I'm not a dead person

Möödunud on poolteist kuud päevast, mil Daniel sai haiglast välja ning jäi Lizandra range pilgu all taastuma. Õnneks on see ära tasunud ning kuuga oli noormees sama heas vormis kui enne õnnetust. Kuigi aeg-ajalt annab paranenud haav tunda, vangistades poisi valude kätte vahel lausa tundideks. Lisaks rebenenud neerule oli Nathanil ka päris korralik maksarebend, mida oli õnneks lihtsam kokku lappida kui neeru, mis tõttu jäi ta sellest sootuks ilma. Inimene suudab küll elada ühe neeruga, aga enda toitumis- ja söömisharjumusi peab ta kõvasti muutma. Hetkel on Danile isegi peale pandud füüsilise koormuse piirang, mis ei lõppe enne sügise algust. Ometigi on noormees hakanud vaikselt uuesti trenni tegema, töökojas tööl käinud ja teinud üldse neid samu asju, mida enne õnnetust. Ainult BSV'ga pole ta tegemist teinud, küll aga Alexiga rääkinud korduvalt nii gängi asjadest kui ka lõpparvest, mis peaks enne sügist tehtud saama.

Aeglasel sammul kõndis Daniel mööda promenaadi. Käed sügaval teksade taskus ning tumedad silmad jälgimas mööduvaid inimesi, jõge ja kaugemale jäävat. Peatunud ühe pingi juures, võttis ta seal istet, kinnitades enda pilgu vastas kaldale. Nate pidi mingi aeg peale kooli Lizardiga kokku saama, aga seda loomulikult peale seda, kui tüdrukul on ilmusti koolitööd tehtud ja noormehel tööpäev garaažis läbi. Kuigi näitsikule ei meeldinud see, et tüüp juba tööl käib, ei saa ta teda ju ometigi korterisse lukustada. Veel vähem kuhugi kappi või voodi külge.

OT: Lizard

Lizzie jalutas aeglasel sammul kodu poole. Selleks aga, et jõuda teisele poole jõge, oli vaja tal jõuda sillani ja selleks kasutas ta tavaliselt Riverwalk'i, sest see oli kiireim ja mugavaim viis. Pealegi olid promenaadil olevad väikesed putkad taas lahti tehtud ning näitsikul oli jälle võimalus endale sealt kaneelis ja muudes vürtsides röstitud mandleid ja pähkleid osta. Need on juba väiksest peale tema lemmikud olnud. Seega peatus ta ka täna ühe putka juures, ostes endale väikese pruunist paberist kotikesega röstitud mandleid ja pähkleid. Nämma. Peagi astus ta reipamal sammul kodu poole, võttes vahepeal kotist natuke nosimist. Lizard oli jõudnud juba üsna silla lähedale, kui ta märkas pingi peal vägagi tuttavat inimest istumas. Endamisi pead raputanud, võttis ta suuna sinna. Vaid loetud minutid hiljem potsatas ta Danieli kõrvale pingile, lastes enda üleõlakotil enda jalgade juurde maha vajuda. "Kus sa siis täna hulkumas käisid? Jälle tööl, jah," sõnas Lizzie, tõstes enda rohelised silmad Nathanile. Ta kummrdus poisile lähemale ning andis talle õrna suudluse. Ta sai aru, et Daniel ei viitsi kogu aeg niisama kodus passida. Ilmselt ei suudaks seda ka Lizzie ise, aga ta tahtis lihtsalt, et poiss ennem ilusti terveks saaks.

Daniel ei istunud just kuigi kaua üksinda pingil, seltsiks paar varest, kes maandusid tema jalge ette ja puurisid teda enda tumedate silmadega, oodates toidupalakesi, mida Natel polnud neile pakkuda. Kuulnud seda meeldivat häält, mis tõi talle kerge naeratuse suule, pöördusid noormehe pruunid silmad Lizardile, saades samal hetkel magusa suudluse osaliseks. Viimased 30 päeva on ta neid saanud tõsiselt palju, aga ometigi pole poiss neist veel põrmugi tüdinenud. Iga korraga muutuvad ainult paremaks. "Sa ütled seda, nagu see oleks paha asi. Kaua ma ikka veel seal nelja seina vahel kükitan ja sinu koduperemeest mängin, kes on tegelikult kohutav kokk ning väga vilets koristaja," turtsatas Dan, jälgides seda imelist neiut enda kõrval.

Lizard võttis poisi käe endale pihku ning toetas end õrnalt vastu noormeest. Danieli lähedus oli kõik, mida Liz vajas. Ta oli justkui tema kodu, kus ta tundis end turvaliselt ja hästi, olles tema ise. "Ma ei ütle, et see on paha asi. Lihtsalt ma ei taha, et sa endale seal liiga teeksid. Ma olen näinud küll, millist tööd te seal teete," rääkis tüdruk, hääles kerge murelik alatoon. Ta lihtsalt hoolis Nathanist liiga palju, et lubada temaga jälle midagi juhtuda. Ta lihtsalt ei suudaks uuesti seal haiglas poisi kõrval istuda. See oli tema elu kõige raskem ja valusam aeg. Lizzie kaotas end tookord täielikult. Nüüd hiljem tagasi vaadates on tal heameel, et Dan teda sellises olekus ei näinud. "Usu mind, ma saan aru, et sa ei taha kogu aeg majas passida," lausus Lizard, "ja mul ei ole midagi selle vastu, et sa juba ringi liigud. Lihtsalt...ole palun ettevaatlik," sõnas tüdruk, viies enda rohelised silmad poisile. Tema huultele kerkis õrn naeratus.

Daniel naeratas õrnalt. Ta kinkis Lizardi juustele õrna suudluse, toetades enda pea vastu tema oma. "Lizzie, ma olen ometigi ettevaatlikkus ise, mis minuga ikka hullu juhtuda saab. Pealegi on poisid samasugused halastusõed nagu sina mul, seega hoolitsevad nad ilusti, et ma ennast ära ei tõstaks," turtsatas poiss. Kui näitsik enda silmad talle tõstis, silitas Nate vaba käega tema põske, kinkides tüdruku huultele ka õrna suudluse. "Minuga on kõik korras," kordas ta veelkord.

Lizzie tõi kuuldavale valju turtsatuse, vaadates poisile lõbusalt otsa ning hakates siis naerma. "Ära seda mulle nüüd küll rääkima tule, et sa ettevaatlik oled. Ma olen liiga palju hulle asju koos sinuga kordasaatnud, et sind hetkel uskuda," muigas tüdruk laialt. "Tore, kui sinuga kõik korras on. Ma loodan, et see jääbki nii," naeratas Lizard poisile, hoides veel selle õrna suudluse tunnet enda huultel. Pööranud enda pilgu jõele, niheles näitsik ennem, kui jälle Danieli poole end pööras. "Kas sa oled korteris ka käinud?" küsis ta kergelt väriseval häälel.

"Selles on sul õigus. Pole mõtet sulle siin unejuttu ajada," muigas Daniel õrnalt. Tema tumedad silmad jälgisid hetkeks veel Lizardit, pöördudes seejärel jõele. Talle on alati meeldinud siin istuda. Mõnusalt vaikne, rahulik ja meeldiv koht mõtete kordaseadmiseks või lihtsalt maailma eest põgenemiseks, nagu Alex ütleks. "Ma püüan seda nii hoida," sosistas Nate vaikselt. Tema pruunid silmad jälgisid uuesti näitsikut. Kuulnud tüdruku suust seda küsimust, neelatas poiss endamisi ning tõi kuuldavale ka vaikse ohke. "Ei," vastas ta peaaegu hääletult.

Jamh, nad teadsid lihtsalt teineteist liiga hästi. Seega on nende suhtes valetamine üsna keeruline. Muidugi on see ainult positiivne. "Aga kas sa kavatsed sinna üldse kunagi minna?" küsis Lizzie ettevaatlikult, silmitsedes Danielit. Otsinud ülesse noormehe ühe käe, võttis ta selle enda väikeste pihkude vahele. "Ma lihtsalt tahan öelda, et sa võid minu ja Joe juurde ka jääda. Ja selle korteri võib kellegile maha müüa," sõnas tüdruk vaikselt. Ühes oli Liz kindel, tema ei astu sinna korterisse enam kunagi.

"Ei," vastas Daniel lühidalt Lizandra küsimuse peale. Miks minna tagasi kohta, kus sa peaaegu surid ning kus oleks võidud tappa sulle lähedane inimene? Mitte ükski loll ei teeks midagi sellist. "Mul oli nagu nii see korter üüritud ja ma rääkisin eile majaomanikuga ning ta paneb selle nii pea uuesti müüki/ üürimiseks ülesse, kui ma olen lasknud koristusfirmal selle ära koristada. Seega nädala lõpuks on see vaba," sõnas noormees vaikselt. Tüdruku pakkumise peale ei öelnud ta midagi. Hetkel elas ta nagunii Lizzie juures ja sügisest läheb Joe ära. Pealegi ei laseks tüdruk teda lähima kuu jooksul mitte kuhugi.

Danieli lühike 'ei' oligi see, mida Lizard oodanud oli. Ta ei taha enam kunagi selle korteriga kokku puutuda, veel vähem seal viibida. Muidugi ühest asjast on kahju. Tema valge ballikleit jäi toona sinna. Ehk on võimalus see veel tagasi saada. Täitsa kena oli teine. Ja pealegi on see hea vaheldus tema tumedale garderoobile. "Mul on väga heameel seda kuulda," lausus Liz vaikselt, vaadates poisile otsa. Veel hetke viibis näitsik selles minevikuteemas ennem, kui korraga justkui elavnes, ulatades enda pähklikotikese naeratades poisi suunas.

Daniel naeratas õrnalt. Ta võttis pähklikotist paar pähklit, pistes ühe suhu. Noormehe tumedad silmad pöördusid Lizardilt jõele. Üks kord peab ta tegelikult sinna veel minema - enda asjad ja Lizzie üksikud asjad on vaja ära tuua. Samas äkki saab ta Alexit paluda. Tüdruk mõistaks teda kindlasti ja tuleks vastu. Teisest küljest on Daniel juba nii palju enda kohustusi tema õlgadele üle kandnud. Aga proovida ju võib.

"Kuule," lausus Lizard, kui nad mõnda aega vaikuses olid istunud ja omi mõtteid mõlgutanud, "mis sa arvad, kui käiks kodus ja võtaks Smokey ja läheks siis parki või randa või ma ei tea kuhugi välja," pakkus tüdruk, pistes samuti mõned pähklid endale suhu. Endiselt sama nämma. Jäänud Danielile otsa vaatama, ootas ta tema arvamust. "Muidugi, kui sul mingeid teisi plaane pole," lisas Liz hetke pärast.

"That sounds like a plan," naeratas Daniel õrnalt. Ta surus enda huuled hetkeks Lizardi laubale ning tõusis seejärel vaikselt ülesse, hoides üht kätt enda kõhul, kus oli veel paranemisjärgus olev haav. Teisega tõmbas ta näitsiku ülesse. "Mis plaane mul olla ikka saab? Minu kuri, aga piltilus vangivalvur ei lase mind korterist väljagi, mis plaane ta mul veel teha lubaks," turtsatas Nate lõbusalt, jälgides Lizandrat.

Mõnus oli tunda poisi huuli enda laubal. Isegi kui see suudlus oli nii lühike ja võttis vaid paar sekundit. Selle tähendus oli aga midagi palju pikemat ja sügavamat. Lizzie tõusis Danieli järel ülesse ning võttis tema käest kinni. "Mhh, Daniel," lausus tüdruk etteheitvalt, kuid tema näol oli õrn naeratus, "olgu, edaspidi teed sa kõike nii nagi ise tahad. Ma ei ütle enam sõnagi," lubas tüdruk, vaadates poisile otsa.

Daniel turtsatas lõbusalt, hoides enda silmi Lizandralt. "Kas sa ise usud ka enda sõnu või püüad mulle ainult head meelt teha?" maigutas noormees suud, keerates ennast ilusti näitsiku vastu, vaadates talle otsa. Ühes käes oli tal tüdruku käsi ja teise asetas ta tema kaelale, silitades õrnalt pöidlaga tema põske.