Rannahooaeg?

"Ei hakka vastu vaidlema," muigas Trey, sest tal ei olnud tõesti Brittany sõnadele midagi vastu öelda, aga ega naised palju paremad ei ole. "Sest võibolla ei tea ma veel ise ka täitsa täpselt, kuidas ma su eelmisele küsimusele vastama peaksin," pilgutas mees näitsiku silma.

,,Õrritaja selline," muigas Brittany ja müksas õrnalt Treyd, hakates seejärel naerma. Huvitav, kas mehe maja ka juba kuskilt näha on? Kõndinud olid noored igatahes juba üsna tükk aega. Või tundus lihtsalt, nagu nad oleksid kaua kõndinud.

Trey astus müksu tõttu sammu Brittanyst eemale, kuid hakkas naerma. Kui nad ühele ristile jõudsid, keeras Trey nad paremale ning viipas käega eemal oleva kortermaja poole. "Seal ma pesitsengi," lausus ta napilt ning juhtis näitsiku üle tee. Seal veel paar sammu ja nad olid maja ukse juurde. Sisestanud õige koodi, tuli alumijne uks lahti ning noored said hoonesse sisse. Liftis vajutas Trey üheksanda korruse nuppu ning peagi olid nad väikeses trepikojas, kust läks uksi kolme suunda. "Korter number 25," lausus Trey, otsides välja enda võtmed ja siis avaneski uks mehe korterisse. "Tunne end kui kodus," lausus ta kergelt ohates, sest mõnus oli päikese käest ära saada. Korteri uks jälle kinni ja koer rihmast lahti, jalutas mees kööki ja lasi endale kraanist natuke vett klaasi. Selle ära joonud, jäi ta aknast välja vaatama, kust avanes kena vaade üle linna ja isegi ookeanit oli pisut näha.

Brittany jalutas korteris ringi ja lasi oma pilgul üle iga ruumi libiseda. Tõsi, tema enda urkaga Westside'il ei anna seda siin võrreldagi. ,,Kuigi see on korter, jätab see mulle küll sellise mulje, nagu sa oleksid mind just paleesse toonud," lausus Brittany, kui oli viimaks Treyga ühinenud. Tõsiselt ilus elamine ikka.

"Ma tänan," lausus Trey, "poissmehe kohta polegi väga hull, huh?" Tegelikult oli korter ju täitsa maitsekas ja selle üles ehitus meeldis noormehele. Eks ta sellepärast siin ikka veel edasi elas, kuigi ülikool oli tal nüüd läbi. Ta surus käed taskusse ning jalutas elutuppa, visates end sinna diivanile ning lülitades teleka sisse. "On sul ettepanekuid, mida me teha võiksime?" pööras ta enda sinised silmad Brittanyle.

,,Vaataks mõnda filmi, kui me juba siin oleme?" arvas Brittany ning viskus diivanile Trey kõrvale. See oli ainus mõte, mis neiule pähe tuli, aga päris vahva iseenesest. Ideaalne oleks veel filmi kõrvale midagi näksida, aga nad alles sõid.

"Nagu lady soovib," sõnas Trey, ajdes end diivanilt püsti. Ta jalutas köögist mööda kapi juurde. Avanud sealt ühe ukse, viipas ta Brittanyle, "tule vali meile midagi. Muidu kui halb film on siis sa hõõrud seda mulle veel tükk aega nina alla," muigas mees, lastes ka ise silmadega üle filmide. Ega seal just väga palju mingit romantikat ei leidunud. Pigem nagu action ja muu säärne, mida ühe poissmehe DVD valikust leida võib.

,,Võtaks siis üldse Hangoveri," ütles Brittany DVD riiulist esimese ettejuhtuva karbi välja tõmmates. Brittany Stanley jaoks pole olemas halba komöödiat, on vaid inimesed, kes naljast aru ei saa.

"Nagu soovid," noogutas Trey. Sulgenud taas kapiukse, võttis ta Brittany käest DVD ning jalutas teleka juurde. Selle DVD mängijasse pannud, jalutas ta tagasi diivanile. "Kuigi me just sõime - soovid midagi näksida ka?" pööras Trey end näitsiku suunas, pannes filmi vaatamiseks valmis.

,,Kui sul pizzat on, siis loomulikult," vastas Brittany. Pizzaga on ainult see asi, et seda peab enne soojendama ja see ootamine võtab juba omajagu aega. Samas on see ootamine ka asja väärt, sest lõpuks saab maitsva sooja pizza ja võib Trey kaisus filmi nautida.

"Midagi mul ikka leidub, sellest poissmehed toituvadki," lausus Trey naerdes ning tõusis diivanilt püsti. Sügavkülmast leidis ta ilusti mitu pizzat. Visanud neile pilgu peale, valis ta neile tavalise singipizza. See karbist ja kilest välja ning plaadile. Külmikust võttis ta veel paki riivjuustu ja valas sealt pool pakki veel pizzale peale. Ja siis ahju. Visanud parhi ära, maandus ta taas Brittany kõrvale diivanile. "Kas hakkame vaatama või ootame pizza ära?"

,,Ootame ära ja heh...väike make out session ei teeks ka paha," vastas Brittany kelmikalt. Tüdruk juba mõtleski sellest, mis tunne oli olnud Treyga suudelda. Joe polnud pooltki nii hea, aga seda ka ilmselt seetõttu, et neil lihtsalt puudus Brittanyga klapp.

"Brittany, sa üllatad mind," lausus Trey. Nii otsekoheseid tüdrukuid iga päev ei kohta. Vot sellepärast ongi tüdrukuga lihtne rääkida - ta ei keeruta nagu enamus neide. Trey asetas enda ühe käe tüdruku puusale ja teise tema kaelale. Hetkeks veel näitsikule naeratanud, sulges ta enda silmad ning vajutas enda huuled tüdruku omadele.

Brittany suudles innukalt Treyd ning libistas oma sõrmed mehe tumedatesse juustesse. See tunne oli isegi võimsam kui rannas ning tüdruk tundis, nagu läbiks teda õrn elektrilöök. Trey oli hea, nii hea. Loodetavasti ei unusta nad pizzat niimoodi ahju.

Tundus, et tüdruk tahtis meest sama palju, kui mees tüdrukut. Ja vaatamata nende suurele vanuse vahele ja ilmselt ka kogemuste vahele, oli Brittany väga hea suudleja. Kui näitsiku käed mehe juustesse libisesid, tõstis Trey Brittany endale sülle. Nii oli palju mugavam. Mis pizzase puutub, siis las see valmib seal ahjus vaikselt.