I'm not a dead person

"Eks ma üritan uskuda, aga eks ma üritan sulle ka head meelt teha," lausus Lizard täiesti ausalt, langetades enda pea. Tema rohelised silmad vaatasid mõnda aega tema ketsininasid. Kuid kui Daniel end tema ette keeras, tõstis Liz enda pea taas püsti. "Ma lihtsalt.....ma lihtsalt tahan, et kõik oleks nii nagu varem....ma ei oska enam isegi sinu juures olekul käituda....see on endiselt nii raske.....aga ma ju üritan....iga päev," rääkis Lizard katkendlikult, hoides enda pilku madalal, samas kui tema vaba käsi liikus noormehe rinnale.

Daniel ohkas vaikselt. Enda pruunid silmad hetkeks Lizardilt jõele tõstnud, sulges ta need, avades hetk hiljem uuesti ja langetades enda pilgu uuesti tüdrukule. "Heii.. kõik on korras. Minuga on kõik korras, sinuga on kõik korras.. miski pole muutunud," lausus Nate vaikselt. Ühte kätt Lizzie kaelal hoides, kummardus Dan talle lähemale ja suudles teda õrnalt. "Sa teed endiselt enda norivaid nalju, nortsatad naerdes ning käid mulle pinda, kui ma jätan enda sokid maha vedelema. Sa oled endiselt see sama tüdruk, kes sa olid eile, üleeile, kaks kuud tagasi või neli neli aastat tagasi. Ning just sellisena ma sind armastangi," lisas ta, hoides enda silmi Lizandra omadel.

"Kuidas sa saad nii öelda? Kas sa siis ei näe, kuidas asjad on muutunud? Kuidas mina olen muutunud ja sina ka, isegi kui sa ei taha seda tunnistada," lausus Lizard, vaadates noormehele suurte silmadega otsa. See rünnaks jääb alatiseks nende kahe vahele ja ei kao kuskile. Nad peavad lihtsalt õppima sellega koos elama. "Mkm," raputas Lizard pead, "ma ei ole see sama tüdruk enam. Ma võpatan iga pisemagi krõbina peale, ma ärkan keset tööd ülesse, et veenduda, et sa oled ikka minu kõrval ja tuba on vaikne. Kui keegi trepikojas ringi jalutab muutun ma kohe kramplikuks ja närviliseks. Ja ma näen endiselt neid õudusunenägusi. Kõik ei ole samamoodi," lausus tüdruk peaaegu hääletult.

Taaskord langetas Daniel enda pilgu. Ta võttis käe Lizardi kaelalt, lasi tema käest lahti ning surus enda käed juustesse. Nate astus paar sammu tagasi, toetades ennast vastu jõepiiret. Tema pruunid silmad jälgisid mööduvat voolu. "Kas sa tõesti arvad, et sa oled ainukene, kes näeb unenägusid, mis ei lase enam magada, või võpatab iga pisema krabina peale? Sa pole ainukene, aga sa pole see, kes tunneb süüd. Nad oleksid su tapnud, Lizandra. Nad oleksid seda tapnud ning seda minu pärast. Minu pärast oleksid sa võinud surra. Sellised inimesed ei kohku millegi ees ja nad ei lõpeta kunagi. Seega oleks parem, kui sa hoiaksid minust eemale. Ma ei too sulle head ning ma hoolin sinust liiga palju, et laseksin millelgi sellisel uuesti korduda. Sul on õigus normaalsele, turvalisele elule, aga ma ei saa seda sulle pakkuda. Vähemalt mitte praegu," lausus Daniel, tõstes enda pilgu jõelt ning pöörates enda pruunid silmad näitsikule.

"Ma ei ütlegi, et ma olen ainuke," lausus Lizard peaaegu hääletult kui Daniel rääkima hakkas, kuid ilmselt oli see liiga vaikne, et noormehe jutule vahele lõigata, "kuula ennast, Daniel. Need on kõik 'oleksid'. Seda ei juhtunud ja ei juhtu ka. Minu normaalne ja turvaline elu ongi koos sinuga. Ja sa oled mu ellu rohkem kui küllaga head toonud," sõnas Liz, astudes poisile järele, jäädes tema ette seisma, toetades vastu teda. "Ma ei kavatse sinust lahku minna," raputas tüdruk pead, hammustades samas õrnalt alahuulde.

"Ma olen olnud selle sita keskel terve oma elu. 15 aastat olen ma näinud surma, kannatusi ja vihkamist. Ma olen näinud asju, mida sa ei suudaks ettegi kujutada. See on minu elu, mitte sinu oma. Sa väärid paremat, aga koos minuga ... ma ei suuda sulle seda pakkuda, mida sa tahad," ohkas Daniel vaikselt. Tema pruunid silmad libisesid Lizardi silmadelt tema kaelas olevale ketile. Tema rist. Võtnud selle õrnalt enda sõrmede vahele, muigas ta poole suupoolega. "See on sinu huvides, Lizzie. Ma ei taha, et sa peaksid midagi sellist uuesti läbi elama ning kui sa oled minuga ... ma ei saa tagada sulle seda turvalisust," tõstis noormees enda silmad tagasi Lizardile. Enda huuled õrnalt vastu neidise laupa surunud, laskis ta ristist lahti, astus sammu kõrvale ning hakkas eemale kõndima.

"Daniel, me oleme sellest juba rääkinud," raputas Lizzie ägedalt enda pead, hoides poisist kinni. Kui noormees enda ristist kinni võttis, mõtles tüdruk alguses, et noormees võtab selle tagasi ja seega vaatas ta talle ehmunult otsa, tuues kuuldavale ühe vaikse 'palun', mille peale noormees vaid edasi rääkima hakkas, pildudes justkui kilde üks haaval näitsiku südamesse. "See ei ole minu huvides," lausus näitsik, "kui see oleks minu huvides, siis sa ei räägiks sellist juttu," sõnas tüdruk, "ainult sina annadki mulle selle turvatunde," vaidles näitsik Danielile vastu, saades sõnade asemel vastuseks vaid ühe õrna otsmiku suudluse, mis ta silmi sulgema pani. Kuid need taas lahti teinud, nägi ta noormeest juba eemale jalutamas. Liz vaatas poisile järele ning jooksis talle siis järele, jäädes tema ees seisma ning kallistades teda tugevalt, samas kui kuumad pisarad mööda tema põski alla hakkasid veerema. Lasnud Danielist lahti, vaatas ta talle enda roheliste silmadega otsa, mis läikisid pisaratest, mis ei olnud veel enda teed tema põsele leidnud. "Nii et sa jätad mu maha?" küsis Liz nii selgel häälel kui ta suutis, "kas sa lähed Tree Hillist ära?"

Daniel peatus, kui Lizandra tema ette seisma jäi. Noormees sulges enda silmad, emmates õrnalt tüdrukut vastu. Ta ei tahtnud lahkuda, aga kui see toob head näitsikule, siis on Nate valmis selle ohverduse tegema. "Ma annan sulle võimaluse otsast alustada. Ma annan sulle võimaluse elada. Lizzie ... viimased aastad olen ma petnud surma rohkem kui ühe korra ... ma toon inimestele halba õnne ... paljud nendest surevad ning ma ei taha, et sa oleksid üks nendest inimestest. Ma tahan, et sa leiaksid endale kellegi, kes armastaks sind rohkem, kui sa väärt oled.. ma tahan, et sa saaksid õnnelikuks, looksid perekonna ja vananeksid nende juures, kes sind armastavad," lausus Daniel vaikselt, hoides tüdruku pead enda käte vahel. Libistanud ühe käe tema kaelalt tema juustele, silitas ta neid õrnalt ning pühkis seejärel pöidlaga pisarad tema näolt. "Ma arvan küll ... ma teen seda sinu pärast ... püüa mind mõista," lisas ta sosinal.

Lizard kuulas seda noormehe monoloogi, kuid ta ei mõistnud neid sõnu absoluutselt. See kõik oli lihtsalt üks bullshit, mis ajas tüdrukut veel enam vihale. Ta armastab Danielit. Daniel armastab teda. Miks on vaja seda nii keeruliseks ajada? Just mõned minutid tagasi olid nad õnnelik noor armastajapaar ja nüüd on kõik see läinud, tekitades näitsikus tunde, et see kõik oli vaid illusioon, et seda ei toimunudki kunagi päriselt. See kõik oli ainult tema peas. Ta lükkas noormehe käe endast eemale ning astus sammu tagasi. "Ma ei mõista sind ja ma ei hakka sind kunagi mõistma. Kui sa teed seda minu pärast, siis miks on pisarad mu põskedel? Miks on mul tunne, et mu süda tõmbub kokku? Miks on mul tunne nagu ma ei tõusekski homme? Sa tahad mind kaitsta kõige halva ja valusa eest, aga sa tekitad seda ise mulle enda lahkumisega. Ja ära tule mulle ütlema, et see kõik on minu pärast. See kõik on lihtsalt sulle endale, et sul on oleks lihtne lahkuda. Sa tood enda mineviku jälle ettekäändenda, et põgeneda. Sest seda teed sa alati. Sa põgenesid aastaid tagasi ja teed seda jälle. Ma ohverdasin enda suhte oma vennaga, ma mängisin Sayeri sõpruse, usalduse ja armastusega, ma riskisin enda kooliga, ma riskisin enda võimalusega enda vanemaid tundma õppida ja mis ma kõige selle eest sain? Murtud südame ja ei muud," Liz vaatas hingeldades poisile otsa, "ma loodan, et sa saad ise ka aru, et sa paned mu tundma nagu kogu meie armastus oleks olnud lihtsalt üks mäng. Sa tulid Tree Hilli, hakkasid minuga sehkendama, kuigi ma käisin Sayeriga ja nüüd on sul korraga kõrini saanud ja sa tahad siit välja saada, kasutades ettekäändena enda minevikku. Aga guess what, see on minevik ja kui sa tõesti sellest nii hirmsasti kinni tahad hoida, siis palun väga. Hetkel olevikus tegid sa enda elu suurima vea. Ma loodan, et sa mäletad, mis ma sulle ütlesin, kui ma esimest korda su korteris käisin - kui sa uuesti Tree Hillist lahkud, siis ei taha ma sind enam näha. Ja ma mõtlesin enda sõnu toona tõsiselt ja teen seda siiani," lausus Lizard ning võttis Danieli risti enda kaelast ära, ulatades selle noormehele, "ma ei taha sinult enam midagi."

Daniel vaatas Lizandrale valusal pilgul otsa. Tema käed rippusid lihtsalt külgedel ning noormehe pruunid silmad ei jätnud hetkekski tüdrukut. Ta kuulas tema pika monoloogi rahulikult ära. Nate teadis, et ükskõik, mida ta nüüd ka ei ütle, ei suuda ta seda lahkumist näitsiku jaoks lihtsamaks teha. Mõistaks Lizzie nüüd ainult seda, et see lahkumine pole ka noormehe enda jaoks lihtne, aga ta peab seda tegema - tüdruku turvalisuse pärast. Kõik muutub peagi ning tollel hetkel on Daniel Nathan Stone taaskord kõige tahetum mees nn mustal turul. Kogu see jama Blood Stone Villianitega, kõik see kättemaksu viha, kõik need tasumata arved on suunatud talle ning siis pole enam hetke, kus Dan saaks rahulikult hinge tõmmata. Kui Lizard risti enda kaelast võttis ja ulatas selle Nate'le, võttis noormees selle vastumeelselt tagasi. Silmitsenud seda hetkeks, tõstis ta enda pruunid silmad tagasi Lizziele. Tugevalt risti enda peopessa surunud, sõnas ta Lizziele veel kord vaikselt, et ta armastab teda ja loodab, et tüdruk suudab talle kunagi andestada ning seejärel astus ta lihtsalt sammu kõrvale ning kõndis minema.

Kas poiss sai selle lahkumineku tüdruku jaoks veel raskemaks teha? Öelda, et sa armastad inimest, aga samas sa jätad ta maha. See on ülim õelus ja kurjus. Seekord tüdruk poisile järgi ei jooksnud. Ta isegi ei vaadanud talle järgi, vaid lõi pea ülesse, selja sirgu ning jalutas enda tavalisel nõtkel kõnnakul kodu poole. Ta kinnitas endale siin samas, et ei pilla selle poisi pärast, enam kunagi mitte ühtegi pisarat. Seega pühkis ta need kuivanud pisaravedeliku jäljed ära ning jalutas julgelt üksinda edasi. Ta oli hakkama saanud enne Danieli siia tulekut ja saab ka edaspidi.

OT: LÕPP