leian, et sa peaksid selle peale mõtlema. Ja pealegi...sa ei ole ainuke, kelle vabadust on korraga kärbitud. Ma küll ei tea su vennast midagi, aga ma olen kindel, et ka tema peab tegema muudatusi ja võibolla isegi ohverdusi, et sind enda juures hoida," seletas Jill. Ilmselt on ta enda jutustamisoskuse enda isalt saanud. Igastahes on sõnad alati kergelt tüdruku suust välja tulnud.

"Ega ma ise neid väga ei kasutanudki, varem oli see ainuke võimalus kuidagi raha teenida. Sealt väikelinnast, kust mina tulen, seal ei saa noored eriti tööd, ajalehepoisina ehk, aga mida sa teed 20-30 dollariga kuus? Ma käisin enne töökuulutusi vaatamas, tahaks võimalikult kiirelt mõni koht leida, et kuidagi jälle teenima hakata," lausus Seth. "Oh ei, ma ei vihka teda ja tean täiesti, et tal lihtsalt vedas sellise kasuperega. Me ei ole eriti rääkinud, samas ma ise üritan võimalikult harva korteris olla," lisas kutt. "Kusjuures ma pakkusin talle teise võimaluse välja, aga talle ei meeldinud see," mainis Joshua ja ta silmad peatusid eemal ühel linnul.

"Tree Hill on noortele tööpakkumise suhtes väga helde linn. Pooled Tree Hill High õpilastest töötavad kuskil pärast kooli või nädalavahetustel. Tavaliselt kui sa otsid, siis sa ka leiad. Väike vihje - ära käi ainult kohtades, kus on kuulutused. Kui sa näed kohta, kus sa tahaksid töötada mine juurde ja küsi. Niimoodi saadakse tihti tööd. See on siiski väike linn ja asjad käivad siin natuke libedamalt ja läbi sõrmede," muigas Jill, "aga edu sulle töö otsimisel. Ma loodan, et sa leiad midagi paremat kui diileri amet," lausus näitsik ning vaatas korraks eemale mänguväljaku poole. "Miks? Sa ei taha teda tundma õppida? Sa jääd siia siiski terveks aastaks ja kes teab, äkki hakkab sulle siin see väikelinna elu veel meeldima," rääkis tüdruk natuke keelitaval toonil, näol sõbralik naeratus. "Ja mis see teine võimalus oli?" uuris näitsik, kallutades pead ühele küljele.

"Tänan nõuande eest," vastas mees naeratusega. Tuli käia töökojas ikka ära, sest autodest teadis ta nii mõndagi, muidugi polnud oskused omandatud kõige ausamal teel, aga need olid täiesti olemas. "Praegu on temaga veider rääkida, ta on mulle ju tegelikult täiesti võõras, meid ühendavad ainult samad vanemad, muidu võiksime ka vabalt üksteisele tundmatud olla," rääkis Seth. "Teine võimalus oli see, et ma lähen kuhugi suurlinna ja kui Trey'lt minu järgi küsitakse, valetab ta mingisuguse lookese välja," ütles mees.

"Pole tänu väärt," sõnas tüdruk õrna naeratusega, võttes siis kausist ühe maasika, mille suhu pistis ja ära sõi. "Ja kui sa temaga ei räägi, siis on ta terve see aasta sulle võõras," lausus Jill pisut targutaval häälel, kuid ta leevendas seda enda kerge naeru ja süütu ilmega. "Just nimelt te 'võiksite' üksteisele tundmatud olla, aga te ei pea, kui sa ei taha," kehitas Jill õlgu. Hetkek jäi tüdruk mõtlema, mida ta ise teeks kui saaks üleöö teada, et tal on vend ja ta peab temaga elama hakkama. Okey, creepy. "Yeah, and you wonder why he didn't like that?" turtsatas Jill ja hakkas hetkeks naerma, "lisaks sellele, et sina võid jamasse sattuda võiks ka tema jamasse sattuda," lisas ta tõsisemalt.

"Ma tahaks öelda, et sul ei ole õigus, aga sul on," naeratas Seth. "Mis oleks, kui me läheksime näiteks reede õhtul kinno?" küsis mees seejärel. Tore oleks tekitada juba esimene sõbranna. Joshua mõtles, et nüüd korterisse minnes üritab Treyga rääkida normaalselt ilma pidevate sarkastiliste märkusteta - kui pakutakse uut võimalust, ei tohi ka seda ära lõhkuda või mis?

Jill vaatas poisile otsa ning naeratas talle lahkelt, kui noormees tunnistas, et tüdrukul on tegelikult õigus. Väga tore. Äkki saavad siis vennad omavahel läbi. Vähemalt teab Michelle nüüd, et on kedagi natukenegi aidanud. Tüübi pakkumise peale maigutas tüdruk enda suud, suutmata mingit korralikku vastust välja öelda. "Meil on reede õhtuti tavaliselt noortekad kirikus, aga kui sa oled nõus minema peale seda, siis....okey. See peaks lõppema millalgi kaheksa-üheksa ajal. Ma ei tea, kas siis tuleb kinos veel midagi?" vaatas ta tüübile otsa. "Jaa....," tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni ning asetas enda käe otsmikule, "...sa ilmselt pead end mu papsile korraks näole andma? Ma tean, et see sakib, aga tal on mingit suuured protecting issues," lausus Jill ning avas enda silmad, vaadates poisile vabandavalt ja lootusrikkalt otsa. Eks sellepärast ükski poiss ei olegi teda kunagi välja kutsunud. Liiga palju jamamist. Ilmselt leiavad nad, et Jill ei ole seda väärt. "Sa ei pea midagi muud tegema, kui ilmselt talle enda nime andma ja lubama, et sa tood mu turvaliselt koju," kehitas näitsik õlgu.

"Kaheksa-üheksa ajal kõige paremad filmid tavaliselt algavadki," lausus Seth. "Noh, saab tehtud. Ma ei ole varem sellist asja ainult Hollywoodi filmidest näinud, aga see ei peaks midagi keerulist olema," muigas Joshua. Tegelikult ta sai New Jerseys ühe sõbranna isaga väga hästi läbi, kes oli täiesti muhe mees, vahepeal ööbis Josh ka nende juures ja sellest ei tekkinud mitte mingit probleemi, ta oli ainult kodus üsna endassetõmbunud ja pidevalt ärritunud.

"Tore. On sul aimu ka, mida me vaatama läheme või oleme spontaansed?" uuris tüdruk. Ideeliselt võiks ta ükskõik, mis filmi vaadata. Ainult, et õudukat vaadates on tal ilmselt pärast läbi surnuaia üsna kõhe minna, isegi kui ta teab, et film on välja mõeldud ja surnuaias on ta nii palju viibinud, et teab sealt varsti iga hauakivi peast. "Okey, mul on heameel, et see sulle probleemi ei valmista," muigas ka Jill, "me võime poole üheksa ajal mõisa ees kokku saada kui sobib?" Tüdruk vaatas poisile vastuts ootavalt otsa.

"Ma ei kujuta ette, mida praegu lastakse. Ilmselt jah, lähme kohale ja vaatame," nõustus Seth. Kui ta elas NJ lähedal väikses linnas, oli teada, et teisipäeviti on õudukas ja neljapäeviti komöödia, alati oli nii, ükski nädal ei jäänud vahele, isegi mitte aastavahetus või jõulud ei seganud Jimmyt, kes tegeles filmidega. "Ma ei tea, kus see mõis asub, äkki selgitad, kuidas minna?" küsis Joshua. Muidugi võis ta ka Trey käest küsida.

Jill noogutas. Ta ei olnud küll väga tihe kino külastaja, aga seda ta teadis, et uued filmid jõuavad kinno suure hilinemisega ja noored on selle üle tihti kisa tõstnud. Aga siiski ei ole aastatega midagi muutunud. Mingeid žanri järgi liigitamist Tree Hillis ei toimunud, vähemalt Jilli teada. "Kui sa tead, kus surnuaed asub, siis lähed sellest otse läbi - ühest väravast sisse ja teisest välja. Ja siis jalutad mööda seda teed edasi. See ei ole pikk maa, aga läheb läbi metsa. Ja mööda sa mõisast kõndida ei saa, nii et selle üle ei ole vaja muretseda. Ma peaks sind vist hoiatama, et meil on kodus viis koera, aga nad ei hammusta nii et võid julgelt edasi tulla kui nad sulle karjaga ligi jooksevad," seletas tüdruk kergelt naerdes.

"Kas autoga ka kuidagi ligi pääseb?" küsis Seth. Ta mõtles, et läheb tüdrukule autoga järgi, kuigi ega ta väga ümbrust ei tundnud. "Ma ei karda koeri," naeris mees. "Okei, see oleks juba, kui mingi 5 marutaudis hundikoera vastu jookseksid, aga muidu ma saan loomadega päris normaalselt läbi," arvas Joshua. Ta toitis varem ühte kodutut koera, kes nende maja juures käis.